Valguse aastaajal lähenesin ma linnale vahelduvate põldude ja metsade vahelt. Enne veel kui olin teele asunud, küsisin mitmelt tuttavalt, mida sina sellest kohast tead, ja ainus vastus, mida sain, oli: "seal haiseb". Ja tõepoolest hakkasin minagi, kui majad juba paistsid, üha enam tundma korralikku lebra. Alles hiljem, kui olin kohalikega juttu teinud, selgus, et see, mida tundsin, tulenes sellest, et keegi oli hiljuti mõnuga virtsa põllu peale laotanud. Näed, pealinnavurle ei tee sõnnikul ja vesiniksulfiidil vahet.

Külaskäik Kehrasse oli üks mitmest väikelinna avastusest, eesmärgiga mõista, kuidas positsioneerivad end Eesti väikelinnad jätkuva pealinnastumise trendi kontekstis. Külastuste tulemusena sündisid kolm väikelinna saadet taskuhäälingus "Ruumilood".

Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium juhib Eesti üleriigilise planeeringu 2050 koostamist, mille eesmärk on tegeleda eelkõige tuleviku asustusstruktuuri küsimusega. Uuringutest on juba selge, et mistahes poliitikameetmeid me ei rakendaks, pealinnastumine jätkub kõigi arengustsenaariumite korral. Küsimuseks jääb, mil määral ja mis funktsionaalsusega säilivad olemasolevad toimepiirkonnad üle riigi.

Kehra on üks neist linnadest, kus rahvastiku arv on pigem stabiilne. Samal ajal on tegu suurepärase elukeskkonnaga, kus targalt planeeritud linn (mis arvestab ka kohaliku tuuleroosiga, seega ei maksa igapäevast haisu karta) on kompaktne ja looduslähedane. Linna läbiv jalutajate ja ratturite kesktelg on igapäevaselt aktiivses kasutuses, kuna ühendab ühes otsas paikneva koolihoone teises otsas paikneva raudteejaamaga ja teisel pool raudteed asuva peamise tööandja, tehasekompleksiga.

Raudteeühendus on linna suur eelis, porgandiga jõuab Ülemistesse kiiremini kui Viimsist tipptunnil autoga. Sellele vaatamata on koha kasv olnud pigem aeglane ja alles hiljuti valmis esimene uus kortermaja taasiseseisvunud Eesti ajal.

Drastiliselt on regionaalsete muutuste mõju tunda Eesti kõige väiksemas linnas Kallastel (statistikaameti andmeil 2024. aastal 651 elanikku,). Linna elanike arv on paarikümne aastaga kahanenud kahekordselt ja koha maine langusele on hoogu juurde andnud ka kohalikud linnaisad ise: "Kallaste linnana on mõttetu", "me oleme ääremaa, Siber" (Õhtuleht, 25. oktoober, 2003).

See on näide, kuidas ka kohalik retoorika võib mõjutada koha identiteeti ja edasist arengut. Kahanemisele lisaks on Kallastel kõige kõrgem keskmine ja mediaanvanus ning alaealiste elanike arv peaaegu kolm korda väiksem kui pensioniealiste arv (statistikaamet, 2021).

"See algas peale seda, kui kutsekas kinni pandi," rääkis kohalik apteeker, kes on linnas elanud alates 1978. aastast. Tema meenutustest ilmnes, et elav oli linn veel siis, kui teenused ja töökohad olid säilinud. Nüüd on tühjaks jäänud haridushooned tarretunud kunagisse vitaalsesse hetke, nagu oleks miski inimesed üleöö pagema sundinud. Garderoobis vedelevad Vansid, riiulid on täis diapositiive, keemiaklassist on välja viidud vaid kõige ohtlikumad kemikaalid.

Olukorrale vaatamata on linnas lootust. Ehitamisel on hea avaliku ruumi programmi raames keskväljak, mille jätkuks loodetakse, et kasvab ka tühjenenud hoonete taaselustamine. Elanike seas on optimismi – suvel elanike arv mitmekordistub, noored ei soovi kinnisvarast loobuda ja nähakse võimalust, et kaugtöö levik võiks tuua tagasi ka püsielanikke.

Seesama tõik ilmnes ka üleriigilise planeeringu noorte uuringust. Noored on valmis naasma, kuid selleks peab kohal olema säilinud või taasloodud tähenduslik tõmme. Kui näiteks kool on suletud, kaob ka noorpere meelitamise võti. Siiski ei maksa kohe omavalitsust koolide sulgemises süüdistada, sest nagu muster on näidanud, võetakse koolide sulgemine alles viimases hädas ette.

Ei piisa ka ainult nostalgiast, vaja on mitmeid garantiisid ja toetavaid meetmeid, mis tõendavad, et kohal on olemas tulevikku vaatav nägemus ja eluolu areneb.

