Taas on käes jõulud ja kuigi need ei ole paljude jaoks (mitte ainult Eestis, vaid ka nn vanas Euroopas) usupühad, vaid lihtsalt võimalus perega koos olla ja "jõulutundest" osa saada, on nende sügavam tähendus (nagu õhtumaise kultuuriruumigi aluspõhi) ometi kristlik. Jõulud meenutavad Jeesuse sündi, mis kristlaste jaoks ei ole lihtsalt ühe suure õpetaja, prohveti või usundirajaja sünnipäev, vaid päev, mil meenutatakse inkarnatsiooni – Jumala sündi inimeseks.

Ka kristlased tunnevad rõõmu "jõulutundest", mille loovad küünlad, jõululaulud ja lapsepõlvemälestused kunagistest jõuludest – see ühendab neid mittekristlastega –, kuid jõulurõõmu allikaks on neile teadmine, et Jumal on saanud Jeesuses inimeseks ning lunastanud inimkonna.

Kui alustasin viiendas klassis vanaaja õppimist, lugesin tollasest ajalooõpikust, et Jeesust kui inimest pole ealeski elanud ning et kõik, mida temast Piiblis räägitakse, on väljamõeldis. See oli tollase valitseva ideoloogia, marksismi-leninismi dogma, mille Karl Marx ja Friedrich Engels võtsid üle oma aja õpetlastelt Bruno Bauerilt ja Arthur Drewsilt. Enne neid olid Jeesuse ajaloolist olemasolu vaidlustanud juba mõned 18. sajandi Prantsuse materialistlikud õpetlased.

Nüüdseks, mil õpetan vanaaega ülikoolis ajaloolastele, on olukord oluliselt muutunud. Kuigi Jeesuse-müüdi teooriat kohtab praegugi, kuulub see pigem vandenõuteooriate ja kollase ajakirjanduse, mitte ajalooteaduse valdkonda.

Enamik praegusi vana-aja uurijaid, sealhulgas need, kes on oma maailmavaatelt ateistid, Jeesuse ajaloolisuses ei kahtle ja miks peakski. Ei ole ju midagi rasket tunnistada, et 1. sajandi Palestiinas elas juut nimega Jeesus, kelle ümber tekkis messianistlik liikumine, kes sattus konflikti oma usujuhtidega, anti roomlaste kätte ja hukati ristil. Selliseid messiaanlikke liikumisi oli tollal palju.

Praegune Jeesuse uurimine, mis sai alguse 1960. aastatel, rõhutab Jeesuse tihedat sidet Iisraeli usundiga ja kujutab teda õpetaja ja prohvetina, kelle sarnaseid on olnud ajaloos veelgi. Kuid on üks erinevus: kõik nende ümber tekkinud liikumised hääbusid, Jeesuse ümber tekkinud liikumine jäi aga püsima ja ületas etnilised piirid. Aja jooksul sai sellest maailma suurima järgijaskonnaga usund, milleks kristlus on jäänud tänini, vaatamata sellele, et õhtumaises maailmas kirikute liikmeskond kahaneb.

Näha Jeesuses kedagi enamat kui vaid ühte õpetajat ja prohvetit, nagu temas näeb seda kristlus, on võimalik, sest loendamatud inimesed üle maailma on Jeesuses seda näinud ja arvestatav osa inimkonnast näeb ka tänapäeval.

Kuid see pole sama endastmõistetav kui Jeesuse kui ajaloolisuse tunnistamine. See eeldab usku, võimet näha kaugemale vaid silmaga nähtavast ja käega katsutavast. Ka see, kuidas Uus Testament kõneleb Jeesusest, ei ole lihtsalt ajalooline kirjeldus ühest kord elanud õpetajast, vaid nende inimeste tunnistus, kes olid veendunud, et Jeesuses on end ainulaadsel viisil ilmutanud Jumal.

Tänapäeva kirikukaugel inimesel on seda raske mõista, sest juba ainuüksi sõna "jumal" ei kõneta teda. "Jumal" on tema jaoks parimal juhul vanamees pilvel, keda usklikud uskuvat. Kindlasti on kristlaste hulgaski neidki, kes Jumalat sel viisil ette kujutavad, kuid Jumal, kellest kõneleb kristlik õpetus, ei ole see vanamees, vaid hoopis "keegi, kellest suuremat ja võimsamat ei suuda inimene mõelda" (Anselm Canterburyst) ning kes on kõigi loodud olenditega võrreldes "täiesti teistsugune" (Karl Barth). Tolle Jumala ilmumisest Jeesuses kõnelevadki jõulud.

Me ei tea Jeesusest kui inimesest palju. Me ei tea tema täpset sünni- ega surma-aastat (kuid seda ei tea me paljude vanaaja inimeste puhul), sünnikohta (Piiblis on kaks konkureerivat kohta: Petlemm ja Naatsaret; esimest on lihtsalt mainitud jõuluevangeeliumis ja seetõttu on see tuntum) ja paljusid teisigi ta elu üksikasju, mis on arvukate müstifikatsioonide põhjuseks (et Jeesus käis enne oma avaliku tegevuse algust Indias, oli armusuhtes Maarja Magdaleenaga jne).

