Mida kujutab endast MTÜ Vaba Ukraina?

Meie MTÜ on võib-olla esimene vabaühendus, mis hakkas aitama just Ukraina armeed. See toimus 2014. aastal, kui Venemaa initsieeris sõja Donbassis. Ja me hakkasime kohe korraldama abi ja see oli selles mõttes huvitav aeg, et Eesti riik ei osanud sel ajal reageerida sellele kõigele, mis seal toimus ja oldi väga ettevaatlikud.

Nii et ma mäletan, et meie esimene selline päris abisaadetis olid ühed meditsiini seljakotid, mis olid Eesti digilaigus. Ja ma mäletan, et mul oli pärast vestlus kellelegi Eesti ametnikuga, võib-olla kuskilt kaitsestruktuuridest, kes ütles, et kuulge, olge head, ärge neid digilaiguga asju küll saatke, saatke tavalisi seljakotte. No mida me ka lubasime, aga tegelikult oli saadetis juba teele läinud. Oldi väga ettevaatlikud.

Sellest ajast peale oleme tegutsenud, küll väikese pausiga, mis kestis 2018–2022, sest tundus, et riiklik tugi on see, mis nüüd seda abi kannab, et milleks siis veel MTÜ-d. 

Me kõik elasime Maidanile kaasa. Kuidas ja kellega koos tekkis teil mõte, et teeks reaalselt midagi ära?

See kõik oli selline natuke juhuslik ja isetekkeline. Paralleelselt oli kaks gruppi, Tartus ja Tallinnas. Isegi mitte gruppi, vaid inimesed, kes said kokku.  Keegi oli seal püüdnud žgutte koguda, et neid Ukrainasse saata, keegi teine tegeles samamoodi millegagi, siis kuulsime üksteisest Facebooki kaudu ja ühendasime jõud ja kujunes hästi tore aktiiv, kus oli eri valdkonna inimesi. Oli arst, oli IT-inimesi, ettevõtjaid. Meil on praeguseks säilinud sama palju inimesi, kaheksa aktiivset liiget. Ja nende ümber on hulk toetajaid ja abistajaid.

Kas need kaheksa on needsamad, kellega te alustasite?

Mitte kõik. Meil oli paar aastat tagasi suurem pereheitmine, mil neli liiget lahkus. Nad asutasid uue MTÜ, mis on keskendunud Eesti sõduritele Ukrainas. Nende ühenduse nimi on Sõdurilt Sõdurile ja ma arvan, et see on väga tähelepanuväärne ettevõtmine.

Aastal 2014 oli armee Ukrainas hoopis teistsugune kui täna. Kohati puudus ka kõige primitiivsem varustus. Kas teil täna tuleb abiks saata hoopis midagi muud kui toona?

Ukrainasse saadetud žgutid oli meie tegevusest vaid väike osa. Võib-olla meie kõige märkimisväärsem tegu oli see, et me korraldasime koostöös Tartus asuva sõjaakadeemiaga 2015. aastal seeria kursuseid, kus Ukraina sõjaväemeedikutele õpetati lahingkannatanu käsitlemist. Kursuslasi oli kokku sada, kursuseid viis.

Tol ajal puudus Ukraina armees täielikult arusaam, mismoodi tegutseda haavatuga. Need kontaktid, mis me nende kursuste kaudu saime, olid üliväärtuslikud, nendele saime pärast oma abi korraldamise üles ehitada, sest me tundsime neid inimesi. Me teadsime, mida nad teevad. Me usaldasime neid.

Mõte oli selles, et needsamad õppurid õpetavad seda kõike edasi ja nii on ka läinud. Seda on hea näha. Sest žgutt on ainult üks vahend. Kui sul ei ole oskusi seda kasutada, siis sellest kasu ei ole. Me tunneme, et meie kõige suurem panus ongi olnud lahingkannatanute abistamise õppe korraldamine.

