Fosforiidikaevandus ja tuumajaam. Need on Eestis kaks kõige kuumemat tulevikuehitist, mis kedagi külmaks ei jäta. Üks näeb fosforiidikaevanduses pudrumägesid, teine aga põrgupiinu. Üks arvab, et tuumajaam on kullakaevandus, teine aga teab, see ehitis viib meid mullatoidule.

Kindel on aga üks: rahvas tahab tuumajaamast ja fosforiidikaevandustest aina enam ja aina rohkem teada. Rahvas tahab nende asjus ka aina enam ja aina rohkem kaasa rääkida ja kaasa küsida.

Olen ajakirjanikuna kohanud suisa ohjeldamatut tuuma- ja fosforiiditeemalist infojanu Virumaa külades. Viimane kogemus oli läinud nädala lõpul Rakvere vallas, kus fosforiidihirmus inimesed muudkui küsisid, et miks küll keegi kõrgetest tegelastest rahva muredele vastama ei tule. Kus on kaevandust kavandav minister? Nii nõutakse selgust.

Sama teema, rahvaga otsesuhtlemine oli jutuks maikuus, mil toonane kliimaminister Kristen Michal sai suletud uste taga kokku Virumaa vallavanematega. Ta väitis, et praegu pole piisavalt täpseid teadmisi, millest avalikult rääkida, debatti arendada. Samal seisukohal oli nädala eest Maalehele intervjuud andes ka praegune kliimaminister Yoko Alender. Ta kordas mu korduva küsimuse peale, et tal pole veel fosforiidiuuringute infot rahvale jagada. Nii ei saagi ta rahva ette minna.

Kindlasti pole piisavalt ja kõikehaaravaid andmeid ka tuumajaama rajajail erafirmast Fermi Energia. Ma näen ja tean, et nende teadmised ja ka jagatav informatsioon muutub ajas, aina täieneb. Aga oma teadmistest ja teabest räägitakse pidevalt ja avalikult rahva ees. Rakvere aiakultuurikeskus, Saka rahvamaja, Lüganuse rahvamaja, Maidla rahvamaja, Kunda klubi ja päevakeskus, need on vaid osa Fermi Energia selle aasta kümnest avalikust rahva ees olekust. Tuumajaama teabe avalikust jagamisest. Kunda küla seltsimaja kohtumine on veel tulekul.

Seega on meil kaalukausile panna erafirma kümme avalikku kohtumist, millel teemaks tuumajaam, ja riigi ministrite null kohtumist teemaks fosforiidikaevandused. Kentsakas ja kurb.

Ma ei tea, kas see on kliimaministrite argus või ülbus, mis ei lase neid fosforiiditeemal rahva ette minna. Küll aga tean ja näen seda, kuis riigi maine langeb fosforiidiväljadel kolinal. Selle pärast, et vastuseid riiklikele küsimustele riigi ministrite suust ei tule. Ja kus puudub informatsioon sinna teeb pesa desinformatsioon, et mitte öelda suur vale. Fosforiiditeema õudusjutud on selle näiteks.

Siiski leidub meil julgeid ministreid, kes käivad rahva ees. Nad saavad teinekord ka sõimata, aga räägivad asjad avalikult ära. Pean silmas kaitseminister Hanno Pevkurit, kes on korduvalt Nursipalu kandis rahva ees käinud. Ja pean silmas ka endist peaministrit Kaja Kallast, kes Võrus rahva ees seistes koges korraga nii ohjeldamatut pahameeltormi kui ka kenakesi kiidulaineid.

"Sõimata saamine on meile, poliitikuile palga sisse kirjutatud," nii kostis kunagi mulle Lääne-Virumaa maavanem Lembit Kaljuvee. Ja õigesti kostis. Kindlasti pole ministritele palga sisse kirjutatud enda kabinettides varjamine ja üksnes valitud vallajuhtide ette ilmumine. Ja ka siis vaid säärase sõnumiga, et miski pole veel kindel ja rahvas oodaku oma küsimustega ja avaliku debatiga.

Mina olen maksumaksjana maksnud sellegi eest, et info mu riigis liiguks. Maksan maksumaksjana ministritele palka ka selle eest, et nad räägiks nii külakeskustes kui ka kultuurimajades. Rahva ees ja rahvast huvitavatest asjadest. Maksan ministritele palka, et nad kasvataksid usku meie oma riigisse, teadusesse, tööstusesse. Mitte aga ei madaldaks riigi mainet oma vaikimisega.

Ja rahvast tuleb kuulata ja murelike inimeste ka kõige kurjematele küsimustele avalikult vastata. Kasvõi selleks, et lükata ümber loo pealkirjas olev väide, nagu oleks Eesti kõige pelglikumad ministrid kliimaministrid Michal ja Alender.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.