Kool peab olema iseenesest mõistetavalt turvaline keskkond kõigile osapooltele. Õpilased peaksid saama keskenduda eelkõige oma akadeemilisele ja sotsiaalsele arengule. Õpetajad peaksid saama toetada õpilase arengut ilma hirmuta pideva kriitika või kiusamise ees, olgu see õpilaste, kolleegide või vanemate poolt. Vanemad aga peaksid saama rahuliku südamega oma last igal hommikul kooli saata.

Turvalisus on hädavajalik kasvukeskkonna loomiseks, kus õpilased saavad areneda teadlikuks ja oskuslikuks täiskasvanuks, õigete väärtushinnangute ja sooviga panustada ühiskonda.

Samal ajal tuleb endiselt ikka veel liiga tihti ette olukordi, kus seda üldtuntud turvalisuse põhimõtet rikutakse. Näiteks tegeleb nii mõnigi kool oma mainet hoides kooli perfektsena näitamisega, jättes siseprobleemid koolipere liikmete kanda. Selle tagajärjel võib koolis õhustik olla oluliselt toksilisem, kui paljudes teistes töökeskkondades.

Häda on selles, et erinevalt teistest nii-öelda tavalistest töökohtadest ei ole koolides tihtilugu neid inimesi, kelle prioriteediks on töötajate või töökeskkonna mured.

Koolide ,,personaliosakonnad" piirduvad enamasti juhtkonna liikmetega, kelle pädevuste hulka justkui kuulub ka inimsuhete korraldamine, kuid selle kompetentsi olemasolu ei ole ühiskondlikult üldse nii oluline kui näiteks heade õpitulemuste tagamine koolile. Lisaks sisaldub selles olukorras ka teatav rollikonflikt, sest võib juhtuda, et õpetajal on koolis halb töötada just nimelt selle inimsuhteid korraldava koolijuhi tõttu.

Nii ongi juhtunud, et kuigi avalikkuses käsitletakse õpetaja palganumbrit kui number üks probleemi ja kui number üks lahendust, mis õpetajate puuduse likvideerib, siis peavad õpetajad vähemasti sama oluliseks ka suhteid kolleegidega ja töökeskkonda, milles töötatakse. Seetõttu on eksitav rääkida õpetajate palgatõusust kui ainuvõimalikust lahendusest õpetajate nappusele, sest õpetajaametist lahkutakse ka teistel põhjustel, näiteks vaimse terrori tagajärjel.

Kui õpetajatel on vabadus tööalase kiusamise tõttu ametit vahetada, siis õpilastel seda võimalust sageli ei ole. Nende võimalused enda kaitsmiseks on piiratud ja sageli puudub ka teadlikkus enda õigustest. Veelgi enam, oma vähese elukogemuse ja ea tõttu on õpilased konfliktides automaatselt nõrgem pool.

Seetõttu on täiskasvanutel, näiteks õpetajatel ja juhtkonnal, õpilasi lihtsam manipuleerida, rääkides olukorrad kujule, kus õpilase mure tundub tema enda või teiste jaoks absurdne. Samuti on oht kujundada varakult hoiak, et autoriteedil on alati õigus ning temas kahtlemine on suur patt. Ehkki leidub näiteid, kus õpilased on oma õiguste eest seisnud, jäävad need üldpildis harvadeks. Lahendused viibivad ka seetõttu, et vaimse vägivallaga seostatavat koolipersonali ei asendata, kuna sageli ei leita sobivat inimest või kardetakse, et asemele tuleb veel hullem.

Hiljuti andsin külalisõpetajana tundi neljandale klassile, umbes 10–11-aastastele lastele, kellel ei ole veel oskusi ega jõudu end täiskasvanu ees kaitsta. Õpilased olid aktiivsed, viisakad ja kuulasid tähelepanelikult.

Tunni lõpus otsustas klassijuhataja, et üks õpilane oli tema hinnangul olnud liiga lärmakas. Ta riidles lapsega üle klassi ning kui õpilane püüdis end kaitsta, saadeti ta lihtsalt klassist välja. Olles kogu tunni aktiivselt kaasa teinud, karistati teda põhjuseta. See lõi tugeva hoobi tema enesekindlusele ja andis sõnumi, et ka õigesti käitudes võib karistada saada.

Selline kogemus võib kujundada kogu lapse suhtumist kooli ja õppimisse. Uuringud näitavad, et negatiivsed kogemused õpetajate või kaasõpilastega on üks peamisi põhjuseid, miks noored pärast põhikooli haridusteed ei jätka või koolist võõranduvad.

Meie ühiskonna häda on selles, et kipume endiselt liiga vähe selliseid olukordi märkama ja selliseid olukordi hukka mõistma. Muutused toimuvad tihti alles siis, kui probleem jõuab juba meediasse ning kooli kõneisikuteni on jõudnud arusaam, et siit tuleb kommunikatsioonialane katastroof.

