Kui kaugele Pariisi julgeolekufoorumil jõuti ja kui palju seal oli seda, mida te ootasite ja kui palju oli seda, millele vastust ei tulnud?

Pariisis said kokku üle 30 riigi kaitseväe juhatajad ja nende esindajad kindralite näol. Arutasid olukorda Ukrainas, üritasid saada adekvaatset pilti, milline on potentsiaalne ohumudel lähitulevikus juhuks, kui on vaja ka saavutada meie peamine eesmärk. Mis tähendab ka Euroopa kaitsmist Venemaa potentsiaalse agressiooni eest.

Selge on see, et Venemaa agressioon tuleb peatada Ukrainas. Selles osas on üksmeel olemas. Selge on ka see, et Ukraina relvajõud vajavad lisatoetust nüüd ja praegu seismaks vastu Venemaa intensiivsetele rünnakutele nii maal, merel kui ka õhus. Ja selle toetuse jätkamine on kindel, et see nii läheb.

Me leppisime Pariisis kokku, missugused need võimalikud tegevusvariandid lisatoetuseks on ja kuidas võib välja näha ka Euroopa tegevus pärast seda, kui saavutatakse vaherahu lahingutegevuses Ukrainas.

Mis on need asjad, mida Euroopa saab anda ja mis on see, mida Ukraina ei saa juhul, kui Ameerika oma abi ei jätka?

Kõigepealt me peame olema eurooplastena enesekindlad. Euroopa ei ole nii nõrk, kui võib-olla tahetakse seda kuvada. Me oleme Ameerikaga koostööaltid, kogu aeg koostööd teinud. Aga kui keegi väidab, et Euroopa on täiesti nõrguke ilma Ameerikata, siis see päris nii ei ole.

Ja see leidis ka kinnitust Pariisis. Me peame organiseeruma, leidma lahendused ja rakendama nii oma majandusliku kui ka sõjalise potentsiaali, et see kriitiline olukord Euroopas Ukraina territooriumil lahendada.

Ameerika toetus on loomulikult oluline. Ameeriklased on jätkuvalt pühendunud Euroopa kaitsmisele ja selles osas me võime ikkagi kindlad olla, et ühiselt tegutsedes saavutame ka eesmärgi.

Kas Pariisis lepiti kokku või konkreetsed riigid pakkusid konkreetseid panuseid, mida nad võiksid esitada?

Me oleme täna liiga kaugel sellest punktist. Kõigepealt peab olema poliitiline lõppeesmärk. Lahti kirjutatud, selgelt välja öeldud. Millele siis sõjaline tasand peab leidma sõjalised lahendused. Täna ei ole poliitilist lõppeesmärki keegi sõnastanud ja pole ka poliitilist juhist Eesti kaitseväe juhatajale tulnud, et teha või osaleda kusagil mingil operatsioonil. Kohe, kui see tuleb, teeme ka sõjalise lahenduse sinna peale.

Me kohtusime sõjaväelastena seal arutamaks olukorda ja leppimaks kokku võimalikud tegevusvariandid juhul, kui on vaja agressiooni peatada Ukraina territooriumil. Venemaa potentsiaalne agressioon Euroopa vastu.

Kas see tähendab, et mingid Euroopa riigid on eesmärkide saavutamiseks valmis sinna sisse viima ka vajalikke jõude?

Ukraina armee on täna umbes miljoni suuruseks kasvanud, kes siis üritab Venemaa rünnakut edukalt seisata ja tõrjuda kõikides sõjapidamise domeenides. Ja kui me arvame, et panustades sinna oluliselt, suurendame elavjõudu Ukraina territooriumil, siis selleks ei pruugi olla vajadust. Me saame ka toetada täiendavate tegevustega õhus, maal ja merel, mis aitavadki ukrainlastel hoida oma praegust positsiooni ja veenda Venemaad, et edasine agressioon nende vastu on mõttetu.

Ja täpsemalt, ka pärast võimaliku vaherahu saavutamist heidutada Venemaa agressiooni jätkamist. Et need on need asjad, mida me peamegi täna läbi mõtlema, kuidas seda teha. Juhul kui poliitiline mandaat kõikides Euroopa pealinnades selleks antakse.

