Lugesin uudistest, et lõpuks on leitud Eesti TI-hüppele juht ja Ivo Visak tundub väga mõistlik valik. Tal on kindlasti piisavalt kogemust Eesti haridussüsteemist ja nii palju kui ma tema arutelusid ja mõtteid kuulnud olen, on tegu väga paragmaatilise ja kriitilise mõtlejaga, kes samal ajal ei karda suurelt unistada. Ehk siis täiesti usun, et pikemas plaanis liigub TI-hüpe täiesti õiges suunas.

Aga see, mis mind siin päriselt murelikuks teeb, on lähikuud. Käin ka ise õpetajatele tehisaru teemadel koolitusi tegemas ning mul olnud mitmeid diskussioone õpetajatega TI-hüppe teemadel. Ja ütleme nii, et kahjuks ei ole õpetajad väga entusiastlikud. Nad ei saa aru, mis ja kuidas toimuma hakkab. Ja ainuke, mida ma seni olen neile saanud öelda, on see, et 21. ja 22. augustil toimuvad mingid veebikoolitused, aga see on ka kogu info, mida olen suurte pingutustega üles leida suutnud.

Eks ma ise olen ka segaduses, et kui alles nüüd uus juht leiti, siis kuidas üldse on realistlik või võimalik, et sügisel jagatakse 20 000 litsentsi õpilastele ja õpetajatele, mis väidetavalt annavad ligipääsu parimatele õpirakendustele, kui minu teada pole neid õpirakendusi veel olemas.

Tegelikult õpetajad ei muretse selle üle, et kas õpilastel on ligipääs tehisaru rakendustele. Pigem on mure see, et neid rakendusi on juba liigagi palju ja õpetajad ei saa enam päris täpselt aru, kuidas peaks kodutöid andma ja hindamist tegema nii, et õpilased ikkagi õpiksid ja targemaks saaksid. Ja selles suhtes on ju see mure ka täiesti õigustatud.

Uuringud on näidanud, et GPS-i või tekstikorrektori kasutamine vähendab meie kognitiivset võimekust (Ali et al., 2022; Dahmani & Bohbot, 2020). Ja need on süütud mänguasjad võrreldes sellega, mida generatiivne tehisaru kõike teha suudab (Lee et al., 2025).

Samuti peaksime tõsiselt arutama, kuidas saavad noored tehisaru kasutada nii, et sinna neist lõputult andmepuru ei jääks. Keegi ei osanud 2007. aastal kahtlustada, et Facebookist saab monstrum, mis lihtsalt oma kasumi suurendamise nimel ühiskonnad katki kisub. Ometi just nii juhtus ja firma, mille hüüdlause oli "Ühendame inimesi". on inimesed üle maailma nii tülli ajanud, et me ei suuda enam kohalikus kogukonnaski minimaalset ühisosa leida.

Minevikku muuta ei saa, aga saame sellest õppida. Ma tahaks väga teada, kuidas plaanitakse tagasi saada need miljardid dollarid, mis on AI-mudelite arendamisse on maetud? Sest isegi kui kõik maailma inimesed maksaksid 20 eurot kuus ChatGPT/Gemini vmt eest, ei ole see piisav, et investeeritud raha mõistlikus ajaraamis tagasi saada, rääkimata korraliku kasumi teenimisest. Ilmselgelt on äriplaanides taas sees idee, et kasutajad on kaup, ning ma isegi ei julge mõelda, millisel viisil meid sellel korral maha müüma plaanitakse hakata.

Kui mõelda sellele, kuidas riik soovib enam kui 20 000 noorele tehisaru sügisel kätte anda, siis paratamatult tekib paralleel sellega, kuidas meedia aitas sotsiaalmeedial kiiremini levida selle algusaegadel. Üsna kiiresti pistis sotsiaalmeedia nahka meedia tuluallikad ja nüüd on sotsiaalmeedia ka väljuvaid linke piirama hakanud. Ehk kui isegi otsustad seda artiklit Facebookis jagada, siis enamik su sõpru seda postitust ei näe, kuid nende sein on täis veidraid postitusi lehtedelt, mida nad tellinud ei ole. Ükski heategu ei jää niisiis karistamata.

Midagi sarnast võib juhtuda noortega, kui me väga hästi läbi ei mõtle, mida me teeme. On reaalne oht, et maksame praegu ise peale, et treenida tehisaru, mis meie lastelt tulevikus töö ära võtab. Laborihiired ei ole tavaliselt need, kes saavad lõpuks kasu sellest tootest, mida nende peal testitakse.

Aga kui juba laborihiired jutuks tulid, siis praeguse vähese info põhjal on mul tunne, et kuidagi on OpenAI suutnud Eesti riigile müüa maha idee, et laborihiired peavad ise selle eest maksma, et nendega katseid tehakse. Kui me ikkagi otsustame – ja ma ei ole päris kindel, et peaksime seda nii kiirustades tegema – anda OpenAI-le või mõnele teisele suurkorporatsioonile võimaluse Eesti noorte peal testida, kuidas uue tehnoloogia rakendamine koolisüsteemis mõjub noorte kognitiivsele arengule, siis minu loogika ütleb, et OpenAI peaks Eesti riigile maksma palju raha ja mitte vastupidi.

