Kui Eestis räägitakse meie kaitsevõime tugevdamisest ähvardava Vene ohu ees, siis põhiliselt käib jutt lahinguvõimetest ja "moonast", millest on kujunenud uus moesõna. Rõhutatakse vajadust tugevdada kaitseväge ja kaitseliitu. Hoopis vähem pööratakse tähelepanu tsiviilvõimekusele ja tavakodanike valmisolekule vaenlasele vastu hakata.

Põhiseaduse eiramine

Eesti põhiseaduse paragrahv 54 ütleb, et igal Eesti kodanikul on õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu. Sealhulgas on mõeldud ka relvastatud vastupanu. Meievastase võimaliku agressiooni eesmärk aga ongi põhiseadusliku korra vägivaldne muutmine ehk riigi hävitamine.

On vana tõde, et demokraatia ja riikluse parimaid kaitsjaid on relvastatud rahvas. See on ka vaenlase heidutamise üks tõhusamaid viise. Kui agressor teab, et igast majast, korterist või tänavanurgast võib tulla kuul, on tal märksa vähem kihku rünnata. Ega asjata pole iga okupatsioonivõim andnud esimesena korralduse kõik tsiviilrelvad ära korjata. Paraku on meil selle rahva relvastamisega kehvad lood.

Ülereguleeritud relvaseadus

Palju teavad, milline kadalipp tuleb läbida relvaloa hankimiseks ja ainuüksi seetõttu loobutakse sellest bürokraatlikust teekonnast. Ja tundub, et iga aastaga need reeglid karmistuvad, mitte ei leevene.

Oli muidugi õige tühistada relvaload kolmandate riikide – Venemaa ja Valgevene – kodanikele, aga on arusaamatu, miks Eesti kodanikele, valdavalt patriootidele, on tehtud relvaloa hankimine niivõrd raskeks. Ja tulemuseks on, et Eestis on saja elaniku kohta viis kodust relva ehk umbes 25 000 relvaluba, aga naaberriigis Soomes 32 ametlikku relva. Soomes on 460 000 relvaluba ja 1,5 miljonit ametlikku relva.

Karmide relvaseaduste pooldajad räägivad, et meil on kaitseliit ja kõik, kes tunnevad relvakutsumust, võiksid sinna astuda. Aga kõik ju ei saa: kes on liiga noored, kes liiga vanad, kelle tervis pole enam kiita jne. Aga tahe on olemas.

Selle asemel, et relvaseadusi karmistada, tuleks hoopis riiklikul tasemel käivitada rahva relvastamise programm. See võiks alata omavalitsuste tasandil. Igas maakonnas võiks olla lasketiir, kus kodanikud saaksid kogenud instruktorite käe alla laskmist harjutada. Ja kui kõigile mingitel kaalukatel põhjustel ei saa relvaluba anda ja koju relv soetada, saaks ju näiteks kaitseliidu malevate egiidi all moodustada relvahoidlad, kus inimesed saaksid ohu korral kiiresti relva haarata. Tuleks läbi arutada ka kogunemiskohad ja tegevusülesanded.

Kes kardab oma rahvast?

Ukraina sõda pakub hea õppetunni. Kiievi kaitse õnnestus paljuski tänu sellele, ei inimestele jagati kätte automaadid. Tõsi, alati ei osatud nendega ümber käia.

Klassikaline näide kodanike relvakultuurist on Šveits. Seal on kodused relvad peaaegu pooltelt 8,8-miljonilisest rahvastikust. Seejuures on kõnekas, et relvakuritegevus on selles riigis väga madal. Relvakultuur Šveitsis on ammune nähtus. Mõne ajaloolase arvates oli just see üks põhjus, miks Šveits suutis teises maailmasõjas neutraalsuse säilitada.

Ülereguleeritud relvaseadused Eestis viivad ainult ühe mõtteni – võimud kardavad oma rahvast. Kui see nii on, siis miks peab arvama, et see rahvas tõttab ohu korral oma riigivõimu kaitsma? Riigi kaitsmine on teine asi, aga millega?

Paraku on riik hätta jäänud ka kodanike kaitsmise kõige elementaarse asjaga, varjenditega. Meil on varjumiskohti vaid 16 protsendile inimestest. Need pole varjendid, vaid põgenemiskohad mõne kaubanduskeskuse maa-aluses parklas. Soomes on tõelisi varjendeid 50 000 ja need majutavad 4,8 miljonit inimest. Soome rahvaarv on 5,6 miljonit.

Nii et ohusireenide püstipanek on muidugi vajalik algatus, aga mida sa tuututad, kui inimestel pole kohta, kuhu pakku minna.