Puur ja Gortfelder: lapsesaamine kui isiklik valik ja vastutus ühiskonna ees

Heaoluriigi tagatud taustsüsteem võimaldab üksikisikutel areneda ja ennast teostada, kuid paraku ei teadvusta paljud meist endale seda, et riik saab seda ulatuslikku rolli täita vaid eeldusel, et üksikisikud ühiskonna toimimisse piisavalt panustavad, kirjutavad Allan Puur ja Mark Gortfelder.
2024. aastal sündis Eestis 9646 last, mis on kõige väiksem aastakäigu suurus alates statistilise arvepidamise algusest 1919. aastal. Varasemad negatiivsed rekordid purunesid alles äsja 2022. ja 2023. aastal, veel 2018. aastal sündis 14367 last.
Ka tuleviku väljavaade on tume. Ajutisele taastumisele käesoleva kümnendi teisel poolel järgneb tõenäoliselt uus langus 2030. aastatel, mil aastane sündide arv võib negatiivsete trendide jätkudes langeda suisa 8000 juurde.

Vaatamata olukorra ja väljavaate selgele halvenemisele ei puuduta ei praeguse ega eelmise valitsuse koalitsioonileping madalat sündimust ja vastumeetmeid üldse. Ka valdkonna eest vastutust kandvas sotsiaalministeeriumis on suhtumine küsimusse olnud vastuoluline.
Sündimust ja rahvastikupoliitikat reguleeriva heaolu arengukava algne, üksnes ministeeriumi vaatel põhinev versioon vaikis selle teema täiesti maha. Valdav on arusaam, et rahvastiku kestlikkuse probleemi otsesõnu esitamist tuleks vältida, sest seda võidakse tajuda survestamisena. Samuti on populaarne rõhutada teistest poliitikavaldkondadest tulenevate kaudsete tegurite (soovõrdsus, linnakeskkond jne) ning üldise lapsesõbralikkuse kasvatamise tähtsust.
Kombeks on viidata, et sündimus väheneb ka paljudes teistes riikides ning et majanduskriisi aegu ikka sündimus väheneb, justkui oleks tegu loodusseadusega. Majanduslangus või kiire hinnatõus teistes riikides ei tähenda, et Eesti valitsus peaks neis küsimustes käed rüpes istuma.
Meie poliitikutel ja ametnikel võiks olla meeles eelmine majandussurutis nullindate lõpul, kui sündimus siinmail isegi kasvas tänu sellele, et inimesed kasutasid ära vanemahüvitise pakutud võimalusi. Sellest kogemusest oleks saanud õppida ja praegu probleemiks oleva inflatsiooni mõju neutraliseerida vanemahüvitise suuruse indekseerimisega. Tõsi, see oleks tähendanud lisakulu. Seevastu sündimuse vähenemine on riigieelarvele lühiajaliselt kasulik.
Huvihariduse ja lasterikka pere toetuse kärpimine (mitte selle ümberjagamine ühe–kahe-lapseliste peredele, kui fookust paljulapselistele peetakse vääraks) ning kodulaenude intresside ja ülalpeetavate laste tulumaksuvabastuse kaotamine on näidanud, et sündide arvu jätkuvatele negatiivsetele rekorditele vaatamata on lapsega pered olnud valitsuse jaoks kärpejärjekorras esimesed. Rääkides kaudsete poliitikate tähtsusest, on märkimisväärne, et luksusliku sportauto mootorsõidukimaks on väiksem kui suure pere mahtuniversaali oma.
Nihe lapsesaamise väärtustamises
Eliidi tegevus(tus) ei ole juhuslik, vaid selle tagapõhjal on ühiskonnas toimunud väärtusnihe, mille käigus on üha tähtsamaks saanud üksikisiku vabadus ning eneseteostus. Konkreetselt sündimuse osas peegeldab seda domineerivaks muutunud arusaam, mille kohaselt on lapsesaamine sügavalt individuaalne valik, mille osas ei tohiks teistel inimestel või ühiskonnal laiemalt olla mingeid ootusi või sotsiaalse normi laadseid ettekirjutusi.
Teisisõnu, lapsi saadakse üksnes iseendale ja mitte Eestile või eestlusele, pere- või sugukonnale. Lapsevanemaks olemine on üks eluvalik suure hulga võrdväärsete alternatiivide seas, mitte keskne roll täiskasvanud inimese elus.

