Möödunud nädalal esines Tallinnas klubis Privè Dmitri Spirin. Dmitri on Venemaa punkbändi Tarakany laulja.

Ma elasin 2000. ja 2001. aastal Venemaal, kus ma kogusin materjali oma doktoritöö jaoks. Paar kuud sellest ajast elasin Moskvas. Tol ajal oli nii, et igas suvalises Moskva metroojaamas oli kusagil mingi kiosk, kus müüdi kassette. Kassetid ei maksnud suurt midagi ja iga kord, kui ma sellisest kioskist mööda läksin, lasin pilgu pakutavast üle ning ostsin ära iga kasseti, mis nägi välja nagu oleks tegemist punkbändi albumiga. Mingil hetkel ostsin niimoodi ka Tarakany kasseti.

Pean nüüd ütlema, et ega Tarakany mulle erilist muljet ei avaldanud. Nad olid selline tüüpiline 1990-ndate lõpu ja 2000-ndate alguse punkbänd, mis oli natukene meloodiline ja natukene kiire ja natukene agressiivne. See oli selline tolle aja uus punk, mis oli inspiratsiooni saanud äsja moodi tulnud USA punkbändidest, nagu Green Day ja Rancid. Ma kuulasin tol ajal hoopis teistmoodi punki, mis oli rohkem briti klassikalise töölisklassi tänavapungi juurtega. Ansamblit Tarakany nägin ma esimest korda 2000-ndate alguses Potsdamis. Ma läksin kontserdile ainult sellepärast, et mu sõbra bänd mängis sel kontserdil esimesena soojendusbändina.

Kuidagi juhtus nii, et mul paluti Dmitriga teha intervjuu, mis ilmus Eesti Ekspressis. Ma ise olin sel hetkel Almatõs ja Dmitri oli kusagil Saksamaal. Asi on selles et Dmitri Spirin elab praegu Argentinas. Kui algas Venemaa täiemahuline sõda Ukrainas, lagunes Tarakany. Osa bändiliikmeid toetas sõda ja osa olid selle vastu. Dmitri oli otsustavalt sõja vastu, lahkus bändist ja emigreerus Argentinasse. Tallinna tuli ta sooloartistina ja esitas oma kontserdil nii Tarakany kui ka oma uue sooloalbumi lugusid. Dmitri Spirini sooloalbum on kuulatav Spotifys ja ma soovitan seda ka kuulata. See on sõja- ja Venemaa-vastane. Dmitri ütleb läbi oma laulutekstide selgelt et n-ö vanad head ajad on otsa saanud, Venemaa on muutunud ja tagasiteed enam pole.

Dmitri Spirin on üks neist eksiilvenemaalastest, kes toetab Ukraina võitlust Venemaa vastu. Ka Tallinna kontserdil rääkis ta laulude vahel sellest, et me kõik peame toetama Ukrainat. Mille peale umbes kolmveerand muidu nii entusiastlikust publikust oli vait. Miks ma alustasin Dmitri Spiriniga? Asi on selles, et suhtumine Ukrainasse ongi see veelahe, mis lahutab välismaal elavaid Venemaa sõjapõgenikke. Kas peaks toetama Ukraina võitlust Venemaa vastu või mitte, see on oluline ja inimesi kahte gruppi jagav küsimus. Välismaal elavad Venemaa sõjapõgenikud reeglina Ukrainast hea meelega ei räägi. Pigem armastavad nad rääkida sellest, kui autoritaarne ja ebaõiglane on Putini režiim. Ukraina toetamine pole selle seltskonna seas eriti populaarne. Pigem meeldib välismaal elavatele venemaalastele kultiveerida ohvrinarratiivi – me oleme Putini režiimi ohvrid, kodumaale minnes ähvardavad meid repressioonid ja üldse on elu ebaõiglane. Ja siis on väike hulk inimesi, kes usub, et režiimimuutus on võimalik vaid siis, kui Ukraina võidab käimasoleva sõja. Sellepärast kutsuvadki selle vähemuse esindajad inimesi toetama Ukraina võitlust Vene agressiooni vastu.

Ma olin hiljuti Gruusias. Kui algas Venemaa täismahuline sõda Ukrainas, siis pages Gruusiasse umbes paarsada tuhat venemaalast. Tänapäeval on Gruusias tekkinud omalaadne venemaalaste seebimull. Gruusias eksisteerivad n-ö vene baarid, restoranid, isegi raamatupoed. Ma käisin mõnes neist. Thbilisi kesklinna lähedal on Vene sõjapagulaste asutatud punk-vegankohvik Shpana. See oli ka ainukene koht, kus ma nägin Ukrainat toetavaid loosungeid ja plakateid. Enamik venemaalaste baare ja kohvikuid Gruusias ignoreerib täielikult Ukraina olemasolu ja üldse kogu poliitikat. Väga huvitav oli käia nn Vene kohtades Bathumis. Kõik sildid olid vene keeles, menüü oli vene keeles, tunne oli, nagu ma oleks sattunud Moskvasse või Peterburi. Ja see ongi Venemaa eksiilkogukonna probleem. Nad vaatavad mööda põhjusest, miks nad on sattunud eksiili. Enamik välismaale rännanud venemaalastest soovib ignoreerida sõda ja samas ehitavad nad eksiilis üles oma väikest Venemaad. Mõnes kohas see töötab, mõnes kohas mitte.

Tulles tagasi Dmitri Spirini juurde, siis tema esindab just seda osa venemaalaste eksiilkogukonnast, kes keeldub elamast omas mullis. Selliseid inimesi on sõjapagulaste seas vähemus, aga nad on olemas. Nad on Venemaa ja Putini-kriitilised, kuid usuvad et Venemaa muutub vaid siis, kui sõda lõppeb Ukraina võiduga. Ja sellised inimesed nagu Dmitri Spirin ei ela ka eksiil-Venemaa mullis. Tallinna kontsert oli väga emotsionaalne ja tore. Kui tuli aeg esitada lisalugu, nõudis Dmitri, et seda küsitaks eesti keeles. Ühtäkki hakkas muidu venekeelne publik skandeerima "Veel üks lugu!" Võib öelda, et mida ei suutnud erinevad asutused meil Eestis kolmekümne aasta jooksul, suutis üks punkbänd ühe õhtu jooksul.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.