Elanikkonnakaitse valdkond, sealhulgas varjumisvõimaluste loomine, on kujunenud üheks keskseks küsimuseks riigi kriisivalmiduse arendamisel. Hädaolukorra seaduse (HOS) muudatuste eelnõu, mille järgi tekib kohustus rajada uutesse hoonetesse varjendeid ja olemasolevatesse hoonetesse varjumiskohti, on praegu riigikogus menetlemisel.

Tõsi, nõuete kehtestamine on võtnud aega, kuid see ei tähenda, et siseministeerium oleks istunud käed rüpes. Vastupidi, töö selle nimel on käinud põhjalikult ja järjepidevalt.

Kui ühiskonnale seatakse uusi kohustusi, eriti selliseid, mis toovad kaasa ehituslikke muudatusi ja rahalisi kulutusi, tuleb need nõuded kujundada mõistlikeks ja rakendatavateks. Seetõttu kaasatakse seadusloome protsessi kõik puudutatud osapooled: projekteerijad, arendajad, omavalitsused, eksperdid.

Siseministeeriumi hinnangul on lühinägelik kehtestada nõudeid, mille tulemuseks on kinnisvaraarendustes tühjad ja ebafunktsionaalsed ruumid, mille väljaehitamise maksavad lõpuks kinni koduostjad. Meie eesmärk on, et varjendid oleksid osa igapäevaselt üldkasutatavatest ruumidest – näiteks panipaigad, tehnoruumid või parkimiskorrused –, mis vastaksid samal ajal ka turvalisuse nõuetele.

Riigikogu menetluses olevas eelnõus on välja pakutud konkreetne ajakava: alates 1. juulist 2026 peavad uutesse vähemalt 10 000 m² suurustesse avalikesse hoonetesse tulema varjendid. Alates 2028. aasta suvest laieneb nõue väiksematele hoonetele: elamu- ja büroohoonetele alates 1200 m² ning tööstus- ja laohoonetele alates 1500 m². Samuti tuleb olemasolevates hoonetes koostada varjumisplaanid ning võimalusel kohandada varjumiskohti.

Selguse huvides märgin, et tegemist ei ole pelgalt tehnilise eelnõuga, vaid laiapõhjalise valmisoleku kasvatamisega. Selleks, et nõuded oleksid sisukad ja rakendatavad, on ministeerium käivitamas töörühma, kuhu kuuluvad arhitektid, teadlased, tuleohutuse spetsialistid, päästeameti ja omavalitsuste esindajad ning kinnisvarasektori eksperdid. Töös on määrused, millega sätestatakse täpsemad nõuded varjenditele ja varjumiskohtadele ning varjumisplaanide koostamisele.

Loomulikult vaatame selles protsessis ka teiste riikide suunas, näiteks Soome, kus varjendite rajamise nõue on juba aastakümneid kehtinud. Eesti võtabki varjendite tehniliste nõuete loomisel eeskuju oma põhjanaabrite kogemusest ja seal kehtivast seadusandlusest.

Positiivne on seegi, et üha enam projekteerijaid ja arendajaid pöörduvad siseministeeriumi poole küsimustega, kuidas juba praegu oma arendustes varjendeid kavandada. See näitab, et soov kaitsta inimelusid ei sõltu üksnes seaduslikust kohustusest, vaid ka teadlikkusest ja vastutustundest.

Avalik arutelu on igas demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Just tänu sellele on võimalik leida tasakaalupunkt, kus varjumine ei ole lihtsalt teooria, vaid päriselt toimiv kaitsemeede kriisiolukorras. Me ei saa endale lubada kiirustamist nõuete arvelt, mis praktikas ei tööta või mida ei täideta. Samal ajal ei saa me jääda ootama "täiuslikku hetke" – töö käib, sammud on suured ja suund on õige.