Hiljutine Tallinna reaalkooli näide on sellise suhtumise ehe kehastus. Asi tuli avalikkuse ette, sest lõpuks ja õnneks julges üks õpilane avalikkusega oma juhtumit jagada, ehkki juba varem on olnud õpilasi ja õpetajaid, kes konkreetse õpetaja problemaatilisest käitumisest rääkisid. Kollektiivis loodud ringkaitse aitas õpetajal oma positsiooni kindlustada ning sellega ohvritele sisendada, et targem on vait olla. Ja see võimaldas luua kuvandi, millest välja paistsid ägedad väliskülalised ja oivalised klassireisid, kuid varju jäid tegelikud mured.

Vääralt käituva õpetaja kõrval on kohati suuremaks ohuks kooli mage reaktsioon. Oli ju probleemistik kooli vastutavatele isikutele teada varemgi, ent midagi ei tehtud, alles meediakajastus sundis reageerima. On üllatav ja arusaamatu, kuidas pärast sellist fopaad ja alareageerimist on Tallinna haridusamet, kui kooli järele valvav organ, otsustanud mitte algatada sisejuurdlust saamaks aru, miks ikkagi juhtus nii, et ühel õpetajal oli privileeg oma positsiooni aastaid väärkasutada.

See kõik tõstatab küsimuse: kas ja kui turvaliselt saavad õpilased end koolis tunda kui isegi kõige ülespuhutumates koolides leiab aset sääraseid juhtumeid?

Üksikud tõrvatilgad kooli meepotis võivad rikkuda kogu usalduse haridussüsteemi vastu. Vahetult peale reaalkooli skandaali ilmus lugu ahistavast õpetajast ka Kohila gümnaasiumist. Juhtumile reageeriti kiiresti ning õpetajaga vesteldi ja ta vallandati, kuid olukord oleks võinud teistmoodi välja kukkuda.

Tunduvalt levinum alternatiivne lahendus sarnastele juhtumitele läheb üldiselt nii, et õpilasele või õpilastele väidetakse, et kõik oli arusaamatus ning ahistatu ise üritab õpetaja mainet rikkuda. Ilma mingisugust loogilist argumentatsiooni kasutamata ongi õpilane nurka surutud ning olukord tema vastu pööratud.

Olukorra selline lahendamine on küll kooli juhtkonnale mugav, ent kahjustab rängalt õpilase enesehinnangut ning julgust muredest rääkida. Paraku saab Eesti Õpilasesinduste Liit igal aastal koolide õpilasesindustelt abipalveid, milles mure keskmeks on kooli personali väärkäitumine ning õpilasesinduste jõuetus neile olukordadele reageerida. Mida teha, kui koolijuhi abikaasast õpetaja läheb õpilasesinduse liikmeid sõimama, et nad julgesid teha ettepanekuid, kuidas koolikeskkonda ja hariduse kvaliteeti parandada?

Puuduliku vaimse tervise ennetustöö ja eespool kirjeldatud probleemide ignoreerimise tõttu, on kool viljakas pinnas, kus vaimne terror saab mõnusalt paljuneda. Nii leidis paar kuud tagasi ühes Lõuna-Eesti koolis aset juhtum, kus mõned õpilasesinduse liikmed hakkasid karmilt taga kiusama neid, kes väikese grupi seisukohtadega ei nõustunud. Terror päädis ühe noore enesetapukatsega.

Asja lähemalt uurides selgus aga, et inspiratsiooni sellise terrori kordasaatmiseks olid õpilased ammutanud paarilt õpetajalt, kes parasjagu koolijuhti umbusaldamas olid. Veelgi enam, samad õpetajad soovitasid ka õpilastel sarnaselt koolijuhiga käituda.

Hämmastav on seegi, kuidas helikoptervanemad on võimelised iga hinde, mis ei ole ,,viis", vaidlustama, kuid seda ei ole suutelised nägema, millise pingesituatsiooni tekitab see lapsele endale ja tema õpetajale.

Oluline on meeles pidada, et kõik seni avalikuks tulnud juhtumid on vaid üksikud näited, need on lihtsalt päevavalgele jõudnud. Kool ei tohiks olla koht, kus valitsevad manipulatsioon, ringkaitse või üldine kiusamiskultuur. Tuleb aga nentida, et mitte iga õpilase jaoks ei ole kool turvaline keskkond. Ja kui kool ei ole turvaline keskkond, siis ei ole teistest hariduslikest reformidest ka erilist kasu.

Niisiis vajame haridusmaailma vaimse tervise strateegiat, mis võtab sihiks ja lähtekohas turvalise keskkonna. Keskkonna, mis julgeb ja ei karda avalikustada probleeme, keskkonna, mis hoolib koolipere kõigist liikmetest ning annab seeläbi igaühele ,,hääle".

Probleemidest rääkimine, nende teadvustamine ja lahenduste otsimine võib kahtlemata olla ebamugav, kuid kannatava õpilase eluaegsed traumad on ühiskonnale oluliselt ebamugavamad ja kulukamad.

Iga vanem võiks küsida endalt, kas tema lapsel on võimalus end kaitsta ja väljendada, kui teda on väärkoheldud. Iga kool peaks mõtlema läbi, kas nad on ikka kõike teinud, et kooli ei satu tööle kaheldava väärtusega isikuid. Ja ühiskonnana tervikuna peame jätkuvalt pingutama, et suureneks nende inimeste hulk, kes taolised teod hukka mõistavad ja neile reageerivad.