Jan Vapaavuori: linnade tulevik peitub maa all

Kliimamuutused, pandeemiad, julgeolekuriskid ning kasvav linnastumine loovad vajaduse innovaatiliste lahenduste järele. Samuti nõuavad rohepöörde eesmärgid küttesüsteemide dekarboniseerimist ja jätkusuutlikkuse suurendamist. Üha enam neist lahendustest leiab aset maa all, kirjutab Jan Vapaavuori.
Kui olin Soome majandusminister ja minu käest küsiti, millega ma täpselt tegelen, vastasin tihti naljatlevalt, et vastutan kõige eest maast taevani ja isegi maa all toimuva eest, kuna majandusministri haldusalasse kuulusid nii kosmosega kui ka kaevandamisega seotud teemad.
Kui minust sai Helsingi linnapea, sain aru, et see tööpõld ei ole tegelikult nii väga erinev. Helsingis tegutsevad mõned ettevõtted, mis on aktiivsed ka kosmosetööstuses. Mis puudutab maa all asuvat, siis Helsingi maa-alune maailm osutus palju põnevamaks ja keerukamaks, kui oskasin ette kujutada.
Maa-aluse innovatsiooni tugevad juured
Kui vaatame ajas tagasi, näeme, et maa-aluse ruumi kasutamine on inimkonda alati paelunud. Esimesed sammud selles suunas tehti tõenäoliselt eelajaloolistel aegadel, kui koopas elanud inimesed soovisid oma eluruume laiendada. Hiljem hakkasid kõik iidsed tsivilisatsioonid mingil moel maa-alust ehitust kasutama: rajati matmispaiku, ehitati kaitserajatisi sissetungijate vastu ning loodi taristut varajaste kommunaalteenuste jaoks.
Ajalooliselt pakkusid maa-alused kindlustused paremat kaitset, paiknedes kas täielikult või osaliselt maapinna all. Kõige levinum maa-alune infrastruktuur on siiski tunnelid, mille ehitamise algus ulatub samuti eelajaloolistesse aegadesse. Tõeline läbimurre toimus 1681. aastal Prantsusmaal, kui maa-aluses ehituses kasutati esmakordselt püssirohtu. Seejärel tõi 19. sajand kaasa olulised uuendused läbinduskilbi tehnoloogia näol, muutes ehitamise pinnasesse oluliselt ohutumaks ja tõhusamaks.
Linnastumisega kasvas maa-aluse ehituse ulatus järsult: laienevad linnad vajasid paremat kanalisatsiooni, veevärki, metroosüsteeme ja maa-aluseid äripindu.
20. sajandi sõjaperioodidel omandas maa-alune ruum aga strateegilise tähtsuse. Teise maailmasõja ajal viis natsi-Saksamaa suure osa oma sõjatööstusest maa alla ning sõjaeelsetel aastatel loodi õhurünnakute vastaseid rajatisi.
Külma sõja perioodil lisandusid maa-alusesse infrastruktuuri rakettide stardirajatised ja kaitsepunkrid, mis vastasid tuumaajastu väljakutsetele. 21. sajandi alguses on automatiseerimine ja geotehniline inseneriteadus viinud maa-aluste projektide ulatuse ja ambitsioonikuse uuele tasemele.
Kas inimkond teadvustab maa-aluste võimaluste täielikku potentsiaali? Ühest küljest viitab muistsete tsivilisatsioonide pärand sellele, et maa-alune ehitus on olnud meie teadvuses läbi aegade. Samal ajal tegelevad kaasaegsed suurlinnad Torontost Singapurini aktiivselt oma maa-aluste infrastruktuuride arendamisega, otsides uusi innovaatilisi lahendusi. On põhjust uskuda, et tulevikus avastame maa-alustes ruumides veelgi enneolematuid võimalusi innovatsiooniks.
Linnade kerksus ja rohepööre nõuavad maa-aluseid lahendusi
Kiiresti muutuvas maailmas kasvavad linnade kerksusele esitatavad nõuded. Kliimamuutused, pandeemiad, julgeolekuriskid ning kasvav linnastumine loovad vajaduse innovaatiliste lahenduste järele. Samuti nõuavad rohepöörde eesmärgid küttesüsteemide dekarboniseerimist ja jätkusuutlikkuse suurendamist. Üha enam neist lahendustest leiab aset maa all.
Esiteks võimaldab maa alla liikumine paremini kasutada nappi ressurssi, maapinda. Sarnaselt kõrghoonete ehitamisele eesmärgiks on ruumi optimeerimine, kuid liikumine toimub vastupidises suunas. Seetõttu rajatakse metrood, tunnelid, parklad ja teenindusvõrgud, aga ka avalikud ja äriruumid just maa alla, eriti tihedalt asustatud linnakeskustes.
Teiseks on mitmed funktsioonid oma olemuselt paremini teostatavad maa all kui maapinnal, näiteks logistika, kus metroorongid sobivad tänavate asemel paremini maa alla, ning turvalisuse ja ohutusega seotud rajatised, mille paiknemine maa all on arusaadavatel põhjustel eelistatum. Oluline tegur on ka ilm. Põhjamaises kliimas võimaldab maa-aluste avalike ja äriruumide rajamine hoida linnaelu aktiivsena ka talveperioodil.
Linnapeana olen korduvalt käinud Tallinnas, kuna just sel ajal tekkis entusiastlik idee rajada tunnel Tallinna ja Helsingi vahele, mis pidi esialgsete plaanide järgi valmima 2024. aasta jõululaupäevaks. Kuigi projekt oli põnev, püüdsin inimesi maha rahustada: idee oli tore, kuid ebarealistlikult kallis. Tehniliselt olnuks see teostatav, kuid maa alla on võimalik rajada lahendusi, mis on palju innovaatilisemad ja kuluefektiivsemad.
