Osmussaare saarevahi Rita Koppeli pere kolis Eesti suuruselt 14. saarele elama paarkümmend aastat tagasi ja sellest ajast saadik on saarel aastaringselt elatud.

Eelmise aasta novembris elas Osmussaarel neli inimest, aga riigi silmis püsiasustus puudus. Uuest aastast on Osmussaar taas püsielanikega saar, sest kaks inimest kolis juurde.

Seaduse silmis on saarel püsiasustus, kui seal elab viis inimest. Sellest nimekirjast arvati Osmussaar välja nelja aasta eest pärast Rita Koppeli vanemate surma. Uute elanike leidmine pole kerge, sest saareelu kõigile ei sobi. Pealegi pole Osmussaarel võimalik oma kodu rajada, sest tegu on maastikukaitse alaga, kus isegi vanale vundamendile uut maja ehitada ei tohi.

"Ma leidsin, et see on ebaaus, kui ma lihtsalt mingi suvalise inimese võtan ja ütlen, et nüüd tuled kirjutad ennast siia saarele lihtsalt sisse ja siis me oleme kohe uuesti püsiasustusega väike saar. Selle pärast meil läks mitu aastat aega, et uuesti saada püsiasustusega saareks," lausus Koppel.

Aastate jooksul on mitmed inimesed püüdnud saarel üle talve elada, aga üsna kiiresti alla andnud. Mullu kolisid saarele elama inimesed, kes aastate eest sattusid sinna turistina ja jäidki saarele käima ning kellest ajapikku said head tuttavad. Üks uutest osmussaarlastest on tuukri ametit pidav Algis Sepp.

"Igasugune meretagune ja mereäärne elu ongi kallis. Elada on hea, aga raha peab endal olema. Eks tuleb mandril tööl käia. Minu tööd nagunii kodust ei saa teha või kontorist ja ühte kohta ei ole. Seal, kus vaja on, sinna lähen. Kui on tööd vähem, siis saab olla saare peal," sõnas Sepp.

Püsielanikega saarte nimekirjast välja kukkumine tähendas aga automaatselt ka riigipoolse toetuse kadumist. Koppel on väga tänulik Lääne-Nigula vallale, kes oma napist eelarvest hoolimata, on vahepealsetel aastatel aidanud saareelul püsima jääda.

"Keegi ei ole mind lahti lasknud selle kohapealt, ma olen endiselt saarevaht ja iga aasta oleme saanud vallaga koostöös seda sadamat hooldada," ütles Koppel.

Koppeli sõnul oleks aus, kui riigi silmis oleks saarel püsiasustus ka siis, kui elanike on kasvõi üks.

Viie püsielaniku nõue on riigikogu liikme Mart Maastiku sõnul seadusandja praak. Algses väikesaarte seaduses kvooti kirjas ei olnud, see lisati sinna 2017. aastal. Väikesaarte jaoks on aga püsiasustuse staatus väga oluline.

"Esiteks on toetused olemas vastavad ja teiseks on võimalus taotleda teatud fondidest lisarahastust ja see tagab ka parema ühenduse nende saartega. Kui sul ei ole püsielanikke, siis riik ka ei taga ühenduste pidamist nende väikesaartega," lausus riigikogu saarte toetusrühma eestvedaja Mart Maastik.

Maastiku sõnul on Eesti saarte kogus olnud korduvalt juttu, et seadus tuleb ringi teha, aga aastate jooksul pole sõnadest kaugemale jõutud. Praegu on Osmussaare rahval jäänud veel 7 kuud oodata, sest õigus väikesaarte toetust saada tekib alles pärast 12 kuud pärast püsiasutusega saareks tunnistamist. Seni aga läheb elu Osmussaarel edasi nagu ennegi.

Suviti annavad saarerahvale tööd turistid, pisut teenitakse juurde islandi lambaid ja šoti mägiveised kasvatades. Aga jällegi - kui mandri loomakasvatatele makstakse toetusi, siis Koppel seda ei saa, sest ei suuda PRIA nõudeid täita.

Nimelt peaks ta paaripäevase etteteatamisega suutma 480 hektarilise saare pealt kokku ajada 100 mägiveist ja 500 lammast, et ametnikud saaksid need nagu kord ja kohus üle lugeda.

"Oleme ausad, nende aastatega need loomad ka leiavad, et nemad on siin peremehed, nemad teavad, kus nad on, mis nad on ja nad ei tule kokku ning neid ei saagi kokku, ainult talvel, siis kui on väga külm, kui on väga rasked lumeolud, siis nad tulevad kõik sööma, aga siis ei tule ükski kontroll neid kontrollima ka," lausus Koppel.

Riiklikest kurioosumitest hoolimata on Koppeli sõnul elu Osmussaarel ilus. Naise sõnul ei oleks ta 20 aastat tagasi tühjale saarele kolides osanud arvata, et elu seal nii huvitav olla võiks.