Joonisel 2 näeme, et vastuseis väitele, et vanemlus on enese inimesena täiel määral teostamiseks oluline, on põlvkonniti järsult kasvanud. Kui 1960. aastate alguses sündinutest oli eitajate osakaal veerandi juures, siis 1990. aastatel sündinutel on see juba pea 90 protsenti.
Samasugune tõekspidamiste muutus joonistub välja, kui kasutame Euroopa väärtuste uuringut ning väidet "lastesaamine on kohustus ühiskonna ees".1 Samuti kinnitavad väärtuste põhjalikku muutumist teiste autorite analüüsid.2 Seostades väärtushinnangud lapsesaamise kavatsuste, ideaalidega ning olemasolevate laste arvuga on näha, et individualistlikumaid vastuseid andnud mehed ja naised on väiksema peresuunitlusega.
Joonisel 3 on näha seost (järgmise) lapse saamise kavatsuse ja vanemluse rolli tähtsustamise vahel. Näeme, et mida olulisemaks peetakse meeste poolt isadust ning naiste poolt emadust eneseteostuse juures, seda suurema tõenäosusega on plaanis saada ka (järgmine) laps. See kehtib isegi siis kui võrrelda "üldse ei ole nõus" ja "ei ole nõus" vastanuid.

Väärtuste muutus aitab ka mõista, miks sündimus on saanud viimasel ajal ühiskonda polariseerivaks teemaks. Lihtsustades on ühiskonna kestlikkus jäänud konservatiivsete-rahvuslike jõudude mureks.
Liberaalsete vaadetega inimesed tunnevad sündimuse teema suhtes teatud võõristust, kritiseerides konservatiivse(ma)te vaadetega inimeste käsitlust ja ettepanekuid, osalt kindlasti õigustatult. Ise samas räägivad nad probleemist ja lahendustest üldsõnaliselt ("lapsesõbralikkus", "teenused, mitte toetused") või kohati tendentslikult ("sünnitusmasinad", "käsulapsed").
Väärtusnihke põhjused
Väärtuste teisenemine ei puuduta muidugi üksnes Eestit, vaid on sarnaselt toimunud läänes laiemalt. Ilmselt maailma prominentseim väärtuste uurija, Ronald Inglehart, on käsitlenud seda kui inimkonna ajaloos üht põhjapanevat nihet, mille käigus sündimust soodustavad väärtused asenduvad valikuvabadust eelistavate väärtustega.3
Ingleharti käsitluses on selle muutuse võimalikus teinud pretsedenditu jõukuse kasv, sellega kaasnev heaoluriigi areng ning suurte sõdade puudumine rikastes riikides. Väärtuste teisenemise kandjaks on põlvkonnad, kes on säärastes soodsates tingimustes üles kasvanud.
Kui esimeses maailmas algas väärtuste muutus teise maailmasõja järel sündinud põlvkondadest, siis Nõukogude okupatsiooni ja kommunistliku vaesuse tõttu on see Eestis aset leidnud ajanihkega, valdavalt pärast taasiseseisvumist. Konkreetselt Eestile mõeldes saame väärtuste teisenemise tegureid täpsustada:
- madalalt tasemelt alanud kiire heaolukasv majanduslikul konvergeerumisel Lääne-Euroopaga;
- Euroopa Liidu toetused, mis on moodustanud mõningatel aastatel viiendiku riigieelarve kogutulust;
- Venemaa nõrkus ja NATO liikmelisus ning sellest johtuvalt suhteliselt madalad kaitsekulutused;
- 1980. aastatel sündinud suurte põlvkondade sisenemine tööturule ja sotsiaalsüsteemi rahastamise suhteline kergus:
- pensioniealiste põlvkondade vähenõudlikkus elustandardi osas, mistõttu pensionid on võrreldes rikkamate heaoluriikidega väikesed ja eakate hoolekanne kasin.4
Ära unustatud vastutus
Kõik need alustalad on aga nõrgenemas. Siinkohal demograafiale keskendudes töötab madal sündimus uute väärtuste pikaajalise kestmise vastu. Kui laste saamise teemalises diskussioonis esitatakse üksikisiku valikuvabadus ülima väärtusena, minnakse erinevate valikute mõjust ja sellega kaasas käivast vastutusest pahatihti mööda.
