On igati tervitatav, et koalitsioonipartner Eesti 200-st, abilinnapea Aleksei Jašin on algatanud debati Tallinna linnaosade vajaduse üle. Tõepoolest, igasugune konsolideerimine ja tsentraliseerimine toob pealtnäha kaasa mastaabisäästu efekti, kuid seda siiski vaid teatud piirini ning tegelikku kasu me sellest kokkuhoiust ei pruugi saavutada.

Tallinn jagati linnaosadeks umbes 30 aastat tagasi. Tookord oli arutluse all mitmeid erinevaid variante, kuid lõpuks jõuti enam-vähem loogilise jaotuseni, mis kehtib praeguseni. Kas kõik toonased kaardile joonistatud piirid on ka lõppkokkuvõttes loogilised, selle üle võib nüanssides vaielda, kuid laias laastus on elanikud selle loogika omaks võtnud ning inimestel on tekkinud side ja identiteet oma linnaosaga.

Linnavõim peab tundma kohalikke eripärasid

Olen nõus sellega, et tsentraliseerimine annab teatud juhtudel kulude kokkuhoiu ja tagab teenuste kvaliteedi ühtlustamise, ühtsed juhtimispõhimõtted ning ressursside säästlikuma kasutamise, ent sellega kaob ka linnaosade identiteet, omanäolisus.

Tallinn on Eesti suurim omavalitsus, kus elab umbes kolmandik kogu Eesti rahvastikust, mitmeski linnaosas elab rohkem inimesi kui mõnes linnas. Kui linnaosade valitsustele antud ülesandeid koondada ühe juhtimise alla, siis ei saa me enam rääkida linnaosade elanike kaasatusest. See jääb tagaplaanile.

Selleks, et tagada võimalikult hea elukvaliteet, peab linnavõim oma kodanike vajadusi hästi tundma. Linnaosavalitsuste tugevuseks on kindlasti see, et need on kohalikele elanikele kõige lähemal, mõistavad kohalikke olusid kõige paremini ning suudavad seetõttu ka erinevaid probleeme kiiremini lahendada. Arvestades ka kohalike eripäradega, mis on kindlasti näiteks Nõmmel ja Lasnamäel erinevad.

Selles pole midagi uut, sama põhimõtet kajastab ka Euroopa kohaliku omavalitsuse harta, millega Eesti ühines juba 1995. aastal. Täpsemalt on see põhimõte sõnastatud nii: "Avalikke kohustusi täidavad üldjuhul eelistatavalt kodanikule kõige lähemal seisvad haldusorganid. Kohustuste määramine mõnele teisele haldusorganile peab olema õigustatud, võttes arvesse ülesande ulatust ja iseloomu ning tõhususe ja säästlikkuse nõudeid."

Millist probleemi me lahendame?

Teenuste tsentraliseerimisega läheb võim paraku kodanikust kaugemale, mistõttu peab väga hoolega eelnevalt analüüsima ja kaaluma selle tagajärgi, näiteks, kas kulude kokkuhoid on märgatav ja kaalub üles kodaniku rahulolu ja kas teenuste kvaliteedi ühtlustamine tähendab alati ka teenuste kvaliteedi paranemist.

Debatti linnaosade mõttekuse üle tulebki aeg-ajalt pidada ning poolt- ja vastuargumendid läbi kaaluda, kuid rutakaid otsuseid teha pole võimalik, sest võimalikke ja võimatuid allhoovusi on selles valdkonnas nii palju, et nende mõistmiseks peab ise töötama rohujuuretasandil.

Viimati toimus suurem debatt linnaosade kaotamise üle Edgar Savisaare valitsemise ajal. Seda siis, kui seadusega suurendati Tallinna linnavolikogu liikmete arvu. Toona kartis Keskerakond ainuvõimust ilmajäämist ning võimaliku linnaosade kaotamise trikiga sooviti säilitada oma ainuvõimu Tallinnas.

Tookord jäid linnaosad siiski õnneks alles, ent kahjuks säilis ka Keskerakonna linnavõim. Millist probleemi Eesti 200 soovib nüüd lahendada, jääb mulle praegu arusaamatuks. Aga eks ma palun neil seda veidi põhjalikumalt selgitada. Alternatiivina pakun välja, et kui linnaosavalitsustel on kõige parem pilt oma linnaosas toimuvast, siis ehk vääriks arutelu hoopis nendele volituste juurde andmine.