Kindlasti on õigus Cambridge´i ülikooli teadlasel Markus Bockmuehlil, kui ta ütleb, et ilmselt ei ole õhtumaist kultuuri mõjutanud ükski teine ajalooline isik nii palju, kui seda on teinud Jeesus. Tõsi, inimesi, kes on viimastel sajanditel mõjutanud ühiskonda, võib nimetada veel teisigi (mõtleme näiteks Karl Marxile), kuid ühegi mõju neist pole kestnud nii kaua, kui see on kestnud Jeesuse puhul. Ja see mõju kestab edasi vaatamata õhtumaade sekulariseerumisele, sest kristlus on suurima järgijaskonnaga usund veel tänagi ja seda ka nii Euroopas kui ka Eestis.

Milles seisneb Jeesuse fenomen? Millega seletada tema nõnda ulatuslikku mõju? Millega seletada, et tema rajatud liikumine ei hääbunud, vaid kujunes massiliikumiseks?

Saksa sotsioloog Max Weber kasutab silmapaistvate religioossete isiksuste puhul mõistet "karisma". See on "miski", mis lummab tolle isiksuse kaasaegseid ja veel hilisemaidki põlvkondi. Praegused Jeesuse uurijad on veendunud, et ka Jeesusel oli taoline "karisma." Küllap oli see ka paljudel teistel tollastel õpetajatel, aga Jeesuse karisma oli ilmselt tugevam kui enamike ta kaasaegsete õpetajate oma ja see määraski.

Kuigi on ilmne, et ristiusu riigiusundiks muutmise taga olid Rooma keisrid, kes ei lähtunud sugugi vaid n-ö vagadest motiividest, vaid olid pragmaatikud (seda on eriti rõhutanud praegustest kristluse ajaloo uurijatest ehk mõnevõrra liiga teravaltki Saksa kirikuloolane Manfred Clauss), ei saa ristiusu populaarsust, mis kujunes juba enne 4. sajandi lõppu, seletada üksnes keisrite religioonipoliitikaga.

Arutades ristiusu külgetõmbavuse üle Rooma riigis arvab teine Saksa kirikuloolane, Berliin-Brandenburgi Teaduste Akadeemia president Christoph Markschies, et kristluse edul olid erinevad põhjused. Ta kirjutab oma raamatus "Antiikaja kristlus. Vagadus, eluvormid, institutsioonid", mis ilmub loodetavasti järgmisel aastal ka eestikeelses tõlkes, Eestist pärit teoloogile Adolf von Harnackile viidates:

"Adolf von Harnack on omistanud Naatsareti Jeesuse imetlusväärse jutluse mõju segule lihtsusest ja avarusest: kristlik misjonijutlus olevat olnud nii lihtne, "et seda võidi kogeda suure sisemise vapustusega ja edasi anda väheste lühikeste sõnadega." Kui lihtsust mõista üksnes selles tähenduses, mitte ära vahetada "primitiivsusega" ja pidada silmas kristliku kuulutuse võimsat pretensiooni selgitada ja kujundada isiklikku elu ning tervet ühiskonda, võib Harnackiga veel tänagi nõustuda.
"Avarusena" iseloomustab ta selle usundi suurt integratsioonivõimet /---/: ühest küljest on tegemist uue liikumisega, teisest küljest võetakse paljud juudi religiooni jooned üle. Jutustakse - igal juhul antiikaegsete mõõtude järgi - müüti (mõiste "müüt" ei esine siin argitähenduses, st müüt kui väljamõeldis, vaid tähenduses, mis sellel sõnal oli antiikajal - müüt kui "püha jutustustus", jutustus jumalatest ja kangelastest. Selles seoses võiks mõelda ka müüdi identiteeti loovale funktsioonile, mida on rõhutanud eriliselt näiteks egüptoloog Jan Asmann - J. L.) preeksistentse (st juba ennem maailma eksisteerinud - J. L.) Jumala Poja inkarnatsioonist, üritatakse siiski - taas antiiksete mõõtude järgi - selle müüdi mõistuslik-teaduslikku kehtestamist.
Kirik väitis Jumala kõikjaltoimimist ja õpetas samal ajal (kui Paulus, Aleksandria teoloogid, Augustinus ja tema õpilased välja arvata) inimese vaba tahet. Lisaks teaduslikule teoloogiale ja jutlusele pakkus kirik "sakramentide" kaudu pühalikkust ning emotsionaalset süvenemist saladustesse. Ta õpetas samal ajal liha ülestõusmist ja liha maist surmamist või õigemini võitlust sellega. Lisaks radikaalsetele eetilistele nõuetele oli olemas meeleparanduse ja pattude andeksandmise institutsioon.
Kokkuvõtvalt on hiljuti öeldud: "Christianity: a radical and a moderate religion (ingl "kristlus - radikaalne ja mõõdukas usund"). Kirik loob religioosse kogukonna, rahvuse piirid, transtsendeerib soo ja sotsiaalse positsiooni ning püstitab samal ajal hierarhilise ametiautoriteediga sellised piirid taas. Lisaks teravale riigi-kriitikale on siin lojaalsus riigile, lisaks poleemilisele kultuuri-, majandus- ja sotsiaalelu kriitikale integratsioon Imperium Romanum´i tõelisusega, selle ümberkujundamine ja jaatamine."

