Tallinna piiskopliku toomkiriku seintel ripuvad aadliperede sugupuud, mis ulatuvad kaugete sajandite taha. Need on kujutatud vapp-epitaafidel või lisatud neile nii, et ühel pool on isa- ja teisel pool on emapoolne sugupuu.

"On ilusti läbi vapikilpide ära tunda, kellega sinu emapoolne vanavanavanaema või vanavanavanaisa abiellus või siis isa pool. Need lood on siin mõneti seinas kohe näha," ütles EELK Toomkoguduse õpetaja Arho Tuhkru.

Ajaloolane ja suguvõsaloouurija Fred Puss ütleb, et sugupuu uurimine kogub populaarsust kogu maailmas. Dokmendid on digitaliseeritud ja see lisab huvile, et mis mind eelkäijatega ühendab, ka mängulisust. Uurima ärgitavad ka perelegendid kuulsatest esivanematest, mis enamasti tõele ei vasta.

"Võib-olla lapsed ja lapselapsed jutustavad oma esivanemate lugusid natuke ilustades ja järgmised põlvkonnad juba jäävad seda uskuma, kui nad arhiividest järele ei kontrolli," ütles Puss.

Väga kaugele minevikku oma sugupuuga Eestis ei jõua, sest kirikuraamatud algavad 17. sajandi lõpust.

"Nii umbes 1730-ndatest hakkavad juba enamikus Eestist kirikuraamatud peale ja need annavad ainukesena vastuse inimeste sugulussuhete kohta," lausus Puss.

Toomkirikus olevad meetrikad ehk siis matuse-, laulatuse-,  ristimise- ja armulaua raamatud algavad 1937. aastast. Varasemaid meetrikaid seal praegu pole. Tavapäraste andmete kõrval nagu nimed ja kuupäevad on 1937. aasta matuseraamatus näiteks ka detailset infot.

"See kirjeldab kõike. Oled sa noor või vana. Oled sa surnud ateroskleroosi, ajurabandusse, kopsupõletikku või pealuukuulihaavaga – ka need lood on olemas," ütles Tuhkru.

Eestis on olnud aegu, kui kirikuõpetajatel tuli kasutada krüpteeritud teksti, näiteks metsavendluse ajal.

"Kui inimesi leiti metsast, ta ei saanud kirjutada, et leiti metsast või oli enamlaste või punaste poolt maha löödud, vaid oli kirjutatud krüpteeritult kas in silva – metsast  või mõnede muude märksõnadega teada antud;" rääkis Tuhkru.

Oma pereloo uurimisega alustamine ei ole keeruline, ütles Fred Puss. Alustada võiks vanemate pereliikmete küsitlemisest.

"Seda, et salvestada ja säilitada mälestust inimestest, kuidas nad elasid ja millised nad olid ja kuidas nad omavahel suhtlesid, see on kõige olulisem. Seda arhiividesse alles ei jää," lausus Puss.