Meelis Oidsalu: esimene poliitiline röstvasikas
Kui Mart Võrklaeva röstimise poliitiline külg ja teostuse ebaühtlane kvaliteet kõrvale jätta, siis puhtalt Eesti etenduskunstide vormikülluse mõttes oli tore, et asja teha prooviti, isegi kui esimene röstvasikas aia taha läks, arutleb Meelis Oidsalu Vikerraadio päevakommentaaris.
Poliitilise teatri mõõduka huvilisena kulutasin kolm tundi laupäeval Alexela keskuses etendunud eksrahandusministri Mart Võrklaeva avaliku "röstimise" etenduse järelvaatamisele. Kui te pole just erakondade rahastamise järelevalve komisjoni (ERJK) liige, siis ei soovita seda korrata, sest esiteks venib šõu meeletult, esituste tase on lubamatult kõikuv ja kolmandaks on etenduses osalenud tegevpoliitikute erihuvi valimiste aastal ebamugavalt selge.
Ingliskeelses meediaruumis üsna levinud koomilise tõsielulise etenduslaadi, roast'imise ehk röstimise formaat näeb ette, et lavale kutsutakse mõni tuntud isik, kelle üle tehakse halastamatult nalja. Naljad võivad põhineda naeruks pandava isiku omadustel, karjääril, ka eraelul, kohati võib aasimine olla väga julm, kuid tavaks on, et see lepitava taotlusega mõnitamise rituaal lõpeb alati sõbralikus õhustikus.
Kui seda tehakse õigesti, siis on see lõbus ja vabastav kogemus nii publikule, naljade sihtmärgile kui ka koomikutele. See on natuke nagu sõpradevaheline aasimine, kuid avaliku etenduse formaadis ja veidi julgema väljendusega.
Võimulolijate avalik praadimine pole hiljutine meediaajastu hullus. Euroopa kuningad pidasid õuenarre, ehk palgalisi "röstijaid". Keskaja Euroopas oli populaarne ka karnevalikultuur, kus võimusuhted määratud ajaks pea peale pöörati ning valitsejaid pilati.
Antropoloogid on põlisrahvaste puhul täheldanud rituaale, kus juhti ühel või teisel viisil "alandatakse", et tuletada talle meelde tema inimlikkust ja värskendada sidet kogukonnaga. Tänapäeval toimub sideme värskendamine valimiste ajal. Kes aga valimisedus kindel pole, üritab meelelahutus- ja kultuurimaailmast lisavunki ammutada.
Populaarsuse kaotanud eksrahandusministri valimiste-eelne "lepitusrituaal" lagunes Alexela kontserdisaali laval šõuna koost, jälgisin arvutiekraanilt justkui nimiosalise kinnise eraelulise juubelipeo videoülesvõtet, kus kuulsad külalised kohati väga piinlikke ja hajusaid peokõnesid pidasid. Nii et nali oli pigem ürituse korraldajate arvelt.
Röstimisel kui läänes üsna levinud koomikaformaadil on oma väljakujunenud stiilinõuded ja kui neid ei järgita, siis mõjubki lavaline solvang lihtsalt argise halvastiütlemise või suvalise lobana à la kommertsraadio hommikuprogrammi eeter. Või siis, nagu antud juhul, populaarsuse kaotanud poliitiku valimiskampaania vembuka avaüritusena.
Laupäevasel etendusel "röstitud" endise rahandusministri suhtes on juba ERJK alustanud menetlust ühe autofirma sponsoreeritud seriaalis osalemisega. Poliitik on menetlust kritiseerinud ja viitab varasematele juhtumitele, kui poliitikud on laulu- või tantsusaadetes kaasa löönud. Varem pole aga poliitikutel olnud sponsoreid, kes nende meelelahutajakarjääri lansseerimise katseid kinni maksnud oleks. Seesama autofirma, mis hiljuti oma reklaamides automaksu tõttu rahva hambusse jäänud eksrahandusministri näopilti levitas, oli ka laupäeval toimunud röstimise üks põhisponsor.
Alates 1920. aastatest on ametis olevate Ameerika presidentide üle nalja visatud Valge Maja kord aastas korrespondentidele korraldatud pressiõhtusöökidel. Kuigi see pole ametlikult röstimisetendus, mida saab tänapäeval vaadata näiteks Netflixis, lubavad presidendid ise seal enda üle nalja teha või aasivad julgelt konkurentide kallal.
Tuntud näide on Barack Obama 2011. aasta kõne, milles ta pilkas Donald Trumpi kinnisvarakarjääri ja poliitilisi ambitsioone. Samal aastal lasi ka Trump ise end avalikult "röstida".
2006. aastal tõi George W. Bush Valge Maja pressiõhtusöögil lavale koomik Steve Bridgesi, kes kehastas president Bushi paroodiavõtmes. Tegevpoliitik ja koomik olid laval kõrvuti, Bush rääkis ametlikult ja Bridges tõlkis seda naljakal ja satiirilisel moel.
Et Ühendriikides on tegemist juba väljakujunenud poliitilise tavaga, siis ei tekita see küsimusi. Meil aga pole sarnast traditsiooni välja kujunenud ja seega oleks väga hea, kui erakondade rahastamise järelevalve komisjon ka laupäevasele etendusele ja seda ümbritsevale meediakampaaniale oma hinnangu annaks. Valimiste aasta hakul on populaarsuse kaotanud poliitiku pilamise projektil tahes-tahtmata propaganda maik küljes.
Eestis pole samas žanris varem nii suurt ja avalikku etendust antud. Kui projekti poliitiline külg ja teostuse ebaühtlane kvaliteet kõrvale jätta, siis puhtalt Eesti etenduskunstide vormikülluse mõttes oli tore, et sellist asja teha prooviti, isegi kui esimene röstvasikas aia taha läks.
Samuti tuli järjekordselt nentida, kui kahju on, et tele-eetris "Pehmeid ja karvaseid" enam ei näidata, siis poleks võimalik publikut ka nii lihtsalt hullutada (meie meediaruumis endiselt ülidefitsiitse) läbilõikava poliitilise satiiri pooltühjade lubadustega.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Kaupo Meiel