PRIA andmetel on Eestis praegu veiste pidajaid veidi üle 2100. Veel 2019. aastal oli neid aga ligi 2900 ja nii on veisepidajate arv Eestis vähenenud ligi 25 protsenti.

Nii ka näiteks eesti maatõu kui ohustatud veisetõu kasvatajate hulk.

"Ligi pool maakarja populatsioonist on koondunud 10 farmi vahele ja 25 kuni 26 protsenti on tegelikult neljas farmis, mis on väga riskantne just meie bioohutuse ja majandusliku olukorra seisu tõttu, sest igal hetkel võivad nad lõpetada, nende jaks ütleb üles," rääkis Eesti Maakarja Kasvatajate Seltsi tegevjuht Ege Raid.

Ka šoti mägiveiseid kasvatava Viljar Ilvese sõnul on nii lihaveiste kui ka nende kasvatajate arv Eestis viimastel aastatel aina vähenenud. Kasvatamisega kaasnevad kulud on kasvanud, toetused aga mitte ja nii on ka hind kujunenud tarbijate jaoks kõrgeks.

Loomade pidamine ei tasu enam paljude jaoks ära.

"Põllumajandustoetus võib-olla kõlab, justkui see on põllumehele toetus. Mina ütlen, et siin on eelkõige sotsiaalmajanduslik aspekt. Põllumees müüb ju oma toodet selle hinnaga, millega ta müüa saab, aga kui selle toote hind hakkab poes kajastuma leti peal, siis me ütleme, et andke andeks, et see steik poes lihtsalt maksab liiga palju ühel hetkel. Põllumajandustoetused aitavadki seda tasandada. Kui siin me räägime rümba hinnast, siis kui hind oli mõni aasta tagasi kaks-kolm eurot, siis täna on see üle viie euro," selgitas Ilves.

"Kõige suurem puudus on investeeringute toetusest, sest laudad on 50 kuni 60 aastat vanad. Sõnnikuhoidlad ei vasta enam tingimustele. Maakarja kasvatajad saavad järjest trahve ja nad ei ole võimelised neid taristuid ja infrastruktuuri parandama. Nad ei pääse investeeringutoetusesse sisse, kuna need on tehtud peamiselt suurtootjatele," tõdes Raid.

Ilvese sõnul on viimastel aastatel avaldanud veiste kasvatusele mõju ka kiskjate tegevus. Samuti nõuab niitudel loomade kasvatamine vaeva, mille jaoks kõigil jaksu pole.

Eesti maatõu kaitsmisega tegeleva maakarja kasvatajate seltsi sõnul on mureks ka karjamaade kadumine.

"Saaremaal on probleemiks olnud ka seni rannaniitude kadumised, toimuvad oksjonid. Suuremad ja rikkamad ettevõtted võidavad oksjonid ära ja kaovadki siis meie igipõlised karjatamismaad, kahjuks," rääkis Raid.

Eesti Maaülikooli loomakasvatuse ja keskkonna kaasprofessori Allan Kaasiku sõnul on veiste vähenemisel mõju nii loodusele kui ka toidujulgeolekule.

"Kui isevarustatuse tase ei ole 100 protsenti, siis igal juhul on siin tegemist ka toidujulgeolekuga. Lihaveisekasvatus on ju tegelikult üks selline valdkond, millel on väga suur tähtsus ka keskkonna kontekstis – pärandniitude, looduslike koosluste hooldamine – ja kui nüüd lihaveist vähemaks jääb, siis see tähendab, et positiivne pool loodusele ka mõnevõrra halveneb," selgitas ta.