Vabaduse ja vastutuse teineteisest lahti sidumise laste saamise ning kasvatamise valdkonnas on teinud võimalikuks tänapäevane heaoluriik, mis on võtnud enda õlgadele kõigile ühiskonnaliikmetele väärika elustandardi, lugematute teenuste ning taristu tagamise. Kogu see heaoluriigi tagatud taustsüsteem võimaldab üksikisikutel areneda ja ennast teostada, kuid paraku ei teadvusta paljud meist endale seda, et riik saab seda ulatuslikku rolli täita vaid eeldusel, et üksikisikud ühiskonna toimimisse piisavalt panustavad.
Tööelus motiveerib inimesi panustama lihtne tõsiasi, et ühiskonna poolt hinnatud töö on üksikisiku majandusliku heaolu põhialuseks. Laste kasvatamisel on positiivne tagasimõju üksikisiku heaolule palju nõrgem. Ainelises mõttes kipub see olema isegi vastupidine, sest (järgmise) lapse saamine ja kasvatamine on pere eelarve jaoks kahjumlik ning ühiskond toetuste-teenustega ei suuda seda täielikult korvata.
Samuti piirab suurem laste arv võimalusi töö kaudu oma pere materiaalset heaolu suurendada.5 Selles olukorras sõltuvad laste saamise otsused ühiskonnas tooni andvatest väärtustest.
Kui jätkusuutlik on väärtusnihe?
Seega paradoksaalselt seab just isiklikku valikuvabadust ja heaolu ülimaks pidavate väärtuste esiletõus löögi alla heaolu edasise kasvu. Juba üle kümne aasta on Eestis tööellu astuvad põlvkonnad olnud väiksemad kui sealt lahkuvad, praegu juba veerandi võrra. See mõjutab otseselt põlvkondlikul solidaarsusel põhinevat pensioni- kui tervishoiusüsteemi, mille puudujääk suureneb vastavalt sellele, kuidas sotsiaalmaksu maksjate suhtarv vanemaealistega halveneb.6
Puudujäägi katmiseks on vajalik teiste maksude tõstmine või uute kehtestamine. Praegune ülimadal sündimus aga tähendab, et mõnekümne aasta pärast peavad praegu ilmavalgust nägevad põlvkonnad hakkama ülal pidama endast kaks korda suuremaid aastakäike.
Need probleemid ei ole ilmselt ühelegi lugejale üllatus. Selleks ongi loodud teine ja kolmas pensionisammas. Kuid need on välja mõeldud nimelt täiendama, mitte asendama esimesest sammast. Teise samba isikupoolse sissemakse baasmäär on kaks protsenti sissetulekust, mida eelmisel aastal kümned tuhanded rahatargad inimesed suurendasid nelja või kuue protsendini. Kuid demograafiline väljavaade nõuaks tegelikult kaugelt suuremat säästu kui kaks, neli või kuus protsenti oma sissetulekust.
Tähele tasub panna, et läbi pensionisammaste või muul moel aktsiatesse investeeritud raha, aga ka näiteks üürikinnisvara tulukus põhinevad eeldusel, et tulevates põlvedes on piisavalt inimesi, kes börsifirmade tooteid ja teenuseid ning üürikortereid tarbiksid. Kui meil ja suures osas maailmast hakkab põlvkondade kahanev suurus nõudlust vähendama, siis jäävad ka varade pikaajalised tootlused ootustele alla.
Demograafiline muutus raskendab muidugi lisaks pensionitele ja tervishoiule ka taristu ehituse, talvise teehoolduse, õhutõrjesüsteemide ostu, kultuuritöötajate palkade, kliimakindluse suurendamise jne rahastamist. Tulevikku vaatavalt ei saa me oodata senise lähimineviku kogemuse pealt, et riik/ühiskond suudab meile pakkuda üha paremaid ja mitmekesisemaid teenuseid või taristut. Läheks hästi, kui see kõik enam-vähem praegusel tasemel püsiks.
Kui Eesti ühiskonnas valitseb juba praegu suur rahulolematus seoses maksutõusudega, siis on see tühiasi võrreldes maksukoormusega, mida hakkavad kandma praegu ilmavalgust nägevad põlvkonnad. Sündinud küll sügavalt isiklikust valikust, kuid kohustatud rahastama kõike seda, millega oleme harjunud. Ja selle kõrval veel ka ise lapsi saama ja kasvatama.
