Laulu "Saaremaa valss" (Raimond Valge viis, Debora Vaarandi sõnad) rida "Ei sellist küll maailmas kusagil leidu kui Saaremaa heinamaal juunikuu ööl" jutustab õierohketest niitudest ja kadakastest karjamaadest, mis on sügavalt juurdunud Eesti kultuurilisse ja looduslikku pärandisse.

Veel sada aastat tagasi olid pärandniidud – heinamaad, rannakarjamaad, luhaniidud, puisniidud – iga talumaastiku lahutamatuks osaks, nüüdseks on nende pindala tuhandekordselt kahanenud. Nende erakordsete loodus- ja talumaastike pärlite säilimise vajadus on viimasel ajal sageli kahtluse alla pandud. Küsitakse, kas ikka on kulutõhus nende alade niitmiseks, karjatamiseks ja võsast puhastamiseks toetust maksta.

Tasub aga lähemalt vaadata, kellele ja mille eest makstakse ning ka seda, kas iga väärtus ikka mahub Exceli-tabelisse.

Looduse ja kultuuri kohtumispaik

Eestis on säilinud vaid ligikaudu 42 000 hektarit pärandniite, mis moodustab kõigest ühe protsendi meie riigi pindalast. Samal ajal on nende aladega seotud pooled meie taimeliikidest, suur osa tolmeldajatest ja lindudest. Eesti 570 kaitsealusest liigist on pooled seotud ühel või teisel moel just pärandniitudega.

Pärandniidud on tõelised ökoloogilised aarded, sajandite pikkuse traditsioonilise majandamise tulemusena on iga veel säilinud pärandniit tõeline liigirikkuse tulipunkt. Aga mitte ainult. Need on ka meie kultuuriloo ja identiteedi lahutamatu osa, Eesti maastikes elavad mälestused, millest igaüks jutustab loo meie esivanemate tööst ja traditsioonidest.

Miks pärandniitude hooldust ja taastamist toetatakse?

Pärandniitude majandamiseks, karjatamiseks ja niitmiseks, makstakse põllumajandustoetust. Nii nagu kogu Eesti põllumajandusmaale ning -tootmisele, mille kogueelarvest perioodil 2023–2027 moodustab palju kära tekitanud (ja kliimakindla majanduse seaduse seletuskirjas viidatud) toetus vaid 3,3 protsenti.

Pärandniitude taastamise ja majandamise toetamine ei ole midagi uut, seda on Eestis (ja mujal Euroopa Liidus) tehtud aastakümneid ja nende toetuste abil on Eesti majandatavate pärandniitude kogupindala kasvanud 16 tuhandelt hektarilt 2007. aastal 41,3 tuhande hektarini 2024. aastal.

Toetatakse nii valdavalt nõukaajal kinnikasvanud pärandniitude taastamist läbi võsa või pilliroo tõrjumise kui ka nende majandamist traditsioonilisel viisil, heina tehes ja loomi karjatades. Tänu pärandniitude hooldusele on tulnud kariloomad taas Eesti maastikele, suur osa Eesti lihaveistest ja lammastest sirgub just pärandniitudel.

Erinevalt intensiivselt majandatud põllu-, heina- ja karjamaadest, mida samuti riigieelarvest toetatakse, on pärandniidu säilimiseks oluline, et alasid ei väetata, üles ei künta ega külvata heinaseemet.

Toetused ongi mõeldud eelkõige selleks, et hüvitada talunikele pärandniidu majandamisega kaasnevaid lisakulusid. Vastu saab aga palju, põllumajandustoetustest on tegu kõige tulemuslikuma toetusega põllumajandusmaastike elurikkuse säilimiseks.

Pärandniidu taastamine hõlmab võsa või pilliroo tõrjumist ning karjatamis- ja niitmisvõimaluste loomist. Tihedast kadastikust või pajuvõsast, millelt puidutulu on kas napp või puudub sootuks, saab sellisel moel iga-aastase tootlikkusega majandatav ala. Boonuseks liigirikkuse hüppeline kasv.

Miks pärandniite majandada ja taastada?

Kõige paremini on pärandkooslused Eestis säilinud aladel, kus intensiivne põllumajandus pole olnud kasumlik: Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel, aga ka vaesemate muldadega aladel mujal Eestis.

Just nendes piirkondades tegutsevad praegu pärandniitude majandamisega tegelevad 800-900 põllumeest ja hooldajat, kellel just pärandkoosluste majandamine aitab "leivale võid ja vorsti juurde osta" (viitan siin Igor Taro arvamusloole). Toetusraha, millest suurem osa tuleb Euroopa maksumaksja taskust, aitab otseselt säilitada elu maapiirkondades läbi eestimaise toidutootja tegevuste mitmekesistamise.

Seega, enne kui hakata kahtlema pärandniitude säilitamise ja majandamise toetamise mõttekuses, tuleks proovida endale selgeks teha, millega õigupoolest on tegu ja mis on pärandniitude laiem tähendus ja tähtsus nii kultuurilooliselt, maastikuliselt kui elukeskkonna säilimise seisukohalt.

Nimetada pärandniitude hooldamist mõttetuks heinategemiseks, on sama, mis küsida, miks me kaitseme kihnu seelikuid, vanu tööriistu või Tallinna vanalinna. Kas pärandniitude toetusraha, mis aitab säilitada elu maapiirkondades, hoiab meie elurikkust ja traditsioonilisi maastikke, on ikka tõesti raiskamine? Ajad ehk siiski ei ole nii halvad, et oleks vajadus Eesti loodus- ja kultuuriväärtustele ning nendega seotud maaelule vesi peale tõmmata ja liigirikaste maastike hoidmisele käega lüüa, kuna muidu ei seisa hing sees.

Pärandniidud ei ole kulutus, vaid investeering tulevikku. Need on ainulaadsed loodus- ja kultuuriväärtused, mis aitavad hoida meie Eesti maastikke, elurikkust ja maapiirkondade jätkusuutlikkust. Kui me nende hoidmisele käega lööme, kaotame midagi, mida enam kunagi tagasi ei saa.