Elanikkonnakaitse tugevdamine on Eesti turvalisuse seisukohalt kriitilise tähtsusega ning varjendite rajamine on oluline samm selle suunas, sest aitab täita ligi 30 aastaga tekkinud võimelünga.

Paslik on tuua meie naabrite Soome ja Leedu kogemused, mis on tõestanud, et pikaajaline ja süsteemne lähenemine varjumiskohtade loomisel tagab elanikkonnale parema kaitse ohuolukorras. Soomes on peaaegu kogu rahvastikule loodud varjumisvõimalus ning Leedu on viimastel aastatel näidanud, et ka kiirete muudatustega on võimalik saavutada tugevam hoonevõrgustik, mis pakub esmase kaitse ohuolukorras. Sama eesmärki taotleme ka Eestis.

Siseministeeriumis näeme, et huvi varjendite rajamise vastu on kinnisvarasektoris tegelikult suur ning mitmed arendajad on meie poole pöördunud sooviga saada võimalikult kiiresti teada ehituslikke nõudeid, mida projekteerimisel arvesse võtta.

Tõsi ta on, et kuniks hädaolukorra seaduse muudatus ei ole vastu võetud, ei ole ka veel nõudeid varjenditele, mistap oleme soovitanud juba praegu toetuda Soome standarditele, mis on hästi toimivad ning sobivad ka Eesti oludesse. Siseministeerium annab endast parima, et vajalikud õiguslikud alused saaksid paika võimalikult kiirelt.

Riik ei pane ehitajatele nõudeid üleöö, vaid arvestab sellega, et ehitusprotsessid on aeganõudvad ning annab arendajatele piisavalt aega, et oma projekte kohandada. Meie soov on kehtestada varjendi rajamise nõue uutes üle 1200 m² suurustes elu- ja avalikes hoonetes, kus inimesed viibivad püsivalt (nt elamud, büroohooned, lasteaiad jne), alates 2026 aasta 1. jaanuarist, mitte tänavu sügisest, nagu seda on varasemalt väidetud. Kas see ka nii läheb, sõltub sellest, kui kiiresti seadust vastu võetakse. Niisiis on paanika külvamine asjatu.

Kõige suuremat poleemikat tekitab mitte seaduse jõustumise tähtaeg, vaid see, kui palju suurendab varjendi rajamise nõue korterite ruutmeetri hinda. Üks arendaja arvab, et see võiks jääda 5–10, teine, et 8–10 protsendi vahele. Millel need väited põhinevad on siiani selgusetu. Siseministeerium on teinud arvestused, mis näitavad, et varjendi ruutmeetri hind sõltub selle suurusest: mida suurem varjend, seda soodsam hind. Keskmiselt jääb ehitushind vahemikku 1600–3200 eurot ruutmeetri kohta.

Oleme alati rõhutanud, et nutika projekteerimise ja varajase planeerimisega saavad arendajad optimeerida ehituskulusid, sidudes varjendi osana hoone teistest funktsioonidest. Näiteks saab varjend toimida ka panipaikade, kogunemisruumide või äripinnana, mis tähendab, et see ei kujuta endast pelgalt lisakulu, vaid suurendab hoone väärtust ja kasutusvõimalusi.

Soome kogemus näitab, et selline lähenemine aitab hoida kulud kontrolli all ning vältida ebamõistlikke hinnatõuse. Niisiis, tuginedes meie põhjanaabrite praktikale, jääme oma tehtud prognoosi juurde, et ehitushinna kasv jääb keskmiselt 2–3 protsendi juurde.

Siseministeerium ei saa reguleerida majanduskeskkonda ega ka seda, kui palju hoonete müügist kasumit teenitakse, küll aga saame võtta vastu otsuseid, mis suurendavad Eesti inimeste turvalisust. Turvalisus ei ole koht, kus kompromisse teha.

Varjumise võimalus peaks olema tagatud kõigile inimestele, sõltumata nende asukohast, elukohast või sissetulekust. Kuna olemasolevatesse hoonetesse on varjendi ehitamine liialt kallis, oleme koostöös päästeametiga nüginud olemasolevate hoonete omanikke mõtlema varjumisvõimaluste loomisele. Tõsi, varjumiskoht ei võrdu varjendiga, kuid esmaseks kaitse annab ta kriisiolukorras siiski.

Ei tasu unustada, et lisaks traditsioonilistele lahendustele on inimestel soovi korral võimalik rajada ka eraldiseisvaid (teisaldatavaid) varjendeid, mis vastavad varjendi nõuetele ning on juba turul saadaval. Seega on olemas erinevaid viise, kuidas elanikkonnale kaitsevõimalusi pakkuda, ning see ei pea tingimata olema ühe kindla lahenduse näol.

Varjendite rajamine on investeering Eesti inimeste turvalisusse. Need ei ole luksus, vaid hädavajalik infrastruktuur, mis võib päästa elusid. Meie naaberriigid on näidanud, et varjumisvõimaluste süsteemne loomine on võimalik ja vajalik. Eestis ei tohiks olla teisiti, meie inimeste elu ja turvalisus on väärt seda investeeringut. Niisiis ei ole küsimus selles, kas saame seda endale lubada, vaid kas muutunud julgeolekuolukorras saame seda mitte teha.