"Ma olen alati natuke selline pehmem olnud. Proovisin kuidagi enda käel hakkama saada, nooremana ikkagi läks nagu kaal alla ja sain mõned kilod alla, aga peale lapse saamist, kuna mul oli ka keiser, pluss vanus, siis ma enam ei saanud jagu. Ma olingi päris pikalt üle 100 kilo kogu aeg. Ma proovisin kõike ja lihtsalt kaal ei läinud alla," rääkis Lamp.

Rasedusega lisandus kokku 30 kilo ja kõige raskematel aegadel kaalus 165 sentimeetri pikkune Anni 116 kilogrammi. Tema kehamassiindeks oli üle 42 ehk ta oli juba tervisele ohtlikult rasvunud.

"Riideid oli juba keeruline leida ja mul olid ikkagi juba seljavalud, ma ei jaksanud liikuda ega kõndida. Ma kõndisin ja mul pisarad voolasid. Mõtlesin, et täitsa õudne, ma olen noor inimene ja ma olen nagu saja-aastane, kes ei jaksa liikuda."

Lamp ei käinud toitumisnõustaja ega treeneri jutul. Oma pitseri vajutas naise elustiilile tema amet – nimelt on ta juba 11 aastat töötanud Tartu Ülikooli Kliinikumis hooldajana.

"Vahepeal on 24-tunnised vahetused, ma olen tööl, siis ma tulen koju, ma magan, siis ma ärkan õhtul üles ja siis ma teen alles võib-olla esimese söögi endale," tutvustas ta selle ameti pidaja päevaplaani.

Lamp armastab oma tööd väga ega soovi sellest loobuda. Samuti ei taha ta 24-tunnistest vahetustest lahti öelda, sest need annavad võimaluse mitmeks järjestikuseks vabaks päevaks poja seltsis.

Aasta tagasi veebruaris sai naise karikas täis. Pärast järjekordset kuudepikkust madalseisu sai ta aru, et nii edasi enam ei saa. Lamp kuulis põhiliselt suhkrutõveraviks mõeldud kaalulangetusravimist. Tuntum neist on Ozempic, mida süstitakse, kuid Lamp võttis tableti kujul Rybelsust. Toimeaine on mõlemal semaglutiid.

"Ma võtsin perearstiga ühendust, kirjutasin kurva kirja, et ma olen täiesti piiri peale viidud, et ma olen nõus kasvõi maovähendusopile minema, et midagigi võiks aidata. Ja siis üks päev ta helistas mulle ja ütles, et okei, ma kirjutasin sulle kolmeks kuuks retsepti, et hakka võtma," meenutas Lamp.

Üks karp ravimit, millest jätkub täpselt kuuks ajaks, maksab 99 eurot. Üks võrdlemisi suur tablett tuleb alla loputada igal hommikul pool tundi enne sööki vähese veega.

"Esimesed võib-olla kolm-neli päeva ma ei saanud midagi aru, aga siis kadus söögiisu täielikult. Ma läksin poodi, vaatasin toidule otsa ja mõtlesin, et ma ei taha midagi süüa. Siis ma sundisin ennast sööma. See kestis, ma arvan, mingi kuu aega. Siis hakkas vaikselt isu tagasi tulema ja ei olnud enam nii hull ehk siis keha tõenäoliselt harjus tablettidega ära," jutustas Lamp.

Esimese kahe kuuga kaotas ta viis kilo ehk edusammud olid märgatavad, ent kaalulangetuse võti oli muutus eluviisis.

"Ma sain 25 kilo tablettidega alla, pluss ka enda mõttemaailma muutmine ja see, et ma ei telli toitu koju, kõnnin, ja kui sõidan bussiga, lähen paar peatust varem maha ja kõnnin ja liigun ikkagi. Ma arvan, et kui ma oleks lihtsalt tablette võtnud ja mitte midagi ise teinud, siis ma ei usu, et mul oleks nii hästi läinud," rääkis Lamp.

Tablettidel on siiski ka kõrvaltoimeid – levinumad neist on näiteks iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus või -kinnisus ja peavalu. Anni Lambil iiveldust polnud, ent väsimust tundis ta küll.

Lamp on kuulnud ka inimestest, kes ravimit kuritarvitavad ja võtavad tabletti näiteks enne jõulupidu, et seal vähem süüa.

"See on tekitanud inimestel maksaprobleeme, sest kui inimesed tarvitavad valesti ja mitte arsti ettekirjutuse järgi, siis tervis ikka annab mingist otsast järele."

Anni Lamp võttis ravimit arsti soovituste kohaselt, ent otsustas sügisel tablettidest pausi teha.

"Jäin kuidagi liiga tihti haigeks ja ma mõtlesin, et äkki ma… pluss see sügis ja ma mõtlesin, et vaatan, kuidas mul tervisega läheb. Tõenäoliselt, kui ma tahan veel alla võtta, siis ma pean ikkagi tablettide peale tagasi minema. Ka nende tablettidega on see, et kui neid ei võta, siis hakkab ikkagi kaal vaikselt tagasi tulema."