Kristina Laarmaa: hanketingimuste mõistlik kujundamine on hankija vastutus

Kristina Laarmaa kirjutab, kuidas riigihankes ka päriselt sõlmida hankeleping majanduslikult soodsaima pakkumuse alusel.
Hiljuti jõustunud kohtulahendi kohaselt vabanes transpordiamet kohustusest maksta eraõiguslikule lepingupartnerile 1,6 miljonit eurot graniitkillustiku koristamise eest olukorras, kus sellise töö turuhinnaks oli ca 2500 eurot.
Maksumaksjale toob kohtuotsus küll rõõmu, kuid paratamatult tekib küsimus, kuidas säärane olukord üldse tekkida sai, et avalik-õiguslik hankija allkirjastab hankelepingu sedavõrd ebamõistlikel hinnatingimustel ja seejuures veel endale teadvustamata, et hind on turuhinnast 666 korda kõrgem.
Transpordiamet ja kõnealune koristusfirma sõlmisid hankelepingu avaliku hankemenetluse tulemusena, kus võitja valiti välja madalaimast hinnast lähtudes. Kuid saatan peitub detailides: riigihankes küsiti pakkujatelt hinnapakkumist hoolduskoristustöödeks ja eripuhastustöödeks ning hinnakirja nn lisatöödeks, aga võitja valiti välja üksnes hoolduskoristustööde ja eripuhastustööde hinna järgi.
Niinimetatud lisatööde kohta esitatud hinnakirjad ei mõjutanud hanke võitja valikut mitte mingil moel. Samuti polnud riigihankes mitte mingil moel piiratud seda, et iga konkreetse töö kohta esitatud hind peab katma vastava töö teostamise kulu ja hankesisene ristsubsideerimine on keelatud.
Eelnevat arvestades on mõistetav, et mõistlik pakkuja, soovides hankes püüda maksimaalsed hindepunktid, on motiveeritud esitama võimalikult madalat hinda töödele, mille suhtes hindepunkte antakse, ja hinnastama kõrgemalt töid, mille osas hindepunkte ei anta.
Kohtuotsusest loeme, et enam-vähem nii ka juhtus: võitjaks osutunud koristusfirma pakkumus hinnatavate tööde osas osutus järgmisest pakkumusest suisa 69 000 euro võrra odavamaks. Arvestades, et hankelepingu enda maksumus oli pelgalt 366 493 eurot, on 69 000 eurot väga silmatorkav hinnavahe, mis pidanuks tekitama hankijas alapakkumuse kahtluse.
Kohtuotsusest loeme sedagi, et hankija küll küsis ettevõtjalt selgitusi alapakkumuse kohta, kuid otsustas sellele vaatamata ettevõtja võitjaks kuulutada ja temaga lepingu sõlmida. Kohtuotsuses seisab, et hankija ei olnud lepingu sõlmimisel ega isegi mitte lisatööde tellimisel isegi tutvunud pakkuja pakkumuses esitatud lisatööde hinnakirjaga.
Võime vaid spekuleerida, kas pakkumust tehes oli ettevõtja algusest peale plaaninud põhitööde kulusid ristsubsideerida lisatööde kõrgemate hindade arvelt või mitte. Ent olukorras, kus hanketingimused ristsubsideerimist otseselt ei keelanud ega piiranud, ei oleks ka ristsubsideerimises midagi etteheidetavat nagu kohtupraktika korduvalt kinnitanud on.
Kuigi avalike vahendite säästlik kasutus on kahtlemata oluline, nagu ka hea usu põhimõte lepinguliste õiguste realiseerimisel, olen siiski seda meelt, et hanketingimuste mõistlik kujundamine ja pakkumuse igakülgne kontroll veel enne hankelepingu sõlmimist on hankija vastutus.
Kirjeldatud olukord, kus hankelepingu võidab justkui madalaima hinna pakkuja (tihtipeale kahtlustäratavalt madala hinna pakkuja), ent kogu lepingu maksumus kujuneb siiski kallimaks kui võitjaks oleks tulnud teisele või isegi kolmandale kohale jäänud ettevõtja, ei ole paraku üldse erandlikud.
Probleemi tuum on enamasti selles, et hankes seatud hindamiskriteeriumid ei hõlma hankelepingu eset tervikuna ega kajasta seetõttu hankelepingu kui terviku majanduslikku soodsust. Nt jäetakse hindamisest välja teatud segment lepingulisi töid või hinnatakse kogumaksumuse asemel mingeid maksumuse segmente, mis on soodne pinnas hindepunktidega manipuleerimiseks.
Lisaks hindamiskriteeriumitele on tähtis hanketingimuste seadmisel läbi mõelda, kas ja mis tingimustel piirata ristsubsideerimist. Hankelepingu kui terviku majanduslikku soodsust mõjutab potentsiaalselt eeskätt just hankesisese ristsubsideerimise piiramine või keeld: teisisõnu, kas ja mis tingimustel on lubatud lepingu mahtu kuuluva ühe töö või ühikhinna reaalset kulu ristsubsideerida sama lepingu mahtu kuuluva teise töö maksumuse või ühikhinna arvelt.
Ja viimaks tuleb rõhutada hankija kohustust pidada kinni enda seatud hanketingimustest, sh kohustust kontrollida pakkumust igakülgselt enne hankelepingu sõlmimist. Alapakkumuse kontroll ja ka ristsubsideerimise keelu võimaliku rikkumise kontroll võib nõuda küll hankijalt veidi suuremat ajaressurssi, ent on hindamatu probleemide ennetaja hankelepingu täitmise faasis.
Toimetaja: Kaupo Meiel