"Pealtnägija": miks lubavad tuhanded inimesed oma keha pärast surma teadusele?
Tartu Ülikool vajab pidevalt laipu, sest arstitudengid õpivad anatoomiat surnukehasid prepareerides ja lahates. Eestis on juba 12 000 inimest, kes on teinud tahteavalduse loovutada oma keha pärast surma arstiüliõpilastele harjutamiseks. "Pealtnägija" uuris, kes nad on ja mis motiividel nad sellise postuumse kingituse teha otsustasid.
Keha annetamine võib maailmas tähendada meditsiiniuuringute läbiviimist, anatoomiliste nukkude loomist näituste või muuseumide tarbeks ja isegi kasutamist autode avariitestides. Eestis jõuavad end teadusele loovutanud inimeste surnukehad eranditult Tartu Ülikooli anatoomia õppetooli ja neid kasutatakse arstitudengite õppes juba esimesest kursusest.
"Kui keha jõuab meile, hakkab preparaator seda ette valmistama. See on balsameerimisprotsess. See tähendab, et suurte veresoonte kaudu sisestatakse kehasse keemiline lahus, mis välistab kudede edasise lagunemise. Protsess võtab aega päeva või paar. Seejärel peab keha seisma, enne kui saame teda siis õppematerjaliks kasutada," selgitas Tartu Ülikooli anatoomia õppetooli juhataja Kersti Kokk.
Koka sõnul jõuab ülikooli aastas keskmiselt 10–15 keha. Enamasti on tegemist vanemate inimestega, kes surid loomuliku surma või mõne haiguse tagajärjel. Välistatakse surnukehad, mis on mõne patogeeniga nakatunud, õnnetuses või põlengus väga tugevalt kahjustatud. Samuti ei võeta eetilistel põhjustel vastu laste surnukehi isegi, kui keegi peaks sellist kinki pakkuma.
"Põhiline piirang on see, et keha ei tohi olla lahatud. Kui see on juba lahatud, siis see meile enam ei sobi," lisas Kokk.
Oluline on keha loovutamist mitte segamini ajada elundidoonorlusega. Doonorluse tahteavaldusi on Eestis tehtud 54 800 ja see tähendab üldjuhul, et näiteks õnnetuse tagajärjel ajusurmas isiku töökorras elundid siiratakse teistele patsientidele. Mõnikord päästab üks inimene nõnda postuumselt mitu elu.
35aastane Tallinna elanik Olga Privalova, kes nimetab end materjalistiks ega usu hauatagusesse ellu, on oma "riskid" kahekordselt maandanud ehk tal on nii doonorikaart kui ka tahteavaldus keha loovutamiseks Tartu Ülikoolile.
"See kaunistatud paber ripub mul seina peal. /…/ See on kaunistatud, südamed peale joonistatud, glitter'id külge kleebitud… Ühesõnaga, tegin sellest sellise kunstiobjekti," rääkis ta.
Kersti Koka sõnul on ülikoolil põhimõte, et sugulastega nad ei vaidle. "Ülikool ei sekku perekonnatülidesse. Kui doonor on oma keha annetanud, aga mõni pereliige on vastu. Seda on ette tulnud: doonor on juba siia toodud, ja äkki helistab mõni pereliige ja ütleb, et pole sellega nõus, siis anname keha tagasi."
Privalova on aga lastetu ning enda kinnitusel tal ei tule neid kunagi. "Et keegi mu matustel nutaks või tahaks mu haual käia – sellele ma mõtlema ei pea. Olen sellest vaba."
Arstiteaduse ja anatoomia õppes kasutatakse ka palju virtuaalreaalsuse võimalusi, kuid staažika õppejõu sõnul on reaalset looduse loodud materjali raske asendada, eriti just keerukate operatsioonide läbi harjutamiseks.
Kui Privalova seitsme aasta eest need otsused tegi, pidi ta täitma paberkandjal ankeedi kahes eksemplaris ja saatma postiga ülikooli. Praegu saab avalduse teha veebi teel kas ülikooli kodulehel või terviseportaalis. Selle võib ka igal ajal tagasi võtta ilma põhjust selgitamata, kuid Privalova sõnutsi pole ta oma otsuses kordagi kahelnud.
Tüüpiline küsimus on – kas keha loovutamise eest makstakse? Vastus on ei.
"Minu meelest on see nagu vereloovutus. See peab olema täiesti vabatahtlik, mingi minimaalse boonusega nagu šokolaad doonorluse eest. Ma ei arva, et oleks vaja mingit ärilist aspekti, mingeid uhkeid matuseid hobuste ja mustlastega. See pole see," leiab Privalova.
"Vastus on lihtne: tahan olla kasulik ühiskonnale, inimestele, teadusele… Ütleme, et õilsad kavatsused."
Kersti Koka sõnul selgub vahel, et inimesed ise on saanud head arstiabi kas Tartu Ülikooli kliinikumis või kuskil mujal ja tahavad vastutasuks anda süsteemi oma panuse. "See on peamine motivaator."
Samas võib finantsmotivatsiooni näha selles, et kui lihtne teenus matusebüroos maksab praegu umbes 500 eurot, siis ülikool tuhastab inimese säilmed pärast seda, kui keha millegi pärast ei sobi või arstitudengid on selle õpperessursi ammendanud, oma kulul.
"Doonor märgib oma avalduses, mida tema säilmetega hiljem teha - kas tagastada tuhk perekonnale või jätta meie juurde. Enamik peresid viib tuha ära, meile jääb väga vähe urne," ütles Kokk.
Toimetaja: Mirjam Mäekivi