Kuulsin hiljuti raadiost, et riik ei tea, kui palju on kortermajadel keldreid. Et ehitisregister ei väljasta andmeid. Korteriühistud on kimbatuses. Lisaks sellele, et hädaolukorras sireenid ei tööta, telefonidesse ei jõua teavitused, nüüd veel see varjumiskohtade mure ka veel.

Olen arhitektina mitukümmend aastat esitanud erinevates töögruppides vastuseta jäänud küsimust: miks peab ehitusluba taotledes täitma kümneid lehekülgi ankeete liftide arvu, tõrvapapi ruutmeetrite, betooni kantmeetrite, vannide hulga, maja pikkuse, laiuse, kõrguse, maa-aluse ja maapealse kubatuuri, räästa üleulatuse ja rõdu maapealse projektsiooni sentimeetrite kohta? Kas keegi neid sisestatud andmeid kunagi ka kasutab?

Asutuste keldrid on kaustadest tulvil, serverid andmetest pungil. Nüüd siis selgus tõde: neid andmeid ei kasutata. Varjumiskohtades selguse saamiseks algab ilmselt uus ankeetide voor. Kindlasti tuleb luua uus tarkvara, palgata inimesi, kes mõõdistavad, analüüsivad, menetlevad, kes vastuseid ja tulemusi süstematiseerivad, salvestavad ja katalogiseerivad. Lisaks need, kes kontrollivad ja vastutavad. Maju on ju kümneid tuhandeid.,

Siit ettepanek: kui me midagi teeme, siis esmalt analüüsigem. Miks? Kelle jaoks? Kuidas? Ja järele jätame ainult vältimatult hädavajaliku teabe ning selle menetlemiseks vajalikud inimesed.

Eelmise aastatuhande lõpul oli detailplaneeringu seletuskiri paar lehekülge pikk, ehitusprojekti seletuskiri samuti. Rõõm on vaadata arhiivides eestiaegsete majade jooniseid, mille alusel on ehitatud Eesti arhitektuuri tippteoseid, need mahtusid paarile leheküljele. Endagi 50 aasta tagused projektid on kleenukesed, aga need läbisid asjatundliku ekspertiisi.

Menetlused kasvasid plahvatuslikult, kui asuti tegutsema juhtumipõhiselt, mingi kaebus üldistati ja vastav menetlus lisati igaks juhuks kõigile teistele. Asuti kopeerima seadusesätteid ja erandeid projektipaberitesse. Siit võiks laiendada teemat planeeringutesse üldiselt.

Meil on riigi planeering, on valdade ja linnade ja linnaosade planeeringud, on teemaplaneeringud ja erinevad analüüsid, mida on aastaid menetletud ja mis kõik kehtestavad teatud parameetreid. Arvan, et kui soovitud hoone või kvartali visioon peab neist parameetritest kinni, pole mingit detailplaneeringut vaja, see ei lisa midagi uut, raiskab vaid mõttetult aega ja ressursse.

Kui on soov miskit kardinaalselt muuta, siis on aga vaja põhjalikku analüüsi ja konsensust. Selleks on vaja seadusi muuta, menetlusi lihtsustada. Ametnike koondamine tekitab vaid ummikuid ja meeleheidet, tähtajad pikenevad ja protestid aina lisanduvad ja neile peab tähtajaks vastama. Tõsi, vastamine on krooniliselt asendunud vahekirjaga, et pikendame tähtaega. Teinekord aasta või ka kaks. Siis vahetub ametnik, järg kaob käest ja menetlus algab otsast peale.

Lisaks veel arendasid eri ametiasutused eri platvormidel tarkvara, mis omavahel ei ühildunud ja see tekitab omakorda segadust ja haldussuutmatust.

Dubleerimine. Mõttetu raiskamine. Kui sellest lahti saaks, kui otsustamisjulgus ja loogiline mõtlemine menetlustesse kaasata, poleks vaja kehtestada koondamiskvoote ja kärpeid, raha jääks ülegi. Kainet mõistust!