Tori hobusekasvanduses võis neljapäeval näha esimest originaalköites tori hobuse tõuraamatut, mida muidu hoitakse Eesti hobukasvatajate seltsi arhiivis.

"Selles tõuraamatus on esimesed kanded tehtud 1922. aastal. Hobused ise on sündinud 1915-16.  Siia raamatusse on kantud tõuhobuse nimi, tema sünnikoht, tema aretaja, siis on võetud turja kõrguse mõõtmeid ja veel mõõtmeid ning on kantud ka suguline kasutus, millise täkuga on ära paaritatud järglane," rääkis hobusekasvataja Krista Sepp.

Ametlikult tunnistati hobune tori tõuks sada aastat tagasi ehk 1925. aastal. Kui veel mõnikümmend aastat tagasi oli tori hobuseid Eestis 15 000 ringis, siis täna on neid vaid tuhatkond.

"Tõug on suhteliselt kriitilises seisus ja eks sellest tulenevalt oleme me teinud ka maaelu muuseumis otsuse seista selle eest ja viia tori tõu aretuskultuur UNESCO maailmapärandi nimistusse. Esimene samm selleks on tehtud, tori tõu aretuskultuur on Eesti vaimse kultuuri pärandi nimistus," lausus tori hobusekasvanduse hobumajandusjuht Agris Juhkov.

Tori hobusekasvanduses on sel kevadel sündinud juba kolm tori tõugu varssa.

Pea 40 aastat tagasi tori hobuseid võistlusteks treeninud Vambo Tali ütleb, et tori hobuse suurim väärtus on tema universaalsus.

"Ta võib sõita nii ratsa kui ka teha tööd, künda maad ja samas ka võistelda. Minu arust igati ideaalne, sest vanasti ma ikka naersin, et kui soomlastel oli Nokia telefon, siis tori hobune oleks nagu Eesti Nokia," lausus Tali.