Ka täna kasutavad ukrainlased sedasama lääne süsteemi. On ka muutusi, nagu näiteks žguttide  konverteerimine, mida varem Iraagi sõja kogemusega armeedes ei tehtud, sest transport tagalasse oli hästi kiire. Et seesama kuldne tund, mille jooksul haavatu jõuab haavata saamise paigast haiglasse, see Iraagis toimis ja žgutti ei pidanud üle vaatama. Aga Ukrainas võib haiglasse jõudmisele kuluda isegi paari päeva, mis tähendab, et meedikud peavad kogu aeg jälgima, mis toimub selle haavatuga, kas neid žgutte võiks järgi anda, kas võiks need madalamale panna, kas neid üldse on vaja. Tõsiasi on see, et kui žgutt jääb liiga kauaks peale, siis inimene kaotab jäseme. On olnud juhtumeid, kus žgutt on pandud peale täiesti asjatult ja sõdur on jäänud ilma mõlemast jalast. Kohutav, kohutav traagika.

Sõja-aastate jooksul on Ukraina rindemeedikud ilmselt meeletult arenenud, sest kahjuks on neil väga palju praktikat.

Absoluutselt, absoluutselt. Kui mina olen käinud seal koha peal, siis ma olen läinud sinna ikka õppima. Et kuidas need asjad päriselt toimuvad.

Millised on kõige suuremad väljakutsed abi andmisel riigis, kus käib sõda, mis on nii suur võrreldes meiega, mis asub nii kaugel, kus elab ju igasuguseid inimesi?

Aitab ikkagi see, et sul on isiklikud suhted, isiklik usaldus, et sa tead neid inimesi, et neid on sulle soovitatud ja nad on mingis mõttes midagi juba ära teinud, nende tegevusest on jälg maas. Et üksustel, mis abi saavad, on midagi juba ette näidata. Et nad ei ole lihtsalt mingi grupp inimesi. See kõik käib ikkagi üksuste juhtkonna kaudu, et nad suudavad koostada vajalikke dokumente ja neid meile saata.

Aga kas on olnud ka olukordi, kus lihtsalt tuleb usaldada, kontrollida ei saa? Aga tundub, et tuleb usaldada?

Kui me oma tegevust alustasime, siis loomulikult oma kontakte leidsime esialgu lihtsalt mingite Twitteri säutsude põhjal või Facebookist. Aga jällegi, need inimesed reaalselt juba midagi tegid.

Et teil on kindel tunne hinges, et 100 protsenti on see abi läinud õigesse kohta?

Olen küll, jah. Ma ütleks niimoodi, et kuna meie transpordiaeg on nii pikk, meil kulub umbes kuu aega selleks, et mingist abipalvest see abi kohale jõuaks. Me ei saa midagi teha kiiresti, alati mõtleme kõik läbi. Meil on aega seda teha.

Kui algas täiemahuline sõda 2022. aastal, kas jätkasite Ukrainale samasuguse abi andmisega kui varem?

Kui alustasin seda tegevust, siis mõtlesin, et teen seda humaansetel kaalutlustel – aitame inimesi. Ravime haavatuid, päästame elusid. Kui algas täiemahuline rünnak Ukraina vastu, sain aru, et me võime järgmised sada aastat saata žgutte ja sidemeid, see jätkub ega lõppe.

Tundub, et sõda on täis paradokse. Ehk siis selleks, et aidata inimesi, et nad ei saaks haavata, tuleb vastane peatada. Mis tähendab seda, et me alustasime ka kõige muu saatmist ehk siis hakkasime saatma vahendeid, mis on vajalikud selleks, et reaalselt võidelda: droone, akupankasid, generaatoreid, sidevahendeid, öövaatlusseadmeid.

Kui täiemahuline sõda algas, tekkis hästi palju igasuguseid abiorganisatsioone, ja usun, et kõik Eesti inimesed tahtsid kuidagi aidata. Mis nendest organisatsioonidest tänaseks alles on jäänud?

Siia tulles vaatasin huvi pärast natuke ringi ja leidsin, et kriis.ee lehel on 14 sellist organisatsiooni, mida soovitatakse, kuhu saab turvaliselt annetada. Ma tean, et neid organisatsioone on tegelikult palju rohkem. Arvan, et vähemalt 20 tükki saab juurde panna. Lisaks neile on olemas ka sellised sõpruskonnad, ettevõtted, kes teevad seda täiesti vaikselt.

