Tehisaru on valla päästetud nagu džinn pudelist ja oleme korraga vabad teda käsutama. Selleks tuleb ju lihtsalt küsida inimese enda keeles, suuliselt või kirjalikult. Paneme tehisaru õpetama, programmeerima, laule kirjutama, tegema tehinguid.

Kui saame anda tööd tehisarule, siis kasvab vajadus teada, kuidas ehitada koos temaga püsivamaid väärtusi. Mis on tehisaru võimekus, milline on inimeste roll, millised on kummagi tugevused ja nõrkused.

Erinevalt džinnist, kes allus vaid ühele isandale, võivad tehisaru käsutada kõik. Mis aitab tagada iga indiviidi, ettevõtte ja riigi konkurentsivõime pikas perspektiivis, olla "naabrist parem"? Tugev alusteadmiste vundament võimaldab paremini hakkama saada erinevate tulevikustsenaariumidega.

"Tehisaru, koosta mulle tarkvara, mis tooks sisse miljon eurot!" "Hea isand, kas käsk võiks olla veidi spetsiifilisem? Näiteks, mida programm peaks täpselt tegema ja kuidas lahendada erijuhtumid, ääretingimused ja vastuolud erinevates nõuetes. Oota, nõuetes ju vastuolusid ei saa olla? Millistel platvormidel ja milliste tehnoloogiate baasil, kas korraga ühele, kümnele või miljonitele inimestele?"

"Kuidas liidestuda ülejäänud maailmaga? Ei tea. Aga tarkvara ise peab kindlasti olema absoluutselt veavaba, igas olukorras turvaline ja otse loomulikult kergesti hallatav, edasiarendatav ning muudetav kõigi võimalike tulevikuvajaduste jaoks."

Oleme tagasi arvutiteaduse alusküsimustes. Mida saab arvuteid panna üldse tegema, kuidas koostada selleks spetsiifilisi nõudeid ja neid omakorda täita, et selle baasil päriselt tarkvara luua?

Kui nõuded on absoluutselt ammendavad ja perfektselt täpsed, siis saaks ju tarkvara võib-olla üldse automaatselt luua või vähemalt testida ja valideerida. Isegi piiratud stsenaariumides on see pigem väga keeruline. Rääkimata sellest, kuidas luua kollektiivselt väga suurt tarkvara, hallates seejuures paljude osapoolte ja arendajate vahelist kommunikatsiooni ilma teineteisest mööda rääkimise võimaluseta.

Tulevikust tahaks kindlasti tänapäeva tagasi vaadata ja mõelda, kuidas me ometi ei näinud täpselt ette, mis juhtuma hakkab. Praegu aga ei suuda isegi parimad professionaalid päris ausalt ennustada, kuidas muutub töö tarkvara arendamisel. Kas arendajaid on tulevikus palju rohkem, kuna väga paljud inimesed saavad korraga nüüd kergemini ise katsetada, prototüüpida, arendada? Või hoopis palju vähem, sest arvuti teeb ju ise ka keerulist programmeerimistööd ja efektiivsuse jaoks on arendajaid parem koomale tõmmata?

Isegi kui osa tööd teha praegu hurraaga ära alles esimese generatsiooni tehisaru abil, siis kuidas muutuvad need töövahendid järgmise viie või kümne aastaga? Kas üha pealiskaudsemate teadmistega saab luua üha professionaalsemat tulemust? Või on näilise lihtsustumise taustal vaja hoopis senisest veel mitmekesisemat ja kõrgemat professionaalsust?

Mulle tundub, et korraga võib õigus olla mõlemal. Rohkemad inimesed teevad ise tarkvara, kuid kõrgtaseme professionaalid eristuvad oma tehniliste pädevustega ja loovad kriitilisi süsteeme. Nende roll ja tähtsus vaid kasvab.

Kui me ei tea kõikide tarkvara arendajate rolle ja arvulisi vajadusi 5–10 aastat ette, kuidas me siis teame, millist haridust tuleviku tööde jaoks vaja on ja kui paljudele?

Kõige tulevikukindlam tundub see, et praegu tuleb tugevdada kõiki fundamentaalseid oskusi ning olema lisaks valmis spetsialiseeruma üha sügavamalt. Vaja on nii teoreetilisi alusteadmisi kui ka teiste erialade inimestega suhtlemise oskusi, tarkvara formaalseid spetsifikatsioone kui ka korrektsuse ja infoturbe tagamist.

