Venemaa poliitika on võtnud pantvangi usklikud inimesed ja kasutab õigeusu kiriku organisatsiooni sisuliselt imperialistliku poliitika instrumendina. Pühtitsa kloostri nunnade hiljutine pressiüritus, kus püüti näidata ennast süütu usuelu ohvrina, oli kommunikatiivselt nutikas, aga sisuliselt ohtlik, sest rahumeelse vagaduse fassaadi taha on peidetud sõda õigustav ideoloogia.

Pühtitsa kloostri nunnad korraldasid pressiürituse püüdlusega näidata, kuivõrd on nad pühendunud jumalale ega ole kuidagi seotud poliitikaga. Seda kõike tehti kirikute ja koguduste seaduse muutmise valguses, mis keelustab nende kuulumise Moskva patriarhaadi alla, kuid ei piira kuidagi nende usuvabadust. Seekordne kommunikatiivses mõttes hästi korraldatud katse end ohvri ja tagakiusatuna näidata jäi aga suhteliselt jõuetuks.

Kuid astume sammu tagasi. Uues Testamendis on lugu sellest, kuidas Kristus lükkab pühakojas ümber kaubitsejate lauad. See episood osutab laiemalt ühele Uut Testamenti läbivale teemale, et need, kes organiseerivad usuelu, ei pruugi alati jumalat kõige paremini teenida. Seetõttu kujunes juba varase kristluse filosoofias välja arusaam, mis eristab sümboolset taevast kirikut ja kiriku maapealset organisatsiooni. Taevane kirik ühendab mõtteliselt kõiki kristlasi ühises usus, aga maapealne organisatsioon on inimeste juhitud ja nemad, oh õnnetust, on tihti patused.

Ükski maine seadus ei saa usklikult ära võtta tema usku. Ja Eesti Vabariik isegi ei püüa seda teha, sest oma jumala poole palvetamine ei ole mingil moel keelatud. Niisamuti ei kirjuta meie riik ette, mis keeles võib usklik oma jumalaga rääkida või mismoodi risti ette lüüa. See on ja jääb nendele nunnadele võõrandamatu õigusena alles. Oma usku võivad nad edasi praktiseerida täpselt samamoodi kui seni ka siis, kui nad lahkuvad Moskva patriarhaadi alt. Keegi ei keela neil olemast osa vaimsest kristlikust kogudusest.

Põhimõtted muutuvad aga niipea, kui me hakkame rääkima asjadest, mis on täiesti maised, näiteks kinnisvara või ilmaliku riigi seaduste täitmine. Nii puutume kokku mõistelise alaga, kus ilmalik ja religioosne eetika peavad leidma ühisosa.

Kui Venemaa Föderatsiooni väed okupeerisid 2022. aastal Lõuna-Ukrainas Hersoni ja Zaporižžja oblasti, võttis Moskva patriarhaadi õigeusu kirik FSB juhtimisel üle teiste konfessioonide pühakojad ja varad. Ukraina õigeusu preestrid pandi valiku ette, kas minna Moskva patriarhaadi alla või kaduda püssimeestega keldritesse, kust mitmed enam välja ei tulnud. Me teame, mida see tähendab. See näitab, et Moskva patriarhaadi õigeusu kirik ise on ühemõtteliselt osa terroristlikust aparaadist, mis ka tegelikult represseeris usuvabadust.

Muidugi ei ole väga paljud vene õigeusklikud kuidagi otseselt seotud nende kuritegudega, aga mul on tunne, et nende kirik on tegelikult lubamatult patustanud kristluse kesksete mõistete suhtes. Kristus saadeti inimeste sekka lunastama inimeste pattusid, aga väga tihti on selle lunastuse tingimuseks inimeste valmidus oma pattusid kahetseda.

Aga just selles valguses on mul küsimusi, sest patriarh Kirill on eksinud käskude vastu, mis ütlevad, et "sa ei tohi tappa" ja "sa ei tohi varastada". Kas me oleme kuulnud, et Kirill või keegi teine sellest organisatsioonist oleks pattu kahetsenud? Kas Moskva patriarhaadi kirik on üldse tunnistanud, et ka nemad on patused? Mis õigusega nad sel juhul pretendeerivad Kristuse lunastusele?

Kuidas ma ilmaliku inimesena saan neile andestada maiseid kuritegusid, kui selle organisatsiooni liikmed ei ole midagi kahetsenud? Aga veel olulisem on küsimus, kas ma saan jääda selle organisatsiooni suhtes ükskõikseks, kui ma olen ise käinud Hersonis ja vestelnud ka Ukraina preestriga, kes rääkis oma üleelamistest FSB piinakambris?

Ma palun õigeusklikelt kaastunnet nende kannatuste vastu, mida patriarh Kirilli õnnistuse saatel on Ukrainas põhjustatud teistele usklikele. Ilmaliku inimesena on aga miinimum, et ma ei luba terroristlikul organisatsioonil tegutseda meie riigis. Kui ma selle keeluga ei ühine, siis tegelikult muutun minagi kaasosaliseks kuritegudes, mida Ukrainas on korraldatud.

Seda öelnud, tulen tagasi maise poliitika juurde. Pühtitsa nunnaklooster allub otse Moskva patriarhaadile. Moskva patriarhi määruse alusel võeti klooster 1990. aastal enda alluvusse, tõstes selle välja siinsest piiskopkonnast, näidates muuhulgas ka umbusaldust siinse kohaliku juhtimise vastu. Selle kloostri ajaloost leiab veelgi huvitavaid fakte. Nimelt oli klooster 1944. ja 1945. aasta seisuga Konstantinoopoli patriarhaadi alluvuses ja kuigi Saksa okupatsiooni ajal oli Ida-Virumaa kogudustel taas lubatud isegi Moskvale alluda, ei soovinud nad seda toona ise.

Pühtitsa kloostri nunnad ütlevad, et nemad peavad mõtlema oma kanoonilise õiguse raamides. Mina aga vastan, et maises elus on Eestis ülimuslikud Eesti Vabariigi seadused. Vastasel juhul tunnen ma, et mulle võõras kanooniline seadus piirab minu kaastunnet ohvrite suhtes Ukrainas. Ja üle selle tahan ma uskuda, et jumal on jätnud meile veidi vaba tahet, mida ei saa piirata patriarh Kirill, vaid ainult meie enda südametunnistus.