Eesti jaoks ohutase muudkui tõuseb, aga paljudel inimestel on tunne, et Eesti riigikaitse poliitilise (rõhutan: poliitilise) juhtimisega on midagi valesti. See tunne ei ole petlik.

Kui täiemahuline sõda Ukrainas 2022. aastal algas, olime Ukraina abistamisel ja Euroopa kaitsevõime tugevdamise küsimuses eestvedajad. Eestist tulid selged sõnumid ja konkreetsed teod. Praeguseks on Eesti sellelt pildilt läinud ning ka siseriiklikult on fookus hajunud.

Ohtlikul ja segasel ajal ootavad inimesed riigi juhtimisega seotud poliitikutelt kindlust ja selgust. Seda ei suudeta pakkuda. Iga otsusega vaid suurendatakse segadust.

Riigikaitsepoliitika kujundamine võiks ometi olla üldisest poliitilisest hullusest puutumatu, kuid ei ole. Valitsus on ühepoolselt loobunud põhimõttest, et olulisi välis- ja julgeolekupoliitilisi otsuseid püütakse teha tuginedes erakonnaülesele konsensusele. Seda isegi ei häbeneta avalikult tunnistada.

Otsused on kohati absurdsed ja vastuolulised. Näiteks on valitsus deklareerinud kavatsust lahkuda jalaväemiinide kasutamist keelustavast Ottawa konventsioonist, kuid sealjuures rõhutanud, et jalaväemiine kasutusele ei võeta.

Opositsiooni kriitikat laskemoona hankimisele püüti esialgu tagasi lükata avalikkust eksitavate sõnumitega. Alles pärast seda, kui kaitseministeeriumi endine kantsler Kusti Salm oli need muinasjutud talle omasel otsekohesel viisil ümber lükanud, tunnistati patt üles. Jah, 1,6 miljardi eurosest rahaeraldusest pole seni ükski euro päriselt käiku läinud. Kui sellega on kõik hästi ja nii peabki olema, miks seda kohe ei tunnistatud?

Peaminister Kristen Michal ja kaitseminister Hanno Pevkur esitlevad suure ja põhimõttelise läbimurdena valitsuse seni veel katteta ja sisustamata otsust suurendada kaitsekulutusi, samal ajal eiratakse jälle kaitseväe juhataja Andrus Merilo valitsusele esitatud sõjalist nõuannet ja otsitakse võimalusi jätta see osaliselt täitmata.

Eesti ei oma fiskaalpoliitilist ettekujutust, kas ja kuidas rahastada NATO kaitseplaanidest tulenevate kohustuste täitmist ehk siis tagada Eesti riigi kaitse esimesest meetrist. Rahandusminister Jürgen Ligil ei ole NATO saladuse luba, mistõttu ta isegi ei tea Eesti riigikaitse tegelikke vajadusi.

Eesti välisminister Margus Tsahkna on nimetanud "õiglaseks" rahuks lahendust, mille kohaselt nõutakse Ukrainalt oma territooriumi loovutamist ja sisuliselt hüvitise maksmist saadud sõjalise "abi" eest selle mitmekordses väärtuses.

Eesti valitsus ei suuda kuidagi põhjendada seda, miks ei lähtuta nii meie kui ka partnerite luureteenistuste aina tugevamat häirekella löövatest ohuhinnagutest, millele viitas avalikult ka kindral Martin Herem.

Eesti valitsus ei ole Eesti inimestega jaganud mingit infot selle kohta, mille üle räägitakse peaministri tasemel läbi Ukrainasse vägede viimise üle. Otsuse kaitseväe kasutamiseks Ukrainas saab põhiseaduse kohaselt teha vaid riigikogu, kuid peaminister on viidanud, et selles on juba kuskil mujal kokku lepitud.

Riigikaitsekomisjonile tutvustati uuringut meretuuleparkidega seoses. Uuringus ei ole üldse käsitletud laevatõrjerakettide kasutamist, millele novembris juhtis avalikult tähelepanu ERR-i portaalis mereväe ülem Ivo Värk. Mitu kuud oodati neid uuringu tulemusi, kuid riigikaitse ja majanduskomisjoni ühisistung lõppes tõdemusega, et tegelikult pole jätkuvalt võimalik selles küsimuses mingeid seisukohti kujundada ega otsuseid teha.

Riigikaitsekomisjoni istungil ilmnes seegi, et valitsuse julgeolekukabinet ei ole kuue-seitsme kuu jooksul mitte ühtegi korda huvi tundnud selle kohta, kuidas läheb 1,6 miljardi euro eest täiendava laskemoona hankimine tegelikult. See tähendab, et peaministrit pole see huvitanud.

Oma järelevalvefunktsiooni täitmises on läbi kukkunud ka riigikaitsekomisjon ning peab samuti tegema järeldused oma töökorralduse kohta.

Mis nõu ma kujunenud olukorras valitsuspoliitikutele annaksin?

Kõige olulisem küsimus on see, et sõjalistes küsimustes tuleb aluseks võtta kaitseväe juhataja sõjaline nõuanne. Tuleb mitte teeselda selle täitmist, vaid see täita. Sama kehtib NATO väevõime eesmärkide seadmise protsessi tulemi kohta. Usaldust ei saa olla, kui vassitakse ja petetakse.