Tallinna haigla teema on taas jõudnud otsustajate lauale. Lisaks paberil ühendamisele vajame selgust, mis suunas eesti tervishoiusüsteem liigub. Kas loome ühe keskse hiigelasutuse või kaks tugevat keskust, mis hoiavad süsteemi paindlikuna ja arstiabi kättesaadavana?

Tervishoid valikute ees

Eesti tervishoiusüsteem seisab lähiajal pöördeliste otsuste ees: milliseks kujuneb juba üle kümne aasta kavandatud Tallinna haigla? Kas loome Tallinnasse ühe megasuure meditsiiniasutuse? Mis saab Lasnamäele plaanitud uue haiglahoone ideest?

Viimaste kuude uudised näitavad, et Tallinna haigla arendusprotsess on taas liikumas. Linnavalitsus kiitis eelmisel nädalal heaks järgmised sammud, sealhulgas linnale kuuluvate haiglate ühendamise, Lasnamäe haiglahoone projekteerimistingimuste täpsustamise ning võimalikud rahastusmudelid.

Minu veendumus on, et Tallinna haigla loomine peab algama kahe Tallinna suurhaigla, Ida-Tallinna keskhaigla ja Lääne-Tallinna Keskhaigla sisulisest ja strateegilisest liitmisest.

Nüüdseks otsustatud juriidiline ühendamine on selle protsessi esimene samm. Kui Tallinna haigla on sisuliselt üheks organisatsiooniks saanud, võib arutada koostöö tihendamist Põhja-Eesti regionaalhaigla (PERH) ja Tartu Ülikooli Kliinikumiga. Uue haigla edu ei määra mitte ainult uus hoone, vaid just ühine kultuur ja strateegiline juhtimine. Ilma nendeta kaotavad nii patsiendid kui ka arstid.

Praeguseks on Tallinna haigla loomine pikalt veninud ning see on tekitanud arstides ebakindlust tuleviku ees. See süveneb veelgi, kui sisulist ühinemist lähiajal ei toimu.

Kaks suurt haiglat

Selgitan, miks on teine suurhaigla Tallinnas vajalik. Eesti suurim haigla, Tartu Ülikooli Kliinikum teenindab Lõuna-Eestis ligi 450 000 inimest. Tallinna haiglad teenindavad samal ajal Põhja-Eestis umbes 850 000 inimest. Moodustatav Tallinna haigla, mille tuuma moodustavad Ida-Tallinna keskhaigla ja Lääne-Tallinna keskhaigla koos Tallinna lastehaiglaga, on oma tegevusmahtudelt PERH-ist suurem.

See tähendab, et me ei saa PERH-i käsitleda kui piirkonna suurimat meditsiiniasutust ja sellest peab lõpuks aru saama ka sotsiaalministeerium.

Näiteks saabub praegu Ida-Tallinna keskhaigla ja Lääne-Tallinna keskhaigla erakorralise meditsiini osakonda kokku keskmiselt 70 kiirabiautot päevas, seda on rohkem kui PERH-i. Lisaks pöördub meie EMO-desse, naistekliinikutesse ja silmakliinikutesse iga päev ligi 300 patsienti ehk üle 100 000 inimese aastas.

See näitab, kui keskse rolliga on praegused Tallinna keskhaiglad juba nüüd. Tallinna suurhaiglate sünnitusmajade ja lastehaigla koostöö ulatub samuti aastakümnete taha ning ühise juhtimise all see usutavasti tiheneb veelgi.

Uut haiglat on vaja

Põhja-Eesti regionaalhaigla on kahtlemata üks olulisi keskusi Eesti meditsiinis. Samal ajal on minu hinnangul tõhusam mudel see, et Tallinnas tegutseb kaks iseseisvat ja enam-vähem ühesuurust tippkeskust, mis teevad tihedat koostööd. See loob dünaamilisema, patsiendikesksema ja konkurentsivõimelisema tervishoiusüsteemi.

Viimasel kümnendil ja eriti viimastel nädalatel on minult palju küsitud, kas uut haiglahoonet üldse on vaja. Vastus on: hädasti on vaja.

Uut haiglat ei ole võimalik asendada üksikute hoonete renoveerimise või hajutatud lahendustega. Paljud Tallinna haiglahooned on tehniliselt ja funktsionaalselt aegunud, need on üle 50 aasta vanad.

Kuna niisuguseid meditsiinikomplekse, nagu Lasnamäele planeeritakse, ehitatakse ehk kord sajandis, oleks selle edasi lükkamine lootuses "parematele aegadele" vastutustundetu. Nüüd on õige hetk investeerida, sest ehitushinnad ei vähene, vajadus kvaliteetse ravi järele aga kasvab.

Kindlasti saab uue haiglahoone puhul arvestada ka tänapäevaste julgeolekuvajadustega ning paigutada kriitilise tähtsusega ruumid maa-alustele korrustele.

Kui noortel arstidel ei ole Tallinnas piisavalt karjäärivõimalusi, suunduvad nad mujale, sageli välismaale. Uus atraktiivne ja ambitsioonikas Tallinna haigla võib olla koht, mis toob arste, teadlasi ja spetsialiste Eestisse tagasi.

Eestile sobib mudel, et Põhja-Eestis tegutseb kaks tugevate identiteetide ja üksteist osaliselt täiendavate kompetentsidega suurhaiglat. See tähendab suuremaid karjäärivõimalusi arstidele, paremaid teenuseid patsientidele ja terviklikumat regionaalset katvust. Meditsiin ei tohi olla mugav ega monopolistlik, meditsiin peab pidevalt arenema.