Me ise teeme ka kootööd ühe hästi toreda sõpruskonnaga, keda me kutsume Paadimeesteks. Sellel nimel on küll natuke isegi halvaendeline kõla, Kreeka mütoloogias aitas paadimees lahkunute hingi üle surnute jõe, aga nende nimetus tuli tegelikult sellest, et nad annetasid kunagi või kogusid kummipaate Ukraina sapööridele, kes pidid demineerima Ida-Ukrainas vabastatud alasid ja neil oli vaja ületada veetakistusi.

Me aitasime neid toona ja jäimegi koostööd tegema. Need on sellised hästi tublid mehed, kes parandavad autosid, ehitavad kõike ise ja neil ei ole mingit MTÜ-d, nad on lihtsalt sõpruskond.

Mis tundega te vaatasite pealt Johanna-Maria Lehtme Slava Ukraini juhtumit? Ja meil on ju veel ka Henri Laupmaa juhtum seoses platvormiga toeta.me.

Ühelt poolt oli muidugi selline tohutu pettumus, selline nagu reedetuse tunne, sest ka meie pidime hakkama vastama küsimustele ja  etteheidetele. Et mida te tegelikult teete, kuhu teie abi läheb? Mis mõte sel kõigel on, niikuinii varastatakse... Tore tunne ei olnud, see devalveeris kogu seda abi tohutult.

Teiselt poolt, paljud pettunud annetajad, kes tahtsid endiselt aidata, annetasid nüüd meile ja saime uut raha, mille eest ukrainlastele varustust hankida.

Ma natuke tegelikult nägin seda Slava Ukraini asja kõrvalt, sest tol ajal oli neil kontor Tallinnas T1 keskuses. Sealsamas oli siis ka Aitan Kaitsta võrgupunumiskeskus. Mina käisin seal nende võrke vaatamas ja mõnikord ka mingeid näpunäiteid jagamas ja ma olin väga hämmingus, kui nägin Slava Ukraini kontorit. See oli selline väikese klassiruumi mõõtu ruum, kus hulk noori tüdrukuid tegi arvutite taga tööd. Aeg-ajalt käis sealt läbi Johanna-Maria Lehtme, kes andis neile ülesandeid. Mulle tundus see kõik kuidagi selline autoritaarne, ma ise väga võõrastan sellist autoritaarsust ja isikukultust ja mul tekkisid mingisugused kahtlused.
Sest minu arust, kui sa juhid edukat abiorganisatsiooni, siis sa tõstad esile neid inimesi, kes seal töötavad, sa rõhutad, et see ei ole minu ainuisikuline saavutus siin, vaid see on Mari ja Malle ja Pireti töötulemus, et nemad on tegelikult need tähtsad tegijad. Aga seda ma ei näinud. Ja mulle ei meeldinud see, mida ma märkasin.

Nii et kõik need sündmused, mis pärast aset leidsid, tundusid mulle üpris loogilised. Häid organisatsioone, mis toimivad, tuleb juhtida ikkagi nagu teatud heatahtlikus konsensuses, et selle liikmed tunneks ennast  väärtustatuna ja olulisena.

Ukraina on riigina keeruline ja korruptsioon on seal sügavalt juurdunud. Mis võis Slava Ukrainil seal juhtuda?

Võis juhtuda see, et see raha, mille nad said, oli nii suur, et see võis tunduda teatud mõttes nagu kauge ja võõras raha. Neile võib-olla tundus, et need abiprojektid, mis nad olid juba teoks teinud, olid neist teinud väga tähtsad isikud. Et nende abi on nii oluline, et no ma võtan sealt suurest rahapakist ka endale väikese boonuse. Et see on tegelikult nagu okei, kui ma teen nii tähtsat asja. Ma annan ju nii palju abi.  Kuigi tegelikult olid nemad ju lihtsalt abi vahendajad. Et võib-olla nad ei teinud endale kohe alguses selgeks, et raha kasutatakse ainult ja ainult selleks, et toetada Ukraina võitlust.