Inglehart ei näinud individualistlike väärtuste domineerimises probleemi ühiskonna jätkusuutlikkusele. See veendumus põhines paljus Põhjala riikidele, kus on kõrge elatustase, helded sotsiaalsüsteemid, suhteline soovõrdsus, suur isikuvabadus ning kuni eelmise kümnendi algupooleni ka taastetaseme lähedane sündimustase.7
Kuni üsna viimase ajani domineeris demograafia alases teaduskirjanduses samuti vaade, et Põhjamaadel on õnnestunud leida retsept, mis kindlustab 21. sajandi heaoluühiskonna demograafilise kestlikkuse. Kuid sealsete riikide sündimuse vähenemine juba enne praegust "kriiside aega", mida ei saa siduda nendes riikides aset leidnud struktuursete muutustega, on seadnud selle vaate kahtluse alla.
Küll on aga selgunud, et sündimuskavatsused on aktiivsesse lapsesaamise ikka jõudnud põlvkondadel lihtsalt väiksemad. Planeeritud ja isiklik ideaalne laste arv on vähenenud nooremate inimeste seas ka Eestis.
Suhtumise muutuse vajadus
Mida siis teha, et ühiskond kestlikule arengurajale tagasi juhtida? Isikuvabaduse doktriinist lähtudes oleks vastus, et riik/ühiskond peaks parandama olemasolevat süsteemi, mis puudutab lastega perede rahalist olukorda, neile pakutavate teenuste kättesaadavust ja kvaliteeti ning üritada muuta ümbritsevat keskkonda lapsesõbralikumaks. Arenemisruumi kindlasti oleks.
Põhjamaade kogemust arvestades on siiski kahtlane, kas individualistlike väärtustega seotud probleemi üksnes läbi ühiskonna poolt veel enama ja veel parema pakkumise lahendada õnnestub. Kui ei suuda Rootsi või Norra piisavalt jõukust, kindlustunnet, võrdsust jms pakkuda, siis kuidas peaks seda suutma Eesti.
Kuni lapsesaamine on pelgalt üks eluvalik paljude teiste samaväärsete seas, jääb alati piisavalt takistusi, millele (järgmise) lapse mittesaamisel viidata, sest kunagi ei ole poliitikameetmete abil võimalik täielikult kõrvaldada perede elust lastega seonduvat stressi, aja piiratuse tõttu paratamatut töö ja pereelu konflikti, muutlikest majandusoludest tingitud riske või anda tagatist, et sündivad lapsed on terved ning olemasolev paarisuhe jääb püsima.
Samuti ei ole võimalik muuta otsustavalt tõsiasja, et (järgneva) lapse mittesaamine on kitsalt majandusliku heaolu vaates kasulik. Selle ratsionaalse kalkulatsiooni muutmine tähendaks rahaliste toetuste hüppelist suurendamist.
Tööjõust ja maksutuludest rääkimisel saab alati väita, et lahenduseks on asendusränne. Tegelikult on see on meil viimasel kümnel aastal juba toimunud võrdlemisi suures mahus, tuues kaasa rahvaarvu suurenemise.
Tuleviku rändepotentsiaal peitub esmajoones mitte-lääne riikides, kuid senine Lääne-Euroopa kogemus näitab, et säärane immigratsioon on sisserändajate tervet elukaart arvestades hoopis riigirahanduslikult kahjulik. Lisaks viiks sisserände hoogustamine üsna kiirelt allapoole eestlaste osakaalu, sest kultuuriliseks assimileerimiseks on asendusrände mastaap ja tempo liialt suur. Sestap peitub kultuurilise kestlikkuse võti ikkagi sündimuses.
Kokkuvõtteks
Lapsesaamise käsitlemine sügavalt isikliku küsimusena, kui ühe eluvalikuna paljude teiste võrdväärsete seas on inimajaloos uuenduslik lähenemine, kuid saanud nüüdseks Eestis jpt riikides normiks.
Samal ajal põhineb see väärtusnihe kindlatel struktuursetel alustel (suurenev jõukus, helde heaoluriik, pikk rahuaeg), mille püsimine on kahtluse all, mh vähese sündimuse enese tõttu. Praegune väärtusnorm võib küll tunduda moodsas maailmas ainumõeldav, kuid see ei pruugi siiski olla veel "ajaloo lõpp", vaid ehk inimkonna pikas arenguloos üsna üürike nähtus.
Toimetaja: Kaupo Meiel