Tõrva linn tabas selle mure hästi ära, viies läbi noorperede programmi. Programmiga loodi kinnistud, mida noored pered said soodsatel tingimustel soetada, ning linnas on nüüd valmimas uus elamupiirkond.

Programm tõi aga välja huvitava lukustuse. Programmi jaoks jagatavad kinnistud tuli vormistada ametlikust linnapiirist väljapoole, esiteks kättesaadava maa pärast ja teiseks, sest vaid nii oli noortel võimalus taotleda Maaelu Edendamise SA (MES) kaaslaenu. Kaaslaen nimelt ei kehti suuremas kui tuhande elanikuga asustusüksuses. Seega, juhul kui noorpere sooviks rajada uushoone linnas sees, kompaktse asustuse säilimise nimel, sedasama finantsmeedet kasutada ei saaks.

Üleriigilise planeeringu peamine märksõna on "kooskasutus", mille põhimõte on väga lihtne: väärtusta seda, mis on olemas, ja leia viise, kuidas erinevaid funktsionaalsusi võimalikult tõhusalt koos tööle panna. Selle põhimõtte järgi tuleb suunata investeeringuid sinna, kus on olemasolev infrastruktuur, ajalooline kasutus ja praegune või potentsiaalne elanikkond. Mõiste tähistab sisuliselt ringmajanduslike põhimõtete rakendamist ruumiplaneerimise tasandil.

Ruumiplaneerimise ja ringmajanduse vahel seoste loomine ei ole midagi uut. Alati on ruumiplaneerimine tegelenud ressursside korraldamisega ja otsinud viise, kuidas seda tõhustada.

Tõsi, mingil ajaperioodil on planeerimine lähtunud pigem viisist, kuidas (näiliselt) vabalt kättesaadavaid ressursse kasutada võimalikult palju ja kannustanud planeerima moel, mis suurendaks hõredamat elamist ja transpordist sõltuvat eluviisi. Selle negatiivsed mõjud on näha ja kujundanud Eestist väga ressursimahuka riigi. Hoogu on juurde andnud väga liberaalne planeerimiskultuur, mille tulemusena on asustusalade pindala suurenenud ajavahemikus 2000-2017 138 km² võrra (Eesti inimarengu aruanne 2019/2020).

Uute asulate teke on peamiselt toimunud monofunktsionaalsete ja hõredalt asustatud piirkondade näol, trend, millega koos on kasvanud elanike pendelrände vajadus. Kokkuvõtvalt on tegu muutustega, millel on oluline mõju Eesti majanduse jätkuvale ressursimahukuse kasvule. Lisaks olulised negatiivsed mõjud nii looduskeskkonnale, toidujulgeolekule kui ka inimeste igapäevasele toimetulekule.

Asulad on komplekssüsteemid, kus inimesed osalevad kõikvõimalikes erinevates tegevustes nagu reisimine, ostlemine, vaba aeg, haridus, tootmine, ehitus ja põllumajandus jne. Kõigi nende võimalike tegevuste juures kasutatakse materjale, vett, energiat, maad ja taristut.

Selleks, et kõik need tegurid oleksid omavahel mõistlikult seostatud, on määrav küsimus, kus miski paikneb ja kuidas süsteemi osised on omavahel seostatud. Seoste loomises mängib kandvat rolli infrastruktuuri paiknemine ja olemus. Kõigi nende põhimõtete määramine ja tulevikuarengu seadmine on ruumiplaneerimise ülesanne.

Seega tähendab kooskasutus, et ruumi otsustes suunatakse investeeringud tühjade hoonete taaselustamisele ja elanike naasemise motiveerimisele. See tähendab meetmete ümberkujundamist nii, et eelistatud on kompaktsete asulate hoidmine ja arendamine. See tähendab hea ühistranspordi ühendusega asulate eelisarendamist.

See tähendab töökohtade ja elukohtade koosarendamist ja -hoidmist. See tähendab kõiksuguste sadamate, loodusspaade, tööstusobjektide ja mistahes teiste toetusmeetmetega tehtavate otsuste juures ressursitarku, ruumiseptsiifilisi otsuseid, kus toetused arvestavad olemasoleva taristu ja asustusstruktuuridega. Ja laiemalt tähendab see erinevate maakasutusviiside kokkusobitamist nii, et funktsioonides ei nähtaks vastuolusid, vaid positiivseid koosmõjusid.

Kõike seda hakkab toetama ka üleriigiline planeering. Kuid toetamisest üksi ei piisa. Selleks, et lood meie väikekohtadest ei jääks ainult minevikulisteks ja kohalike juurtega inimeste mälestustesse, on vaja teadlikkust ja põhimõttekindlust igal tasandil. Eesti väikelinnad on endiselt täis potentsiaali, mida on võimalik veel targalt ära kasutada.

Tõnis Arjus kuulub üleriigilise planeeringu konsultatsiooni tiimi. Kommentaar valmis "Muutuste juhtimine ühiskonnas" õpingute raames.