Meie enda organisatsioonis on üks selline põhimõte, mille üle oleme väga uhked – kõik korralduslikud kulud me katame enda taskust.  Ehk siis me maksame enda taskust raamatupidajale, tihtipeale näiteks, kui on mingi eriti südamelähedane abiprojekt, me paneme kõigepealt sinna alla enda raha.

Näiteks, kui ma tahan mõnele üksusele saata akupanka, ma panen sinna kõigepealt alla enda mingisugused paar-kolmsada eurot ja siis MTÜ lisab sinna juurde paar-kolmsada eurot ja me saadame selle Ukrainasse. Ma justkui ei peaks oma raha sinna alla panema, kuid see annab mulle sellise põhjenduse, et miks just sinna tuleb see akupank saata, sest mul on juba osa raha selleks olemas.

Me pole kunagi maksnud palka ühelegi töötajale, ostnud MTÜ raha eest ühtegi piletit, maksnud kinni ühtegi jooksvat kulu, ostnud ühtegi kohvi. Meil on suur ümmargune null kõikide kulude pealt. Mis teeb selle raha asja hästi lihtsaks, on see, et iga annetus, mis tuleb, on kaetud kuludokumendiga ehk kui keegi annetab meile sada eurot, saja euro eest me ostame mingi asja. See on üks ühele jälgitav ja läbipaistev. Samuti paneme oma kodulehe üles kõik meie aastaaruanded, kust põhimõtteliselt võib igaüks vaadata Äriregistrist, mis toimub.

Kas teil Johanna-Maria Lehtme tähelendu vaadates hetkekski kade ei hakanud? Valimiste eel oli ka hetk, kus terve Tallinn oli täis tema suuri näopilte. Kas ei tekkinud kibeduse tunnet, et maksate siin ise oma kohvi eest, aga inimeste imetlus läheb hoopis mujale.

Eks muidugi oli selline väike okas ikkagi, mis tungis hinge. Samas mina mõtlesin sedapidi, et väga hea, et nad seda kõike teevad, väga hea, et on tekkinud suurannetajad, väga hea, et nad on suutnud kaasata ettevõtteid, väga hea, et see abi jõuab kohale.

Loomulikult oli ka natuke selline tunne, et... tegelikult on ju suur hulk tublisid inimesi, kes on aastaid sellist tööd teinud, aga noh... neid pole kunagi kutsutud riigikokku, keegi pole neile kätt ulatanud.

Keegi pole ordenit rinda riputanud.

Muidugi see väike okas oli, aga me ei tegutsenud ju au ja sära pärast. Me ei tahagi endale mingisugust suurt heategija oreooli.

Aga kas ei teinud tigedaks see, kui lihtsasti olid meie inimesed mõjutatavad, tegid ühest inimesest jumala?

Absoluutselt... kuigi ma tegelikult arvan, et selle taga ei olnud isegi mitte inimesed, vaid meie meedia. Ma tean, et Postimees oli ju tegelikult see, kes tegi Johanna-Mariast sellise superstaari. Aga mis on väga austusväärne, et nemad olid ka need, kes ta lõpuks hävitasid. Nad asusid väga julgelt uurima kogu seda juhtumit ja tegid selle pulkadeks lahti.

Oli ju selgelt näha, et see on nagu mingisugune meediaprojekt ja mõnes mõttes ma mõistan seda, sest ühiskond vajas mingit käilakuju, ta vajas Jeanne d'Arc'i.

Oli aeg, kus Eestis punusid kõik varjevõrke. Kas neid punutakse ka täna ja kas neid on endiselt vaja?

Punutakse küll. Kõik need aastad on punutud ja just käisin punumiskeskuses, kus oli uus suur laadung valmis pakitud. Ma igaks juhuks ei avalda, kus nad täpselt asuvad, kes tahab, leiab nad üles. Seal on inimesed, kes on võrke pununud juba aastaid.

Varjevõrke on kogu aeg vaja, sest nad hävivad. Põhimõtteliselt iga asi, mis rindel on, tuleb katta sellise võrguga: generaator, kaevik, tehnikaauto, mis iganes. Samuti nad lihtsalt lähevad katki, põlevad ära, jäetakse maha ja nii edasi. Ja ukrainlased on hakanud ehitama võrkudest lausa tunneleid. Tõsi küll tavalisest kalavõrkudest, nakkevõrkudest, et kaitsta mingisugust teelõiku FPV droonide eest näiteks.

