Eesti 200 on väljendanud korduvalt arusaamatust, miks on vaja Tallinnas linnaosavalitsusi ning kutsunud üles neid linnasüsteemist kaotama. Viimati võttis sel teemal sõna Põhja-Tallinna vanem Külli Tammur.

Kuigi linnakodaniku kõrvu võib esmapilgul isegi rõõmustada mõte linnasüsteemi kärpimisest, siis paraku pole linnaosavalitsused see ots linnaaparaadist, kust seda hõrendust teha. Tegelikult tuleb linnaosavalitsustele just võimu juurde anda, sest see tasand suhtleb elanikega, kaasab neid sisuliselt ning on inimestele avatud. Linnaosa esindab oma piirkonna elanikke ka linnavalitsuse kesksete otsuste juures.

Linnaosavalitsuste kaotamine ei oleks mitte võimu tõhustamine, vaid hoopis võimu tsentraliseerimine ehk viimine elanikest kaugemale, kuhugi kõrgel istuvate strateegide ja bürokraatide kätte.

Pelguranna trammi kohta elanike arvamust ei küsitud

Juba see kümne protsendi inimeste koondamine, mille Tallinna linnapea Jevgeni Ossinovski loosungi korras linnaosavalitsustes läbi rullis, on halvendanud oluliselt elanike võimalusi linnateemadel kaasa rääkida.

Piisab, kui heita pilk Tallinna asumite sotsiaalmeediagruppidesse. Kristiines tehti Mooni tänava liikluskorraldus ümber ning linnaosavanem Renata Lukk (Eesti 200) vabandas, et unustas elanikke kaasata. Kadriorus tõsteti Faehlmanni tänava valgustid ringi ja raskendati seeläbi inimestel oma hoovist väljapööramist, aga ühendust kellegagi linnasüsteemist ei saa. Või Uue tänava rekonstrueerimise plaan, mille puhul kohalikud elanikud taas unustati ning nimetati kaasamiseks seda, et neid informeeriti juba langetatud otsustest.

Kõige paremini võtabki Eesti 200 arusaama kokku Tammuri lause: "Ma leian end linnaosavanemana juba praegu pidevalt olukorras, kus pean kodanike murekirjadele vastama, et kahjuks linnaosavalitsus selle või tollega ei tegele, vaid see on teise või kolmanda ameti vastutusalas ning edastan teie mure neile."

Selliste küündimatute võimuesindajate pärast ongi ametnike maine vilets. Lahendus pole mitte linnaosavalitsuse kaotamine, vaid pühendunum linnaosavanem, kes saab aru oma rollist seista päriselt enda linnaosa elanike huvide eest.

Linnaosavalitsus ei saa tõesti kõike ise ära teha, aga linnaosavalitsus peab võtma endale projektijuhi rolli, et elaniku mure leiaks suures linnaaparaadis lahenduse, mitte lihtsalt tuima pannes tema kirju edasi saata või veel hullem, jooksutada inimest erinevatesse linnaametitesse.

Kui veel aasta tagasi pöördus keegi linnaosavalitsuse poole näiteks mingi liiklusmurega, siis muidugi polnud ka sel ajal linnaosavalitsusel võimu minna liiklust korraldama, aga kohe kindlasti ei saatnud me seda kirja lihtsalt transpordiametile edasi, vaid kõigepealt tutvusime omalt poolt olukorraga (ja muide sageli tegime paikvaatlusi töövälisel ajal, sest just siis sellised probleemid avalduvad).

Seejärel töötasime välja elanike huvidest lähtuvad lahendused ja alles siis läksime transpordiametisse neid huvisid kaitsma. Ja nii tekkiski kahe ametiasutuse vahel reaalne debatt ülelinnalise ja asumi huvide vahel. Aga kui Eesti 200 tahab kogu teema anda keskse linnaameti juhtida, siis jääbki elanike huvi otsuses kaitsmata.

Pelguranna trammi trass on kurb näide sellest, et linnaosavanem pole oma tööga hakkama saanud või on lausa eiranud oma ülesandeid. Nüüdseks on seesama kurikuulus tramm jõudnud uude etappi, välja on kuulutatud projekteerimistingimuste avalik arutelu, aga kas enne ei peaks pidama elanikega päriselt nõu, kus trass peaks üleüldse kulgema?

Elanike kaasamine trammiliikluse planeerimisse on hea näide linnaosavalitsuste rollist, sest just Kesklinna valitsuse kaasatud kohalike elanike vastuseisu tõttu jättis keskerakondlik linnavõim ära mõni aasta tagasi laual olnud trammitee läbimurde Pärnu maanteelt Rävalasse. Kesklinna valitsus esindas ka Kadrioru Seltsi nendes komisjonides, kus otsustati uute majade sobivuse üle miljööväärtuslikel aladel. Päris mitu sobimatut eskiisi suutsime ajalooliselt tänavalt ära hoida, mida keskne linnaamet soovis sinna lubada.

Miks linnapea vaikib?

Mõnikord on elanikel sedavõrd suured mured, mis kuuluvad samaaegselt mitme linnaameti pädevusse ja võivad jääda kabinetist kabinetti ringlema. Ka siis peab linnaosavalitsus võtma selle protsessi vedamise enda peale ning mitte laskma nendel probleemidel jääda kuhugi ühest kabinetist teise ringlema. Linnaosavalitsus ei jäta enne, kui lahendus olemas ja vajalikud inimesed keskses linnaaparaadis tööle pandud.

Ma tõesti ei tea, kas pärast linnaosades tehtud asjatundmatut kärbet see kõik nii veel toimub, või on kõigis linnaosades nüüd kodanike murede vastuseks mingi kantseliitlik kirjake, mis midagi ei lahenda. Eks iga linnakodanik saab seda ise hinnata.

Aga erakonnale Eesti 200 ei oska muud öelda, kui et teil on olnud terve aasta aega aru saada, kuidas linnaosavalitsus toimib. Kui te jätkuvalt ei mõista, kuidas see töö käib või peaks käima, siis oleks äkki aeg teha ruumi pädevamatele.

Linnapea on mõistagi sel teemal üpris vakka. Sotsid on näidanud korduvalt üles soovi viia võim linnaelanikust võimalikult kaugele, et elanikud oma arvamusega nende suurejoonelisi otsuseid ei segaks. Juba koalitsioonis Keskerakonnaga oli seda aimata, aga siis suutsime suuremad kahjud ära hoida.

Elanike arvelt tõhustatud linnajuhtimine pole see, miks linnavõim on ellu kutsutud. Peategelane pole linnasüsteemis mitte Exceli tabel ega linnajuhtide isiklikud ambitsioonid, vaid selle linna elanik.