Helsingi – linn, mis kasvab maa alla
Kuigi Soomes on palju ruumi ja vähe inimesi (pindala on suurem kui Itaalias, kuid rahvaarv vaid kümnendik), on Helsingi linna ruum piiratud merega. Õnneks paikneb linn vastupidava ja sügava põhjakivimi kohal, mis võimaldab rajada ulatuslikku maa-alust taristut.
Maa-alused rajatised toetavad Helsingi arengut, aidates luua ühtsemat ja keskkonnasõbralikumat linnastruktuuri. Selleks on Helsingi töötanud välja maa-aluse ruumi üldplaneeringu, esimese omalaadse maailmas. See loob raamistiku maa-aluste arendusprojektide majanduslikult efektiivseks ja ohutuks elluviimiseks ning laialdased tingimused võimaldavad määrata rajatistele mitmesuguseid funktsioone ja eesmärke.
Helsingis leidub maa all mitmekesiseid rajatisi, seal on kirikud, spordisaalid, jäähallid, jooksurajad, veetöötlusjaamad, kaubanduskeskused, bussijaamad ja palju muud. Tuntuim piirkond asub pearaudteejaama ümbruses, kus metroojaamade, tunnelite ja kaubanduskeskuste võrgustik ühendab suure osa kesklinnast, võimaldades inimestel liikuda linna südames pinnale tõusmata.
Praegu on Helsingis üle 400 maa-aluse rajatise ja 200 kavandamisel, mis teeb linnast tõenäoliselt ühe ulatuslikuma maa-aluste süsteemidega linna maailmas. See võrgustik kasvab pidevalt nagu puujuured – uued rajatised ühendatakse olemasolevaga, muutes süsteemi aina tihedamaks ja funktsionaalsemaks.
Näiteks Kaisaniemi metroojaam on seotud kaubanduskeskuse ja maa-aluse kinoga, pakkudes integreeritud lahendust. Samuti on olemas 2,5 kilomeetri pikkune teenindustunnel, mis kulgeb Helsingi ajaloolise keskuse all, võimaldades kaupluste ja hotellide teenindamist ning muutes ülalolevad tänavad jalakäijate- ja jalgrattasõbralikumaks.
Paljude suurte maa-aluste mitmeotstarbeliste maa-aluste rajatiste loomist on ajendanud Päästeseadus, mille kohaselt peab igas üle 1200 m² suuruses alaliselt asustatud hoones olema varjend kriisiolukorraks. Need varjendid asuvad peaaegu alati maa all ning tavapärasel ajal leiavad kasutust muudel eesmärkidel.
Kõige põnevam maa-aluse taristu areng toimub minu meelest aga hoopis energiavaldkonnas. Helsingis, nagu ka paljudes teistes Põhja-Euroopa linnades, toimib kaugkütte- ja jahutussüsteem, mida toetab ulatuslik maa-alune tunnelivõrk, mis hõlmab enam kui 40 kilomeetrit mitmeotstarbelisi tunneleid.
Kohalikud energiaettevõted otsivad pidevalt võimalusi süsteemi täiustamiseks ja laiendamiseks. Näiteks energiaettevõte Helen on ehitanud Mustikkamaal 80 meetri sügavusel asuva endise kütusehoidla, mis mahutab 260 miljardit liitrit sooja vett. See võimaldab kütteperioodil tipptarbimist tasakaalustada.
Ambitsioonikas projekt käib ka Kruunuvuoris, kus naftakompanii Shell 1970. aastatel rajatud kaks 50 meetri sügavat kivikoobast muudetakse hooajalisteks energiasalvestiteks. Suvekuudel täidetakse koopad sooja mereveega, millest talvel toodetakse soojuspumpade abil kütet linnaosale.
Koostööta hakkama ei saa
Maa-alune ruum on suurepärane innovatsiooniallikas, kuid selle potentsiaali avamine sõltub hästi toimivast avaliku ja erasektori koostööst. Avalikul sektoril on siin kriitiline roll: kehtestada reeglid, luua selge planeerimisraamistik ja tagada strateegilise taristu arendamine. Avalik sektor ei pruugi siiski alati olla parim rahastamisallikate leidmisel või innovaatiliste lahenduste rakendamisel. Siin tulebki mängu erasektori valmisolek olla riigile usaldusväärseks ja aktiivseks partneriks.
Kuidas muuta avaliku ja erasektori koostöö tõhusamaks? Kaks peamist erasektori gruppi, kellel võiks olla suurim huvi maa-aluste innovatsiooni vastu, on kesklinna kinnisvaraomanikud ja energeetikasektori ettevõtted. On ülioluline, et need osapooled saaksid kokku, selgelt väljendaksid oma huve, otsiksid koostöökohti ja alustaksid dialoogi avaliku võimuga.
Samal ajal peavad ka linnad endale selgeks tegema, milliseid võimalusi maa-alune maailm pakub ja milliste projektide puhul on mõistlik kaasata erasektorit. On valdkondi, millega linn üksinda toime ei tule või millega ei peakski tegelema. Just siin muutub koostöö avaliku ja erasektori vahel kõige viljakamaks. Selleks on vaja aga mõlemapoolset huvi, avatud suhtlust ja selget arusaama ühistest eesmärkidest.
Toimetaja: Kaupo Meiel