Samamoodi võiks tegelikult küsida ortooside kohta. Oleme just praegu saatmas Kiievi 6. haiglale ortoose. Ma isegi mõtlesin, et okei, neid on nagu saadetud nüüd juba omajagu, kas aitama ei hakka? Aga meie ühingus olev arst seletas selle mulle ära, et ortoosid lähevad tegelikult sõduritega kaasa ja Ukraina on suur. Need mehed, kes Kiievis saavad oma ortoosid, lähevad võib-olla kuhugi Zaporižžjasse. Ja kui haigla ka palub, et nad saadaks need võimalusel tagasi, siis tegelikult tihtipeale ei saa nad seda teha. Haavatute juurdevool on pidev ja nad kõik peavad kasutama neid ortoose vähemalt kuu aega või isegi paar kuud.

Ehk siis vajadus nende järele on jätkuv, nagu ka žguttide ja kõigi ühekordsete esmaabitarvete järele. Ka žgutti ei saa tegelikult mitu korda kasutada. Ühele inimesele võib kuluda mitu žgutti. Vajadus ka kõige lihtsamate asjade järele on jätkuv. Mul oli just vestlus ühe Ukraina  abistajaga, kes ütles, et tegelikult vajavad üksused ka selliseid asju, nagu head labidad ja kirved. Ka need lähevad katki, neid jäetakse maha. Neil on seal keeruline kõiki asju järje peal hoida. Hea Fiskarsi kirves teeb nende elu lihtsamaks.

Ukrainal on oligarhe, kellele on kuulunud terved linnad ja piirkonnad. Miks peab üldse üks väike Eesti MTÜ Ukraina armeed aitama, kas seda ei peaks tegema ukrainlaste endi oligarhid?

Mul ei ole Ukraina oligarhide seas sõpru ega tuttavaid, kuid mulle tundub, et tegelikult väga paljud neist ka aitavad Ukraina armeed ehk siis me ei saa neid ka täielikult demoniseerida. Nad teevad tegelikult tublisid asju, olen sellest kuulnud.

Ma arvan, et see käibki niimoodi, et oligarhid tegelevad suurte probleemidega, aga väikesed Eesti MTÜ-d tegelevad selliste pisikeste ja täpsete probleemide lahendamisega. Et see on natuke nagu küsida kirurgi käest, et kuule, milleks sulle skalpell, sul on ju kirves olemas. Mulle tundub, et võib-olla sellised pisikesed abilised annavadki probleemide lahendamisel vajaliku paindlikkuse. Mõni üksus võib vajada mingit väga konkreetset asja, mida neil ei õnnestu läbi ametlike kaitseväekanalite saada, keegi lihtsalt ei hooli mingitest pisiprobleemidest, aga meie saame saata selle vajaliku asja. Võib-olla on selleks mingisugune tööriist, mis aitab suurtükimeestel seal mingit roomikut vahetada kiiremini või lihtsamalt.

Kas Ukrainale abi andmine ja sealsete olude tundmaõppimine on pannud ka mõtlema selle peale, kuidas sõda Eestis välja võiks näha ja mida siin tegema peaks?

Ma ise olen kaitseliitlane ja tegelikult kogu aeg valmistun selliseks võimaluseks. Loodetavasti seda kõike siin ei toimu, aga valmis tasub olla.

Üks, mis eristab Ukrainat ja Eestit, on territooriumide erinev suurus. Kui ma olen rääkinud Ukraina sõjaväelastega näiteks sellest, kuidas nad ehitavad oma kaitseliine, siis üks huvitav asi, millest nad rääkisid, oli see, et nad kasutavad praegu plastiktorusid, mis on ostetud Bauhofist. Valavad need liiva täis ja ehitavad neist näiteks poste või muid asju, kui ei ole võimalik puitu kasutada või kui see oleks liiga tülikas.

Siis ma püüdsin seda panna Eesti konteksti, et kui peaks toimuma selline suuremahuline rünnak Eesti vastu, siis ma kardan, et meil ei saa olema ühtegi ladu, mis suudaks meie sõjaväelasi niimoodi ehitusmaterjalidega varustada.

