Hiljuti tekkis kirglik arutelu Tallinna linnaosade oleviku ja tuleviku üle. Mõttevahetuse ajendiks oli abilinnapea Aleksei Jašini mõte vähendada linnaosavanemate arvu ning vaadata ümber linnaosade rollid linna teenuste pakkumisel ning mitmed Tallinnas juba algatatud teenuste reformid. Üheks suurimaks muudatuseks on sotsiaalteenuste reform, mis on esile kutsutud just selleks, et linnaelanikud saaksid sama kvaliteetset tuge igal pool pealinnas.

Tuleb nentida, et nii abilinnapea kui ka kolleegide arutelu linnaosade tulevikust on alanud täiesti valest otsast. Küsimus ei ole selles, kas linnaosavalitsusi on vaja või mitu neid olema peaks, vaid milline on linnaosavalitsuste ja linnaosavanemate, laiemalt kohaliku omavalitsuse roll ning kuidas saab omavalitsus olla parimal viisil oma inimeste jaoks olemas.

Linnaosavanemad Sander Andla ja Marja-Liisa Veiser on võtnud sõna, kuidas linnaosavalitsus teab ikkagi oma elanike vajadusi paremini, mõistab kohalikke olusid, inimeste muresid sootuks täpsemalt, kui linna keskne ametnikkond. Ma ei tea, millisel loogikal see arutluskäik põhineb, aga minu jaoks on see sisutühi demagoogia.

Ma leian end linnaosavanemana juba praegu pidevalt olukorras, kus pean kodanike murekirjadele vastama, et kahjuks linnaosavalitsus selle või tollega ei tegele, vaid see on teise või kolmanda ameti vastutusalas ning edastan teie mure neile. See on reaalne olukord ja fakt, et linnaosavalitsuste roll on muutunud, ülesanded on teisenenud ja tsentraliseerimine on käinud hiilivalt.

Kui mu kolleegid seda ei tunneta, siis ei ole nad ilmselt väga palju sisulist tööd teinud, vaid käivad avamistel ja poliitkohtumistel. Või siis ei räägi nad inimestele tõtt oma tegelike võimaluste kohta midagi teha, otsustada ja ressursse juhtida. Loomulikult on kõik võimalik, aga see juhtimine ei saa käia ainult tagatubade, isiklike suhete ja poliitkokkulepete pinnalt. Linna juhtimine peab olema igaühele võrdselt arusaadav ja läbipaistev.

Ma olen tegelikult üsna kindel, et kodaniku vaatest ei ole inimesel sooja ega külma, kas tema mure lahendamisega tegeleb linnaosavalitsus, mõni amet või linnapea isiklikult, peaasi et sellega tegeletaks õigeaegselt ja asjatundlikult.

Linnaosavalitsused ega linnaametid ei ole ju mingid asjad iseenesest, need on loodud inimeste murede lahendamiseks, aga linna juhtimissüsteem on läinud nii mitmekihiliseks ja keeruliseks, et pean ka ise otsima, kes mingi teemaga tegeleb ja mitu ametkonda mõne teema lahendamisse veel kaasata tuleb. See kõik lisab ootamisaega ja bürokraatiat inimese jaoks, kes oma murele lahendust või küsimusele vastust saada loodab.

Võimalus otsustada, kas kogukonnale korraldada spordipäev või Anne Veski kontsert, ei peaks olema ühe linnaosavalitsuse keskne ülesanne. Niisamuti ei ole vaja linnaosavanemat dišpetseripunktiks, mis kodanike muresid siia või sinna edasi saadab ja siis üritab meeleheitlikult meeles pidada, mis seisus nende murede lahendamine on, sest küsimus "kaugel asjad on?" tuleb jällegi talle. Inimestele on loodud sisuliselt võlts tunnetus, et linnaosavalitsused on neile lähedal. Tegelikult ei ole ja üha kaugemale triivivad.

Praegused linnaosavalitsused ei vasta kaugeltki linnaelanike ootustele. Puudub selgus ja arusaam, kust tuleb vajalik teenus ja abi. Kõige hullem on see, et see selgus puudub linnasüsteemi sees. Just sel põhjusel on arutelu linnaosavalitsuste olemusest ja tulevikust relevantne ning see on üks sisukas valimiste põhiteemadest nagu Mustamäe vanem on õigesti arvanud.

Peaksime selles diskussioonis minema tagasi küsimuse juurde, miks üldse on kohalikku omavalitsust vaja, milliseid teenuseid või hüvesid me inimestele pakume ja millega neile abiks saame olla. Ja alles siis hakkame ehitama üles juhtimisstruktuuri, mis võimaldab inimestele neid teenuseid parimal viisil pakkuda. Mitte alustama heitlust selle üle, kuidas säilitada linnasüsteemi poliitilisi ametikohti, mida valimiste järel jagada.

Linnaelanike jaoks ei muutu suures pildis midagi, kui linnaosavanema ja poliitiliselt jagatavate töökohtade arv linnasüsteemis kahaneb. Kui kodaniku mure lahenduseni viib tehisarul põhinev äpp poliitikust linnaosavanema asemel, siis mis sellest halba oleks?

Aeg on muutunud, inimeste vajadused ning harjumused on muutunud ja suur osa suhtlusest kohaliku omavalitsusega toimub telefoni või kirja teel. Seega pole oluline, et linnaosavalitsuse kontor paikneks kodanikule füüsiliselt veidi lähemal. Küsimus on juhtimises ja teenuse disainis.

Inimese muret mõistab paremini ametnik, kes tunnetab oma töös vastutust, saab aru, kuidas protsessid toimivad, valdab teemat ja kellel on piisavalt võimalust ja aega inimeste murede kuulamiseks ning nendega tegelemiseks. Kui kogu tema aeg kulub teiste ametkondade, juhatajate, juhatajate juhatajate ja linnaosavanematega suhtlemisele, siis inimeste muredega tegelemiseks seda enam üle ei jäägi.