Mul on Facebookis üks sõber, kes elab Ida-Virumaal. Mis mulle Ida-Virumaal – Narvas, Sillamäel, Kohtla-Järvel – meeldivad, on väikesed poed, mida on sõna otseses mõttes igal pool, sageli isegi suurte kaubanduskeskuste läheduses.

No vot, läks mu virtuaalsõber ühte sellisesse poodi, kus ta on harjunud sageli käima, tunneb omanikku ja teinekord läheb lihtsalt juttu rääkima. Seekord läks ta vahetult pärast seda, kui Ukraina oli teinud suure rünnaku Krimmi sillale.

Leidis aset alljärgnev vestlus mu virtuaalsõbra A ja poeomaniku B vahel.

B: "Ukrainlased rõõmustavad selle üle, kui edukalt tehti rünnak Krimmi silla sammaste vastu! Kuradi, [järgnes spetsiifiline venekeelne väljend]."

A: "Aga kui Venemaa tungib meile [Eestile] kallale, kas sa ka rõõmustad!"

B: "Jah, rõõmustan! Oli vaja provotseerida!"

Juttu oli veel, aga mu virtuaalsõber A tegi sellest sotsiaalmeediasse postituse, millele järgnes diskussioon, kus kõlas väide, et Ida-Virumaal on selliseid palju, ainult nad hoiavad oma arvamuse enese teada. Antud hetkel ütles inimene oma arvamuse välja, kuna arvas, et virtuaalsõber venekeelse inimesena jagab tema positsiooni. Samuti kõlas selles diskussioonis ka Ukrainas levinud väljend ždun (ждун, mitmuses ждуны). Nendega tähistatakse Ukrainas inimesi, kes ootavad Venemaad. Et tuleks Venemaa ja päästaks nad neetud ukrainlaste võimu ja valla alt.

Kui Eesti riigi eksistentsis on miski pidev joon, siis see on venekeelse elanikkonna integreerimine. Sellest räägiti 1990-ndatel, 2000-ndatel, räägitakse nüüdki. Võib öelda, et protsess on olnud edukas – meil töötab venekeelseid inimesi igal pool, neid on ministeeriumites, poliitikas, avalikus elus, ettevõtluses, üks ennast venelasena (või noh peaaegu venelasena) identifitseeriv inimene oleks äärepealt saanud Eesti Vabariigi presidendiks, üks on Tallinna linnapea.

Pole probleemi ju, lõimumine annab silmanähtavaid tagajärgi, suuri konflikte pole. Ja siis on kusagil needsamad ždunõd. Keegi täpselt ei tea, kui palju neid on ja pole ka vettpidavat metodoloogiat, et neid määratleda. Ent nad on olemas.

Ning jälle kerkib küsimus, kuidas me nad "enda" poole võidame, kuidas me arendame dialoogi, kuidas me selgitame, kuidas me peame mõistma ja paindlikud olema. See jutt kestab sellest ajast, kui Eesti Vabariik oma taasiseseisvuse välja kuulutas.

Ei, ma ei arva, et lõimumine on läbi kukkunud. Ma olen pigem see inimene, kes arvab, et lõimumine on Eestis olnud palju edukam, kui seda tihti kujutatakse. Lihtsalt peaks otsa vaatama tõsiasjale ja leppima sellega, et on mingi hulk inimesi, keda ei anna ühestki otsast sulandada Eesti ühiskonda. Inimesed, kes vabatahtlikult otsustavad hoida distantsi ja keelduvad leppimast tõsiasjaga, et Nõukogude Liitu enam pole, nad pole enam privilegeeritud rahvus ja et üleüldse nad elavad mingis kummalises pisikeses riigis, kus asjaajamine käib mingis imelikus keeles ja kus järjest nende nõukogudeaegsed privileegid kaovad.

Need on inimesed, kelle meelest elu Venemaal on paradiis, Venemaa on lääne ja NATO süütu ohver, Nõukogude Liidu kuriteod ja ka Venemaa sõdurite poolt Ukrainas sooritatavad sõjakuriteod "pole ühetähenduslikud" (всё не так однозначно). Ja need on ka inimesed, keda isegi buldooseriga Venemaale ei vea, ehkki seal on kõik parem ja armsam.

Kas sellised inimesed on julgeolekuoht? Pole minu asi otsustada, selleks on meil muud instantsid. Need inimesed tihti valdavad eesti keelt, neil on Eesti kodakondsus, aga nad ikkagi ootavad. Me peame leppima, et sellised inimesed ei muutu. Kusjuures nad kasutavad ära kõiki Eesti pakutavaid võimalusi siin hästi elada ja karjääri teha. Need on inimesed, kelle jaoks paljud asjad "ei ole ühetähenduslikud".

Vaadake mõnda sotsiaalmeediagruppi, mille liikmeskond ulatub kohati mitmekümnesse tuhandesse. Mitte et kõik nende gruppide liikmed oleksid ždunõd, seal ikka madistatakse omavahel korralikult. Leidub ka inimesi, kes on sellised "valveždunõd", kui on vaja Venemaad kiita, Eestit alavääristada või NATO-t mõnitada.

Kui inimesed pole mitmekümne aasta jooksul suutnud aru saada, et nad elavad Eesti Vabariigis ja hakanud tunnustama seda "ebameeldivat" fakti, siis siin ei aita enam arst ka. Samas, sellised inimesed reeglina millegi kuritegelikuga hakkama ei saa. Välja saata pole neid kuhugi ja pole alust ka. Ja nagu mainitud, nende kustumatu armastus Venemaa vastu on seda leegitsevam, mida tihedam on Venemaa ja Eesti vaheline piir ning mida kindlamalt nad siinpool piiri on.

Tuleb lihtsalt lõpetada näo tegemine, et ždunõsid pole olemas või et nende mõttemaailma saab muuta. Tuleb tunnistada, et osa Eesti Vabariigi elanikkonnast oli, on ja jääb elama Vene maailmas. Igasugused jutud integratsioonist selle seltskonna puhul ei kehti ja igasugune lõimumisalane töö nendega on lihtsalt ressursi raiskamine.

Ždunõd on paratamatu nähtus, nagu vihmane ilm novembris, sääseuputus augustis või ootamatul hetkel lõhkenud rattakumm. Ebameeldiv, aga teha pole midagi. Nende panus Eesti ühiskonda on nullilähedane, samas mingi suure kahjutegemisega nad ka ei tegele. Kõige tähtsam on aga see, et ei tehtaks nägu, nagu selliseid inimesi poleks olemas või oleks võimalik nendega mingit positiivset dialoogi arendada.