Põhja-Eesti regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonnas toimunust on avalikkuse ette jõudnud ühe poole kirjeldus, kuid olukorra täpsed tagamaad jäävadki tõenäoliselt lahti harutamata. Nüüd tuleb aga tõtt vaadata juba ammu haiglakoridorides hiilinud tõsiasjaga, et arstide ja patsientide keelebarjäär on aina suurem.

"See probleem on viimaste aastate jooksul tõesti kasvanud. Ilmselgelt on see seotud suurenenud sisserändega ja olen märganud ka seda, et see on välja tulnud ka Ukraina sõjapõgenike saabumisega," sõnas Põhja-Eesti regionaalhaigla EMO juht Marit Märk.

Märk rääkis, et kui vanemad meditsiinitöötajad oskavad pigem rääkida vene keeles ja keerulisem on inglise keel, siis noorematel on just vastupidi, inglise keel tuleb kergemini, vene keel on keerulisem.

Meditsiinivaldkonna keelemure pole teiste riikide kogemust vaadates tegelikult midagi uut. Keeleameti peadirektori Ilmar Tomuski sõnul on maailma arstide liidu eetika käsiraamatuski kirjas, et peamised probleemid arstide ja patsientide vahel on kas kultuurilised või keelelised. See vajab lahendust, sest põhiseaduse järgi on igaühel õigus tervise kaitsele.

"See igaüks tähendab tõesti igaüht, mitte Eesti kodanikke, mitte Eesti elanikke, vaid õnnetusse võib sattuda ka Eestit külastav välismaalane, kes ei oska ei eesti, vene, saksa, läti, leedu, inglise keelt, ja tema peab ka samuti abi saama," sõnas Tomusk.

"Eestis on riigikeeleks eesti keel. Nii nagu Saksamaal on selleks saksa keel, Soomes on soome ja rootsi keel, nii et Eestis on riigikeel eesti keel ja see tähendab seda, et ka arsti juures saab nõuda eesti keeles suhtlemist, aga ei saa nõuda suhtlemist teistes keeltes. Loomulikult on nõnda, et kui arsti juurde satub inimene, kes eesti keelt ei valda, aga arst ja õed on võimelised temaga mõnes teises keeles suhtlema, et siis loomulikult ka seda inimest aidatakse," ütles õiguskantsler Ülle Madise.

Suhtlustasemel võõrkeele oskamine ei tähenda, et selle pinnalt oleks võimalik anda kvaliteetset ja põhjalikku meditsiinilist abi. Nooremarstide ühenduse juhatuse liige Johanna Rõigas ütles, et keelebarjäärist läbimurdmine ei saa olla ainult arstide õlul.

"Inimesed üritavad hakkama saada. Nad kasutavad kolleegi abi, nad kasutavad ka palatikaaslase abi, aga siin tekib küsimus, et see kolleeg kasutab enda aega oma töö arvelt, et teha teise kolleegi tööd, või seda, et palatikaaslane aitab, aga siis on rikutud konfidentsiaalsus, et palatikaaslane võib-olla ei pea teadma selle konkreetse patsiendi haiguslugu ja kaebusi," sõnas Rõigas.

Rõigas rõhutas, et erakorralises abis leitakse alati mingisugune kiire lahendus, kuid peamine probleem on plaanilises ravis. Haigla tõlkijaid pakkuda ei saa.

"Haiglal täna endal seda võimekust ja ressurssi ei ole ja see ka ei ole tervisekassa poolt rahastatud, nii et täna hetkel me siiski saame soovitada, et patsiendid, kui nad pöörduvad, siis nad võtaksid kaasa saatja, kes siis suudaks personaliga kommunikeerida neile mõlemale poolele arusaadavas keeles," rääkis Märk.

"Me ei saa panna arstile kohustust osata patsientide keelt. Samal ajal me ei saa patsiendile panna kohustust osata riigikeelt. Ja seetõttu olekski vaja sellist vahendajat. Ja paljudes riikides ongi see niiviisi lahendatud, et suuremad meditsiiniasutused, see on riigi koordineerida, et on olemas nii-öelda tõlkide võrgustik," rääkis Tomusk.

Samuti on võimalik luua digilahendusi. Tavalisi tõlkerakendusi kasutatakse teatud olukordades juba praegu, kuid ette võib tulla vigu, mis jällegi vähendab ravikvaliteeti. Vaja oleks konkreetselt meditsiinile mõeldud tõlkelahendust, nagu näiteks Rootsis kasutatav Care to Translate.

"Regionaalhaiglas planeerime EMO-tingimustes kasutusele võtta mõne digilahenduse, sest meil on järeltuleva põlvkonnaga ikkagi probleeme, et ka minul värbamisel tihti tuleb küsimus, et mida ma teen, kui mul tuleb venekeelne patsient," rääkis Märk.

"Meil on juba kümme aastat räägitud, et varsti-varsti tulevad rakendused, näiteks taksojuht ja klient saavad omavahel suhelda, bussijuht ja klient saavad suhelda, müüa ja klient saavad omavahel suhelda, sellest on räägitud, aga ühtegi töötavat rakendust me ei ole näinud. Kui on patsient erakorralise meditsiini osakonnas, siis kui hästi ta suudab seda rakendust üldse kasutada ja sellele midagi öelda või sinna sisestada, nii et see on täiesti omaette teema," lausus Tomusk.

Samuti on õhus küsimus, et kuivõrd on inimesed valmis üleüldse mingisuguseid lisasamme astuma, kui varem on saanud teisiti. Avalikus ruumis on endiselt üsna palju võõrkeelt. Näiteks kaubanduskeskustes kõlavates audioreklaamides kuuleb palju vene keelt.

"On valdkondi, kus domineerib venekeelne teave ja see võib tekitada ootuse, et kui ma juba siin saan vene keeles hakkama, et miks ma peaksin mujal eesti keelt kasutama ja see tõenäoliselt vähendab ka eesti keele õpimotivatsiooni," lisas Tomusk.

Tomuski sõnul on võõrkeelne teave õigustatud, kui see puudutab tervist või julgeolekut, kuid mitte kõikides eluvaldkondades ei ole vaja lisada eestikeelsele tekstile tõlget võõrkeelde.