Kui see koostöö hästi läbi mõelda, siis saaksid paljud Eesti teadlased palju põnevat teadustööd teha. Koostöö rahvusvaheliste tippteadlastega, uhked grandid, akadeemilised artiklid tuntud ja tunnustatud teadusajakirjades, siin on palju potentsiaali. Ja sellisel juhul võime tõesti leida häid viise, kuidas tehisaru ei oleks noortele karguks, vaid annaks hoopis tiivad. Aga see kõik nõuab planeerimist, läbimõtlemist ja palju rohkem aega.

Võib-olla ma eksin (loodan, et eksin), kuid vahel tekib ka tunne, et OpenAI professionaalne lobitiim on suutnud meie kohalikus konnatiigis mingi suurema FOMO puhangu (fear of missing out – millegi mahamagamise hirm) tekitada. Et kui me kohe nüüd ei anna noortele tehisaru kätte, siis on rong läinud.

Tegelikult ei ole meil mõtet enne noortele täiendavaid AI-tööriistu kätte anda, kui õpetajad pole kohanenud selle uue veidra maailmaga. Me peame muutma seda, mida me õpetame, kuidas hindame ja võib-olla on vaja isegi õppekavu ümber tegema hakata. Ja me kõik (nii õpetajad kui lapsevanemad) peame noortega pidama tõsiseid vestlusi teemal, et kui nad lasevad tehisarul oma koolitöö ära teha, siis paratamatult panevad nad ennast olukorda, kus tehisaru nende töö ka tulevikus ära teeb ja palga endale küsib. Või veel hullem, ei küsigi palka.

See ei ole tehniline probleem, vaid käitumuslik. Ja seda me ei lahenda makstes miljoneid eurosid mingite litsentside eest. Me vajame ühiskondlikku debatti, diskussiooni klassiruumides, julgeid õpetajaid, kes testiksid tehisaru võimalusi ja piire klassiruumis ning oma kogemusi ka teistega jagaks. Aga taas, me vajame kindlasti rohkem aega.

Soovin Ivo Visakule tõesti edu ja häid mõtteid selles väljakutses, kuid samal ajal palun, et ta vajutaks TI-hüppele korra pidurit. Prooviks kõigepealt jõuda nii kaugele, et haridus- ja teadusministeeriumi pakutav tehisaru praktiline töötuba on toimunud igas koolis, mis tunneb, et neil oleks vaja sellel teemal veidi täiendavat koolitust. Et jõuaksime punkti, kus kõigil Eesti õpetajatel oleksid algteadmised tehisaru teemadel. Selle eesmärgini oleks realistlik jõuda 2026. aasta kevadeks.

Samal ajal püüame siis kõik koos süsteemselt läbi mõelda, mida on teha vaja, et noori selleks ulmeliseks tulevikuks ette valmistada. Muidu on reaalne oht, et sellest projektist saab hüppe asemel lihtsalt haip (hype), nagu Ilona Tragel ja Helen Hint arvamusloos hoiatasid.

Kaasame haridusteadlasi, juriste, tehnoloogia visionääre, õpetajaid, lapsevanemaid, noori, küberturvalisuse eksperte ja kõiki teisi, sest tehisaru koolidesse laskmise teema on nii interdistsiplinaarne, kui üks asi üldse olla saab. Ja kindlasti ei peaks me piloteerima ideed kohe terve lennu peal, vaid esmane testimine peaks toimuma kontrollitud oludes ja väikestes gruppides. Siis saame ka täpselt mõõta, kas see kõik on noorte ajude arengule tegelikult hea.

Õpetajad võiksid kindlasti julgemalt tehisaru proovida. Kui ei tea, kuidas alustada, siis võite piiluda seda postitust. Kusjuures kes soovib katsetada, kuidas tehisaru näiteks õpetaja rollis hakkama saab, siis võite end proovile panna Digiõpsi tunnikontrollis ja tehisaru abil teada saada, kui head on teie meedia- ja digipädevused.

Lõpetuseks soovitaksin mõelda, kas me ikka tahame veel ühte USA tehnoloogiafirmat oma laste ajusid kaardistama kutsuda. Vaadates USA-s toimuvat ning mõeldes sellele, kui palju kohtuasju on OpenAI-l juba ainult kahtlastel viisidel saadud treeningandmete kasutamise tõttu, siis mulle meeldiks rohkem see, et me kasutame koolides Euroopa päritolu tehisaru. Ei vaidle vastu, et Mistrali Le Chat on veidi "rumalam", sest nad ei saa nii julmalt reeglitest üle sõita nagu USA suurkorporatsioonid ning seetõttu on sobivaid treeningandmeid vähem, kuid kas meil on vaja kõige võimsamat masinat või kaootilistel aegadel on turvalisem masin hoopis targem valik?

Allikad

• Ali, H. F., Nakshbandi, L. J., Saadi, F., & Barzani, S. H. H. (2022). The Effect of Spell-Checker Features on Spelling Competence among EFL Learners: An Empirical Study. International Journal of Social Sciences & Educational Studies, 9(3), Article 3.
• Dahmani, L., & Bohbot, V. D. (2020). Habitual use of GPS negatively impacts spatial memory during self-guided navigation. Scientific Reports, 10(1), 6310.
• Lee, H.-P. (Hank), Sarkar, A., Tankelevitch, L., Drosos, I., Rintel, S., Banks, R., & Wilson, N. (2025). The Impact of Generative AI on Critical Thinking: Self-Reported Reductions in Cognitive Effort and Confidence Effects From a Survey of Knowledge Workers. Proceedings of the 2025 CHI Conference on Human Factors in Computing Systems, 1–22.