Meil lihtsalt ei ole tagalat, me oleme üleni kaetud sõjaga. Mis tegelikult tähendab seda, et me peaks olema psühholoogiliselt valmis improviseerimiseks, valmis enam-vähem kõigeks, et me ei üllatuks millegi üle, et adapteeruda selle olukorraga ja teeme, mida suudame. Et oleks valmisolek võidelda ja anda oma panus. See ongi kõige olulisem.

Et mitte karta, mitte püüda põgeneda nende mõtete eest, pigem nagu võib-olla tutvuda nende mõtete ja võimalustega ja olla valmis ka halbadeks stsenaariumideks. Meil ei ole teist kodumaad, meil ei ole teist rahvast ega  teist keelt.

Ukrainlasi on palju aidanud suurlinnades olevad metrood. Harkivit näiteks on see väga aidanud. Samas tundub mulle, et Eestis on varjenditega endiselt haprad lood. Kui üks korralik varjend valmis ehitatakse, on see suur sündmus.

Meie kohalikud omavalitsused võiks väga kriitiliselt üle vaadata selle, kuhu nad paigutavad oranž-siniseid ruudukesi, mis märgistavad varjumiskohti.

Mul endal on üks kurbnaljakas kogemus. Ma ise elan Pirital ja märkasin mõni aeg tagasi, et Pirita linnaosavalitsuse seinale on ilmunud varjumiskoha märk. Ma saan aru, et ametnikud on suures varjendite sildistamise tuhinas pannud märgi ka sellele hoonele. Et miks mitte, eks ju, see maja kuulub ju linnale. Inimesed saavad siia tulla. Pirita linnaosa valitsus asub suhteliselt kloostri lähedal ja seal jõe ääres on paadilaenutus. Ja sealsamas lähedal on Pirita sild,  umbes mingi 60 meetrit sellest majast.

Kui nüüd mõelda laiemalt, siis linnaosavalitsus toob suure hulga inimesi silla kõrvale, mida võidakse põhimõtteliselt pommitada, millel liiguvad võib-olla Eesti kaitseväe sõidukid, mis peavad sealt läbi pääsema. Sinna tuleb tohutult palju pargitud tsiviilautosid, mis ummistavad kogu selle ala. Arvestades seda, et venelased ei suuda alati sildasid tabada, nad ilmselt purustavad kõik, mis seal ümber on, mis tähendab, et sellest linnaosavalitsusest saab lihtsalt üks ühishaud.

Ma kirjutasin neile selle kohta kirja ja sain vastuseks, et aga noh, sõda pole ju ainuke põhjus varjumiseks, on ka näiteks looduskatastroofid.

Ma siis mõtlesin, et okei, mis seal siis nagu juhtuda võiks. Saabub tsunami kusagilt Läänemerelt, aga isegi tsunami korral ei ole väga mõistlik tuua inimesed jõe äärde paadilaenutuse juurde. Et isegi, kui õhku paiskub klooripilv, jääb see tõenäoliselt hõljuma just jõe kallaste vahele.

Ehk siis ma väga palun Eesti omavalitsusi, mõelge strateegiliselt, mida see tegelikult tähendab, kui te need inimesed toote mingisse kohta, kas need inimesed saavad päriselt kaitstud või on see lihtsalt selleks, et märkida kusagil Excel'i tabelis, et oleme probleemi lahendanud ja meil on varjumiskohad olemas.

Ukraina on sõjast väsinud. Kui palju on kohapeal tunda, et nad tõepoolest lihtsalt enam ei jaksa selle kõigega tegeleda ega toime tulla?

Ma eile suhtlesin oma hea sõbra Ksenjaga, kes ise põgenes Kiievist, kui algas täiemahuline sõda. Läks siis tagasi ja on aidanud väga palju, kulutanud sellele suure osa oma ajast ja energiast. Ta oli eile haiglas, sest tal oli toimunud psühholoogiline kokkukukkumine. Ehk siis tõepoolest, need inimesed, kes on seotud abistamise ja sõjaga, nad kannavad jätkuvalt pidevat koormat.