Kindlasti on kiires kasvutrendis kõik tehisaru arendamise ja andmeteaduse vajadused. Tehisaru ise on läbivalt kasutuses kogu õppimise protsessis, seda saab rakendada kõikides ainetes. Kuid möödapääsmatu on tema kohandamine ja arendus ning uute rakenduste loomine üha uutes niššides. Tuleviku töö on tehisaruga võimendatud, jäädes siiski inimeste tööks ja koostööks, mille viljakuse tagavad igaühe professionaalsus ja individuaalsed oskused.

Kiirelt kasvavatelt firmadelt kostub, et nad vajavad ainult kogemusega vanemarendajaid, kuna kiire kasvu faasis pole lihtsalt aega teha vigu. Suurem arv madalamate oskusteadmistega inimesi on kallim ja ei taga kvaliteeti, pigem kasvavad riskid talumatuks.

Selle kõigega peab arvestama ka hea haridus, et tagada tugev alus teoorias, õpetada seda rakendama praktikas ning kaasa mõelda klientidelt või teistelt erialadelt tulnud vajaduste lahendamisele paljudes rakendusvaldkondades. Näiteks töö andmetega eeldab nii silmaringi andmete tekkest ja kasutusest, andmekirjaoskust, statistikateadmisi kui ka "käsitööoskusi" ise tööd ära teha, rakendades ja edasi arendades muuhulgas ka masinõppe ning tehisaru lahendusi.

Hariduses on oluline omandada nii ühised alused kui ka valida targalt sinna peale ehitatud sügavam spetsialiseerumine. Toon selle näiteks Tartu Ülikooli, mille IT-hariduse tugisambaks on hoolimata arengutest jäänud suur ja terviklik informaatika alusvundament, mis tagab bakalaureusehariduse. Suurem erialane spetsialiseerumine toimub magistrantuuris. Andmeteaduse magistrisse on oodatud ka teiste erialade andme- ja tehisaru huvilised. Vähe tähelepanu on seni saanud see, et ülikooliharidusest saavad üha enam väärtust ka töötavad IT-valdkonna professionaalid.

Selline terviklik lähenemine tagab erialase alusvundamendi ja nende peale ehitatud tugevad spetsialiseerumised, samuti kaasatakse teisi erialasid end tööturu vajadustele vastavalt edasi arendama, kasvatades samas erialast mitmekesisust.

Kuid üks probleem on ka. Õppimise raske töö ja ajutreening jäävad siiski inimese enda ülesandeks, selleks tuleb igaühel leida üles oma sisemine motivatsioon. Kui keegi on küll läbinud ained, olemata selleks ise kohal, päriselt kaasa mõtlemata ja aktiivselt osalemata, siis isegi kui ülikoolil jääb see kahe silma vahele, märkab seda tööandja. Samuti ei saa ka inimestevahelist koostööd lihtsalt peale sundida, inimesed ongi erinevad.

Ah jaa, pudelist pääsenud tehisaru džinn oskab palju muudki kui vaid programmikoodi luua. Milline on kõikide erialade ja ametikohtade tulevikutöö koos erinevate uute tehnoloogiatega?

Kiirem, tõhusam ja kvaliteetsem, sest iga inimene saab või arendab endale paremad töövahendid. Igavad rutiinsed tegevused automatiseeritakse, kus võimalik, kuid loomingulised küsimused kasvatavad väärtust ja neid inimesi võimestatakse. Kuidas parandada kohaliku tooraine väärindamist ja kaitsta loodust, disainida uusi materjale ja protsesse, arendada energia tootmis- ja salvestusvõimsusi, luua tootmisliine ja nendel uusi püsiväärtusega tooteid, tõhustada tervishoidu ja arendada üha täpsemaid ravimeid, koolitada uusi õpetajaid, uurida ajalugu, kaitsta inimesi manipuleerimise eest, jne.

Ennustamine on tänamatu töö, eriti praegusel keerulisel ajal, kuid seda enam peame mõtlema, kuidas Eesti oma riiki ja inimesi muutuvas maailmas arendaks ja tulevikukindla haridusega kaitseks.