Vaherahu ettepanekust rääkides, mille ameeriklased tegid ja esitavad Putinile, siis sõjaväelase seisukohalt, mis paneb teid uskuma vaherahusse, millest mingisugust abi on?

Selleks, et relvad lõplikult mingil hetkel vaikivad, peavad nad alguses vaikima. Ehk siis tapmine peab ajutiselt lõppema ja selleks on vaja saavutada kasvõi ajutine vaherahu. On see 30 päeva, on see 14 päeva, on see 60 päeva, see ei oma praegu tähtsust. Aga on vaja põhimõtteliselt lõpetada üksteise tapmine Ukraina territooriumil.

Sealt edasi saab minna uute rahuläbirääkimiste juurde, millest me täna oleme väga kaugel. Aga me ei ole isegi jõudnud vaherahuni. Täna, nüüd ja praegu käib täiemahuline sõda Ukraina territooriumil väga intensiivselt edasi, nii nagu ta on käinud rohkem kui kolm aastat pärast eskalatsiooni 24. veebruaril 2022.

Selleks, et relvad vaikiksid lõplikult, peavad nad ka alguses vaikima. Kasvõi ajutiselt. Ja seda praegu üritatakse saavutada. Kui edukas Ameerika siin on, surudes ka laua taha Venemaad – saame lähipäevil näha. Aga Ukraina igatahes on indikeerinud valmidust, et tema on valmis vaherahuga kaasa minema.

Millised ohud kaasnevad vaherahuga? Milliseid võimalusi annab see mõlemale poolele salamisi teha asju, et pärast uue hooga jätkata?

Tänane lahinguruum on ikkagi nii selgelt monitooritav, et mingeid asju teha salaja, mida teine pool ei näe, on praktiliselt võimatu. Et eks seal võib ju rikkuda neid reegleid, aga sõltubki, millistes reeglites kokku lepitakse. Kas ainult selles, et lõpeb üksteise tulistamine või keelatakse ja lepitakse kokku, et ei tehta sõjalisi liikumisi, mis toetavad järgmise sammu käivitamist kohe, kui vaherahu lõpeb. See ongi läbirääkimiste teema.

Aga täna ei ole võimalik teha varjatud ettevalmistusi, mida teine pool ei näe. Seega mõlemal poolel on selge teadmine, millise ettevalmistuse keegi teeb ja vaatamata sellele, et relvad on vaikinud, võid ka sa ise teha ennetavaid liigutamisi, kus vastase sammu ennetad.

Arvestades teie kogemust sellest kolmeaastasest sõjast, siis kui palju teil on usku, et see vaherahu ja seejärel rahu saabuvad kiiresti, nagu president Trump on lubanud?

Minu teada ei ole kunagi rahu saavutatud kiiresti, ükskõik millist konflikti on lahendatud. Alati rahuni jõudmine võtab üksjagu aega, üksjagu võimete rakendamist ja ka jõudu, et sinna jõuda. Kiire rahu saavutamine Ukrainas ei ole võimalik. Tulebki teha samm-sammult. Alustada väikestest vaherahu ettepanekutest ja jõuda lõpuks siis selle rahuni.

Tänane seis on selline, et Ukraina on kaotanud osa oma territooriumi. Venemaa on täiesti provotseerimata agressorina hõivanud Ukraina territooriumi ja see territoorium tuleb samuti mingil hetkel tagasi saada, kas siis sõjaliselt või poliitiliselt.

Aga seis on täna selline, et tapmine võiks vähemalt hetkeks lõppeda ja seejärel vaatame, kuidas me jõuame sinna vaherahuni või siis olukorra lahendamiseni.

Aga selge on see, et Venemaa ei ole mitte kunagi pidanud Ukrainat oma ainukeseks strateegiliseks eesmärgiks. See on olnud vaheetapp järgmisteks sammudeks. Järgmine samm oli kohe kindlasti ka sõjaline eskalatsioon Euroopa suunal. Meil on nüüd unikaalne võimalus koostöös ukrainlastega agressioon peatada Ukrainas.