Haridus- ja teadusministrid on oma valdkonna arvamusliidrid, kellel on elukestva õppe mõiste kujundamisel Eestis oluline roll. Nende sõna maksab ning seda mitte ainult ministeeriumis, vaid ka avalikus ruumis. Analüüsides magistritöös aastatel 2021–2024 Eesti meedias avaldatud ministrite sõnavõtte selgus, et ministrid rõhutavad enim seda, kuidas haridus toetab töövõimalusi ja majanduse arengut. Õppimist kujutatakse eelkõige investeeringuna, mis peab andma majanduslikku tulu.

Varju jäävad sageli täiskasvanud õppijad, eriti vanemaealised. Ministrid toovad näiteks välja, et haridusressurss peab kuuluma eelkõige 16-, 17-, 18-aastastele ning täiskasvanuid koolitatakse ebaproportsionaalselt palju. Vanuseliselt kitsas lähenemine võib pikemas plaanis takistada õppimise väärtustamist igas eluetapis. See, et täiskasvanuharidusest või eakate õppimisvõimaluste tähtsusest räägitakse vähe, pole mitte ainult probleem inimesele endale, vaid kogu ühiskonnale.

Arengukava näeb üht, inimesed teist

Kõrvaliseks jääb ka elukestva õppe nn pehmem pool ehk õppimine isiklikuks arenguks, elukvaliteedi kasvuks ja emotsionaalseks tasakaaluks. Need teemad kerkivad üles eelkõige üleminekuga eestikeelsele õppele ja keeleoskusega.

Samuti ei tõsteta esile, kuidas õppimine toetab inimese sisemist arengut, kogukonnatunnet või ühiskondlikku sidusust. Kui elukestev õpe taandatakse majanduslikule edule ja muutub kohustuseks, jäävad kõrvale näiteks pensionärid, kellel pole tööalast karjääri ees ootamas või inimesed, kes soovivad õppida lihtsalt enese rõõmuks ja heaoluks.

Ometi seab "Eesti haridusvaldkonna arengukava 2021–2035" eesmärgiks, et kõigil Eestis elavatel inimestel oleksid teadmised, oskused ja hoiakud, mis toetavad eneseteostust nii isiklikus, tööalases kui ka ühiskondlikus elus. Arengukava rõhutab, et haridus peab aitama kaasa iga inimese potentsiaali avamisele ja ühiskonna tasakaalustatud arengule, toetades nii majanduslikku kui ka sotsiaalset heaolu.

Arengukavas ning tegelikkusega tekib vähemalt osaliselt vastuolu. Kuigi arengukava räägib elukestvast õppest kogu elu jooksul ja igas eluvaldkonnas kaldub Eesti tegelik meediakajastus ja poliitiline retoorika pigem tööjõuturu vajaduste rõhutamise poole.

Sõnavalik ministrite esinemistes vastab OECD ja uusliberaalse lähenemise käsitlusele, mille kohaselt on õppimise peamine eesmärk majandusarengu ja konkurentsivõime toetamine. UNESCO poolt esile tõstetud humanistlik käsitlus, mis näeb õppimist isikliku arengu, demokraatia ja sotsiaalse sidususe edendamise võimalusena, jääb tahaplaanile.

Väärtustele rohkem tähelepanu

Kui soovime, et Eesti ühiskond oleks tõeliselt õppiv ühiskond, peab elukestev õpe olema mõeldud kõigile, mitte ainult neile, kes tahavad või peavad tööturul läbi lööma. Elukestvast õppest rääkides peaksid poliitikakujundajad rohkem esile tooma õppimise väärtust igas eluetapis, täiskasvanuhariduse rolli ühiskonnas ning toetama õppimisvõimalusi huvikoolides, kogukondlikel kursustel ja koolitustel.

Eriti oluline on juhtida tähelepanu sellele, kuidas õppimine parandab inimeste elukvaliteeti, vaimset tervist ja tugevdab demokraatiat. Õppimine pole ainult tööriist raha teenimiseks, vaid ka võimalus avastada uusi hobisid, arendada loovust, leida uusi sõpru ja hoida vaim värske ka kõrges eas.

Kui tahame, et inimesed kogu elu jooksul õpiksid, peab see peegelduma ka haridusministrite sõnavõttudes ja hariduspoliitika kujundamises. Aeg on rääkida õppimisest kui elukestvast õigustest ja võimalustest, mitte pelgalt majanduskasvu tööriistast. Tõeliselt tugev ühiskond väärtustab igas vanuses inimesi ja nende arengut, sest õppimine on ennekõike investeering endasse ning seeläbi kogu ühiskonda.