Samas raamatus ütleb Markschies ka, et kõigisse seletustesse, mis tahavad seletada kristluse tõusu lihtsalt viitega imperium romanum´i poliitilisele, sotsiaalsele, religioossele või isegi moraalsele allakäigule, tuleb suhtuda suure ettevaatusega: rahuldav ei ole ei vulgaarmarksistlik vaade, et "masside majanduslik vaesumine" olevat tugevdanud "nõudmist õndsa elu järgi sealpoolsuses" ega ka plakatiivne vormel "universaalreligioonist" "universaalriigi" jaoks. Et kristlus olevat tulnud vastu filosoofiale, mis olevat muutunud "autoriteedi-, ilmutuse- ja imeusuliseks", ignoreerib põhimõtteliselt antiikfilosoofia religioosset iseloomu.

Ka selle mudeli psühholoogiline variant ei pea paika: vähemalt 2. sajandi alguse ja keskpaiga kohta ei vasta lihtsalt tõele, et inimesed olevat elanud "ängistuse ajastul" (nagu väidab Briti klassikaline filoloog Eric Robertson Dodds oma eesti keeldegi tõlgitud raamatus "Paganad ja kristlased ängistuse ajastul").

Võtmemõistete "ängistus" ja "kodutus" kasutamine majanduslikult soodsa ja poliitiliselt rahuliku 2. sajandi "kuldse ajastu" mentaliteedi kirjeldamiseks tuleb Markschiesi meelest tagasi lükata. Pigem peavad need paika 3. ja 4. sajandi riigikriisi meeleolu puhul, aga seda nii paganate kui ka kristlaste seas.

Markschies võtab oma arutluse kokku järgnevalt:

"Et kirjeldada kristluse tõusu, võiks esmalt vaeva näha moodsate interpreteerimiskategooriate pärast ja rääkida kokkuvõtvalt "kompleksusereduktsioonist" (Hermann Lübbe) ja "hingelisest koormast vabastamisest": noor kristlus redutseeris seda maailma komplekssust ja eripalgelisust. Ta redutseeris seda, selgitades maailma Jumala hea loominguna, milles elul Jumala käskude järgi on mõte. Lihtsa eetika ja väheste ettekirjutustega öeldi inimestele, mida nad tegema peaks. Jeesuses Kristuses tuli kauge Jumal neile taas lähedale. Peaaegu segadusse ajava jumalakujude paljususe asemel koos vähem või rohkem veenvate müütidega jutlustas kristlus ainult maailma Loojat, kes liikus oma Poja, tõelise inimese kujul maa peal.
Pattude andeksandmise institutsioon ja väljavaade edasieksisteerimisele taevas vabastasid usklikke hingelisest koormast samamoodi, nagu pühade naiste ja meeste eeskujulik elu ja eestpalve. Samal ajal demonstreeris aga kristlus seda "müütilist jääki", seda püüdlust "enama" järgi, mis ei avane selles maailmas ja see kahe nii erineva maailma vaheline "spagaat" kõnetas ilmselt suuri inimhulki."

Kuigi ajaloolased ei armasta eriti mänge teemal, "Mis oleks juhtunud, kui oleks..", arutleb Rooma ajaloo uurija Alexander Demandt artiklis "Alternatiivid kristlusele. Kui paganlus oleks alles jäänud...", et Rooma riigis levinud arvukate uute usundite ja kultuste hulgas ei olnud ilmselt ühtegi, mis oleks võinud saada arvestatavaks alternatiiviks kristlusele – need olid kas liiga elitaarsed, välistasid arvestatava osa inimesi kultusest (Mithrase kultus Rooma riigis, mis oli suletud naistele) või olid liiga tugevalt seotud teatud etniliste traditsioonidega.

Demandt arvab, et vaid kristlusel olid eeldused saada kõiki sotsiaalseid ja etnilisi gruppe kõnetavaks usundiks. Kui seda kristlusega poleks juhtunud, oleks selleks Demandti meelest esimest võimalust pakkunud alles islam.

Kuna kogu õhtumaine kultuur on mõjutatud Jeesusest alguse saanud liikumisest, on ka meil kõigil oma suhe Jeesusega, olgu see siis teda kui silmapaistvat ajaloolist isikut tunnistav, temas inimeseks sündinud Jumalat nägev, kõigis Euroopa kultuuri kitsaskohtades süüdistav või hoopis soov temast mitte midagi teada. Aga Jeesuse mõju inimkonnale on lihtsalt nii suur, et me ei pääse sellega suhestumisest. Ehk võiks olla jõuluaeg muuhulgas ka see aeg, mil me mõtiskleme selle üle, milline on meie suhe Jeesusega.