Näib, et igal eestlasel on mõni tuttav, kellel on mõni tuttav, kes tegeleb või plaanib hakata tegelema investeerimisega. Investeerimisest on saanud eestlaste uus rahvussport. Ja täpselt nii nagu jalgpallifännid hingavad samas rütmis lemmikmeeskonna õnnestumiste ja ebaõnnestumistega, hingavad investorid samas rütmis aktsiaturgudel toimuvaga.

Ajal mil USA presidendi Donald Trumpi avaldused jooksutavad turgude kõveraid joovastava kiirusega taevastesse kõrgustesse, et need siis samal hetkel meeleheitlikku vabalangemisse lükata, on see väga koormav.

Emotsioonid võtavad aktsiaturul toimuva üle kohati suuremad mõõtmed kui jalgpalli MM-i finaalmängus ning ilma kõrval on investeerimisest rääkimine saanud eestlaste lemmikteemaks number kaks.

Ent ärme jää ühte mulli kinni. Mündil on teinegi pool ja sellel poolel tuksub eestlaste süda hoopis teises rütmis. Et olla täpne, kasutan oma hea sõbra nõelteravat tähelepanekut: Setomaal mõjutab inimeste elu maailma aktsiaturgudel toimuvast kordades rohkem kukeseene kokkuostu hind.

Igal eestlasel on mõni tuttav, kellel on mõni tuttav, kellest pole läänemaailma hedonism suutnud soomeugri korilast välja suretada. Neil inimestel, kes elavad metsale lähemal, on ka kutse suurem ja selle kutse vastu ei saa. Tänavune aasta on muidugi ka täiesti sõge.

Kukeseeni hakati tavapärasest poolteist kuni kaks nädalat varem metsast välja kandma ja see töö tasus end kuhjaga ära. Esimesed kokkuostjad maksid viisteist eurot kilo eest, aga eelmisel aastal maksti hooaja alguses kilo eest kaksteist eurot.

Kaks tundi jalutamist, neli kilo seeni ja 60 eurot puhtalt kätte. Sellisest matemaatikast saab korilane väga eduliselt aru ning annab jalgadele kuuma. Ometi polnud keegi valmis selliseks krahhiks, mis metsaturgudel toimub. Seeni tulebki metsast sõna otseses mõttes nagu seeni peale vihma ja vihma meil jagub. See tähendab, et seeni ka. Hind muutub reaalajas nagu päris aktsiaturgudel ja ausalt öeldes on selle rütmiga väga raske sammu pidada.

Lähed hommikul metsa, tead, et õhtul saad kolmega ära anda, aga kui läheb äraandmiseks, on hind langenud juba 2.50 peale. Kümne kilo pealt on see 5 eurot, 30 kilo pealt aga juba 15 eurot puhast kahjumit.

Kokkuostjad ütlevad, et hinda langetatakse vastavalt asukohale ja asukohad sõltuvad sellest, kui palju on piirkonnas seeni. Nii maksti veel esmaspäeval mõnes kohas seenekilo eest kolm eurot, aga teisipäeval juba 2.50.

Metsaturul tänavu kauplemisruumi jagub. Kollastest kukeseentest üle kullatud metsaalused löövad nüüd tasapisi ka veel sinetama. Kui eelmisel aastal võttis Lõuna-Eestis külm mustikad ära, siis sel aastal on ees ootamas külluslik saak.

Sotsiaalmeediasse lisandubki päev-päevalt kuulutusi nobedatelt korilastelt, kes on valmis tellimuste peale raske töö ära tegema. Kui kukeseente korjamisega saab hakkama enam-vähem igaüks, siis mustikate noppimine on juba premium-klass. Aeganõudev töö esitab hulga väljakutseid – tuleb koogutada ühe koha peal, olla sundasendites, pidada igal hetkel võitlust lõputute sääsehordidega ja lõpuks peab marjad ka veel ära puhastama.

Mis puudutab sääski, siis neid on iseäranis palju just Lõuna-Eestis. Metsas käijad nimetavadki oma retki ellujäämisvõistlusteks. Proovige ise ses troopilises kliimas kummikutes ja üleni rõivis puhmaste vahel üleni higist leemetades ühe käega marju noppida ja teisega sääski peletada.

Samal ajal kostavad aga Kesk-Eesti korilased, et mingit erilist sääsenuhtlust nende kandis pole. Millegipärast ei kajastu see reaalsus hindades, sest kuigi Kesk-Eestis tuleb väidetavalt vastikute vereimejatega oluliselt vähem maadelda kui Lõuna-Eestis, küsitakse seal liitri puhastatud mustikate eest üheksa, lõunas aga seitse kuni kaheksa eurot.

Kusjuures esmalt metsasaaduste müügiks pakkumine sotsiaalmeedias ongi kavalamate korilaste ärinõks, sest kokkuostjad ei maksa kunagi nii hästi kui erasikud. Kokkuostu tullaksegi nende eestvedajate sõnul alles siis, kui mujale enam müüa ei saa.

Milliseks aasta kujuneb, on korilaste sõnul veel raske öelda. Küsitud hind rasket tööd päris lõpuni nagunii ei kompenseeri ja teab mis suurt rikkust ka sealt metsast ei suudeta välja kanda. See on pigem selline väike abisissetulek, mis nüüdsel maksutõusude ajal kulub vägagi marjaks ära. Siiski on juba näha, et tellijad on ettevaatlikud. Eks peredeski mõelda, et vahest peaks tänavu ise metsa minema, tuleb oluliselt odavam.

Eks ta ole nii, et lõpuks paigutab igaüks oma kapitali sinna, kuhu mõistlikum tundub, ja erinevalt suurtest turgudest ei saa metsabörsiga väga palju võssa panna. Lähed ise korjama, võidad topelt, vaim saab kosutust ja külmkapp täis. Kui aga sellist kõrgliiga korilast sinus pole, siis tee nagu mina. Ma ostan juba aastaid tublidelt korilastelt marju ja nii tundub mulle, et saame teineteisele toeks olla – mul saavad talvevarud tallele ja keegi väikese panuse pere eelarvesse.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.