Eesti parteipoliitika sõuab tasapisi selles suunas, kus osalt kokku jooksnud süsteem peab ilmselt varsti vastu võtma auga välja teenitud raputuse. Rekordiliselt pikk majanduslangus, inflatsioon, rohepööre ja energiakriis, ärev julgeolekuolukord, kahtlased poliitilised praktikad. Need probleemid on valijaid puudutanud, teinud neid murelikuks, muutnud nende eelistusi.

Poliitikas ei paista aga midagi väga muutuvat. Tundub, et poleks nagu motivatsiooni või ajendeid reageerimiseks. Eesti demokraatia on praegu laisk ja mugav.

Milline on elujõuline esindusdemokraatia? Selleks võiks olla täidetud vähemalt kolm tingimust.

Esiteks, valimistest kõrvale jäämine ei tohiks olla suur ja süstemaatiline. Teiseks, valijate ja nende esindajate vahel peaks eksisteerima sisuline, huvidest ja eelistustest kantud side. Mitte emotsioonidest kantud side. Ning kolmandaks, erakondade vahel peaks toimuma sisuline poliitiline konkurents infoväljas, kus valijatele on mõistetav, kes, miks ja kuidas riigi poliitilisi otsuseid teeb. See kõik peaks toimuma meie põhiseaduses paika pandud institutsioonide raames, mitte nende kõrval või nendega paralleelselt.

Valimisosalusega on meil kõik hästi. Eestis osaleb riigikogu valimistel ligikaudu kaks kolmandikku valijaskonnast. Võiks olla rohkem, aga see on piisav, et pole põhjust rääkida kodanike võõrandumisest sellest põhilisest ja kõige lihtsamast osalusvormist.

Side poliitikute ja valijate vahel on aga problemaatilisem. Seda nägime nii eelmistel valimistel kui ka pärast seda. Maksud ja eelarve on meile tuttavad teemad, aga nad said tuttavaks alles pärast valimisi.

Valimiskampaania ajal otsustas osa erakondi ja poliitikuid, et valijatele ei tohi nendest teemadest rääkida, sest see on ebapopulaarne ja ei aita hääli tuua. Sellega aga muudeti Eesti demokraatia ka kraadi võrra halvemaks. Pärast valimisi loodud valitsus ei olnud küsinud valijatelt mandaati paljude asjade tegemiseks, mida kohe pärast valimisi rakendama asuti. Ja valijad reageerisid sellele.

Rahva ja rahvaesindajate vahelise sideme õõnestamine jätkub ka praegu. Iga kord, kui keegi näiteks süüdistab oma konkurenti Venemaa või Vladimir Putini jutupunktide levitamises, läheb sellega allavoolu ka osake Eesti demokraatiast, sest juhitakse tähelepanu eemale sisulistelt küsimustelt, mis on iga probleemi taga. Tahetakse pigem oma või kellegi teise valijate tundeid manipuleerida. Olen seda ka enne rõhutanud ja ei väsi seda kordamast, kuni see häbiväärne ja kahjulik praktika taandub.

Samuti on problemaatiline sisuline konkurents erakondade vahel. Pikas plaanis on sellega hästi, kuna valimised on meil vabad ja võimaldavad alati teha võimujaotuses korrektuure. Aga vabad valimised võivad sellegipoolest anda tulemuse, millega poliitiline konkurents on neljaks aastaks sisuliselt surnud. Ja see on see, mida me praegu näeme.

Kuni 2027. aastani ei saa ükski teine erakond peale Reformierakonna olla peaministrierakond. Mõlema väiksema koalitsioonipartneri, SDE ja Eesti 200 jaoks on see praegune valitsus ka praktiliselt ainuke variant. Ning ühe jaoks on see lisaks veel ilmselt ka viimane moment üldse valitsuses olla, sest riigikogu järgmises koosseisus neid suure tõenäosusega ei ole.

Ühesõnaga valitsus ei saa vahetuda ja see tähendab, et puuduvad mehhanismid, mis tekitaksid vastutust. Valitsus on iseenda pantvang. Ja terve Eesti rahvas on omakorda valitsuse pantvang.

Me näeme seda väga hästi ka arvudes. Norstati ja Ühiskonnauuringute instituudi erakondade toetusküsitluste järgi on praeguseks peamise opositsioonierakonna toetus sama suur kui terve valitsuse toetus kokku.

Valitsuserakondade koondtoetus on pigem langemas. Kaks kolmandikku valijaskonnast arvab, et valitsus teeb oma tööd halvasti ning see on nii olnud juba üle-eelmise aasta sügisest alates. Sama kaua on madal olnud ka heakskiit peaministri tegevusele: vähem kui kolmandik valijatest kiidab peaministri tegevuse heaks.

Kui me eelmiste riigikogu valimiste tuules sellele tasemele jõudsime, siis oli lihtne ja loogiline oletada, et see pahameel on ajutine. Et varsti toimub valijate hoiakutes n-ö tagasi loksumine. Aga seda pole tulnud. Ja ei tundu nüüd ka, et tuleks. Üha enam ja enam on tõenäoline, et just praegune kurss on see, millega me järgmiste valimiste suunas sõuame.

Järgmised valimised toovad meile palju demokraatlikuma riigikogu, sest poliitilise konkurentsi mõttes vähem demokraatlikumat võimude jaotust meie valimissüsteem naljalt ei luba. Demokraatlikumad korrektuurid poliitilises kommunikatsioonis hakkavad aga tulema ilmselt alles siis, kui valimistel kaotusvalu kogenud kandidaadid ja erakonnad peavad hakkama oma tegemiste üle järele mõtlema, olles ise oma kolleegidele negatiivseks eeskujuks.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.