Ka mina elan mingis mõttes kogu aeg selle sõja keskkonnas ja mul on hingekriipiv vaadata mõningaid oma eestivenelastest tuttavaid, kes elavad hoopis teistsuguses reaalsuses või mullis, neil ei ole seal nagu mingeid probleeme. Nemad ei mõtle sõjast, nad väldivad seda teemat. Nad ei kanna seda stressi, mida näiteks mina kannan.

See on mulle isiklikult võib-olla kõige enam pettumust valmistanud. Peale täiemahulise sõja algust arvasin, et kohalik venekeelne elanikkond astub väga jõuliselt selle sõja vastu välja, kuna narratiivid venelastest kui vabastajatest ja nii öelda fašismiga võitlejatest, hea poole peal olijatest pöörati ju kõik korraga pea peale.

Ma arvasin, et me näeme meeleavaldusi Vene saatkonna ees, mida veavad eestivenelased. Ma arvasin, et me näeme abiorganisatsioone, mida nemad veavad. Aga tegelikult me ei ole seda kõike näinud. Ja ma arvan, et see osa elanikkonnast ei osalegi abistamisprotsessis. Võib-olla mõned inimesed salaja varjatult seda teevad... ma loodan.

Aga seda on valus näha, et läheb mingisugune selge piir eestlaste ja venekeelsete inimeste vahelt läbi. Et jah, see on üks selliseid, võib-olla kõige valusamaid pettumusi olnud minu jaoks isiklikult.

Kui palju on USA president Donald Trump ukrainlastele lisastressi peale pannud, või ollakse just lootusrikkamad, et mine tea, äkki toobki rahu õuele? 

Ma arvan, et siin on suur erinevus rindelolijate ja tagala vahel. Tagalasse on ta lisanud tohutult stressi. Ma olen kuulnud, et kui toimus kohtumine Zelenski ja Trumpi vahel, see mis lõppes tohutu fiaskoga Valge Maja ovaalkabinetis, siis langesid ukrainlastel käed lihtsalt rippu. Hetkeks tundus neile, et kogu nende pingutus on olnud täiesti mõttetu, neil tõmmatakse lihtsalt vaip jalge alt ära.

Tänaseks on nad ennast uuesti kogunud, nad on nii-öelda põlved porist puhtaks pühkinud ja tegutsevad edasi. Aga need mehed, kes võitlevad kaevikus, nemad ei taju tegelikult seda, mis toimus ovaalkabinetis senikaua, kuni neil jätkub laskemoona ja varustust. Põhimõtteliselt on neil ükskõik, mida teeb Trump või keegi teine. Nemad sõdivad.

Kas ukrainlased on oma sisemuses valmis ka mõtteks, et nad võivad selle sõja kaotada?

Ma usun, et enamik või isegi kõik on selle peale mõelnud. Ütleme niimoodi, et siin võib-olla läheb vahe patriootide ja võitlejate ning siis tagala vahel. Siin on üks paradoks. Mida lähemal sa oled sõjale, seda rohkem sa tegelikult tahad, et sellel sõjal oleks tähendus ja et see võitlus ei oleks asjatu. Et see võitlus ei oleks lihtsalt kaotus. Mida kaugemal inimesed sõjast on, seda rohkem nad mõtlevad enda heaolule ja hakkamasaamisele. Et saaks kõik ometi läbi, minul on ju hästi.

Aga ma arvan, et kõik on sõja võimaliku kaotuse peale mõelnud ja võib-olla sellega ka arvestanud.

Samas ma usun, et kui Venemaa jääb okupeerima mingeid alasid, siis see võitlus kestab veel aastakümneid. Ukraina sõduritel, kes on juba võidelnud, kes on kaotanud sõpru ja lähedasi, nad võitlevad edasi, neil ei ole nagu väga palju alternatiive.

Mis tööd te igapäevaelus teete?

Ma olen tegevjuht ühes väikeses eramuuseumis. Võib öelda, et tegemist on natuke nagu ajaloomuuseumiga ja töö seal on väga huvitav  ja mulle meeldib. Toredad inimesed, toredad külalised.