Tundub isegi kohatu globaalse julgeolekukriisi taustal teha juttu Eesti kivina kukkuvast sündimusest, kuid sellega siiani mitte tegelemise tagajärjed on juba käes. Alates 2020. aastast, mil kõik suured kriisid algasid, on sündide arv kukkunud peaaegu kolmandiku võrra ja üha kiiremas tempos. Ainuüksi viimase kolme aastaga kukkus sündide arv veerandi võrra. Kellele me lõpuks julgeolekut ehitame?

Koroonakriisi haldamise eest vastutas terviseminister. Julgeolekriisi ajal lasub vastutus kaitseministril, et ta oma ministeeriumile antud täiendavat raha arukalt kasutaks. Isegi kliimakriisiga tegeleb meil terve kliimaministeerium. Aga sündimuskriisi leevendamisega ei tegele mitte keegi. Ometi on see eestlusele sama eksistentsiaalne oht kui agressiivne Venemaa.

Samal ajal kaotati ära rahvastikuministri portfell ja suured demograafilised küsimused taandati sotsiaalpoliitika alamvaldkonnaks. Kuna tervikliku rahvastikupoliitika eest enam valitsuskabinetis keegi otseselt ei seisnud, tehti Exceli tabelis kärpeid ja maksutõuse selliselt, et eelkõige said pihta suured pered. See süvendas kriiside ajastu ebakindlust veelgi ja paljudes peredes jäeti soovitud lapsed saamata.

Valitsus kaotas abikaasade ühise tuludeklaratsiooni esitamise võimaluse, tulumaksuvabastuse alates teisest lapsed, koduste emade tervisekindlustuse, vähendas peretoetusi. Lisaks tõsteti käibemaksu, mis mõjutab enim suure tarbimisega suurperesid ja sellest aastast kehtima hakanud automaks tabas samuti lasterikkaid peresid kõige valusamalt.

Lasterikaste Pere Liit on teinud tänuväärset tööd, uurides maksutõusude ja kärbete mõju lasterikaste perede hakkamasaamisele. Lausa 94 protsenti uuringu küsitluses osalejatest ütlesid, et auto on nende peres ainuvõimalik vahend, et üldse hakkama saada.

Kui valitsuses olnuks minister, kelle ülesanne oleks olnud rahvastikupoliitika eest seismine ja suurperede huvide esindamine, siis võinuks need mured kostuda juba valitsuskabineti istungil, kui maksumuudatuste mõjusid arutati. Kahjuks sellist ministrit ei ole.

Eestis peaks rahvastikuküsimuste eest vastutama sotsiaalkaitseminister, kuid rahvastikuküsimused on vaid väike osa tema portfellist. Rahvastikupoliitika on kahjuks taandatud sotsiaalpoliitika küsimuseks, et kuidas saaks toetada abivajajaid.

Paraku ainult sotsiaalpoliitikaga sündimust ei kasvata. Eestist palju rikkamad riigid nagu Soome ja Rootsi panustavad väga palju vahendeid riskirühmade toetamisele, ent sündimuse näitajad on endiselt madalal. Soomes on ka lastetuse tase väga kõrge.

Positiivseid näiteid pakub hoopis Eesti lahendus, kui hakati suuremas mahus toetama peresid alates kolmanda lapse sünnist. Kolmandate laste sündide arv kasvas 25 protsendi võrra. Riik andis sellega täiendavat tuge inimestele, kel oli soov rohkem lapsi saada, et oma soov teoks teha. On iseenesest mõistetav, et ei saa sundida lapsi saama neid inimesi, kes lapsi ei taha.

Kuigi sotsiaalpoliitika on oluline, siis laste saamise soovi pelgalt selle abil mõjutada ei saa. Laste saamise soov on laiem kultuuriline küsimus. Iisraeli ühiskonna näitel võib teha järeldusi, et kui ollakse harjunud, et peredes on palju lapsi, siis on ka peredel soov rohkem lapsi saada. See on ühiskonna hoiakute küsimus, mida mõjutab ühelt poolt riigi suhtumine vanemlusse ning teiselt poolt kodune kasvatus ja koolis õpitu.

Näiteks oleks oluline rääkida juba kooli perekonnaõpetuses elutee mudelist, kuidas tulevikus peret planeerida. Kasvatada tuleks teadlikkust, et inimene ei ole igavesti noor ja laste saamisel on ajalised piirid. Kui on unistus saada kunagi enam kui kaks last, siis millises vanuses oleks kõige parem need lapsed saada, et lapsed oleks tugevad ja terved.

Kahjuks on noorte seas nendes küsimustes palju teadmatust. Uuringud näitavad, et noorte arvates on Eestis piisavalt lapsi. Samuti on valdavaks kujunenud arusaam, et on lõputult aega lapsi saada, aga tegelikult see nii pole. Kui inimene on laste saamise otsust pikalt edasi lükanud ja jõuab selleni alles 40. eluaastates, siis võib olla juba liiga hilja. Rahvastikupoliitika osa on ka see, et noorteni jõuaks teadmine, et karjääri võib teha igal ajal ja igas vanuses, aga pereloomise aeg on piiratud.

Loomulikult tuleb seda kõike tehes olla ettevaatlik ja arvestada tänapäevaseid arusaamu peremudelitest ja väärtushinnangutest. Minu jaoks oli positiivne üllatus näha sotsiaalkaitseministrit Signe Riisalo kirjutamas laiast vaatest perepoliitikale, kus ta samuti puudutas tänapäevaseid arusaamu pereloome väärtustest. Samuti lubas Riisalo, et uuringute avaldudes tuleb lisa juurde. Jääme huviga ootama.

Sotsiaalkaitseministri ladus jutt liikus küll õiges suunas, ent lõpuks taandus see siiski ainult sotsiaalpoliitilisele lahendusele anda täiendavat kaitset kõige nõrgemale grupile, üksikemadele. Olen kindlasti selle poolt, et üksikemasid rohkem toetada, aga see ei saa olla meie riigi tervikliku rahvastikupoliitika ainus positiivne otsus.

Riisalo kirjutas oma artikli lõpus õigesti, et perepoliitika jaoks on vaja valdkonnaülest koostööd. Kahjuks on seda valitsuses väga raske teha, kui puudub vastutaja, kes näpuga järge ajab, et perepoliitika suhtes vaenulikud eelnõud läbi ei läheks.

Rahvastikukriisi leevendamiseks on vaja valitsuskabinetti vastutajat, kes laste saamise takistused üles leiab ja pakub lahendusi nende takistuse eemaldamiseks. Sotsiaalkaitseministri tööpõllu ühte nurgakesse koondatud rahvastikuküsimuste alamvaldkonna abil seda kindlasti teha ei saa.