Vestan pisut filosoofiast, toeks Julian Baggini raamat "Kuidas maailm mõtleb. Filosoofia globaalne ajalugu" (Julian Baggini, "How the World Thinks. A Global History of Philosophy", 2018). Võtmesõna on "globaalne". Siinkohal on paslik viidata eesti keeles ilmunud Anthony Gottliebi kaheköitelisele filosoofia ajaloole, mille esimese köite alapealkiri on väga kohaselt tõlgitud ühe täiendusega. Nimelt on see inglise keeles "A History of philosophy…" ehk lihtsalt ajalugu, kuid eesti keelde on tõlk selle pannud kui "Lääne filosoofia ajalugu…". Kohane täiendus, mis seotud ka jutuks oleva raamatuga.

Nimelt on klassikaline filosoofia ajalugu läänes mõistetav üheselt kui Lääne-Euroopa traditsiooni kirjeldus, aga muu filosoofia, olgu siis Hiina või India või Jaapani oma, on justkui midagi kõrvalist.

Baggini on võtnud ette katse katta filosoofia ajalugu laiemalt. Kaasates ka muid filosoofiavoole mujalt maailmast. Ise nimetab ta oma tööd filosoofiliseks ajakirjanduseks.

Baggini märgib, et inimajaloo üks seni selgitamata imesid on tõik, et kirjapandud filosoofia läks õitsele maailma eri osades enam-vähem samal ajal, kuigi omavahelisi kontakte ei pruukinud neil piirkondadel olla.

India varased upanišaadid ehk sealse filosoofia alusdokumendid tundmatutelt autoritelt pärinevad ajast 8. ja 6. sajandi vahel enne meie aega. Hiina esimene suur filosoof Konfutsius sündis 551. aastal enne meie aega ja Kreeka esimene Sokratese eelne filosoof Thales Mileetosest sündis umbes 624. aastal enne meie aega, Buddha traditsiooniline sünniaeg paigutub 6. sajandi algusesse, kuigi arvatakse, et tegelikult sündis ta umbes aastal 480 enne meie aega, umbes samal ajal Sokratesega.

Saksa filosoof Karl Jaspers on selle ajastu tarbeks võtnud kasutusele termini teljeajastu. See viitab suurtele usulise ja filosoofilise mõtte muudatustele eri pool maailmas, tema hinnangul küll vahemikus 8. kuni 3. sajandini enne meie aega. Seda määratlust on ka kritiseeritud, kuid jätame selle kõrvale.

Igal juhul mõjutasid need varased filosoofiad tohutult kultuuride arengut kogu maailmas. Hoolimata mõttevoolude rikkusest esitatakse universaalsena ikka lääne filosoofiat. Võrdlev filosoofia on enamasti jäetud antropoloogia ja kultuuriuuringute hooleks.

Kuid kui me ei mõista teiste rahvaste filosoofilist raamistikku, jääb meie arusaamisesse neist lünk. Sellised lüngad selgitavad ka paljude arenguabi projektide nurjumist näiteks Aafrikas. Oma kogemuse põhjal kinnitan, et ka lääne sekkumise umbejooksmist Afganistanis. Lihtsalt teadmised kohaliku rahva filosoofiast ja religioonist on puudulikud. Lääne demokraatiat ei saa niisama kergelt eksportida ja peale suruda väga erineva ajaloo ja kultuuriga maadele. Demokraatia vajab levimiseks kohanemist.

Suhe filosoofiatekstide ja rahva mõtlemise vahel on keeruline. Kunagi arendatud ideed säilivad üldises kultuuris, kuid ebamäärasemal ja lihtsamal kujul. Enamus eurooplasi ja ameeriklasi nõustuvad isikliku vabaduse ja üldse vabaduse idee tähtsusega teadmata nende mõistete põhjendusi filosoofide poolt.

Miljonid indialased elavad oma elu karma põhimõtete alusel teadmata midagi kirjandusest, mis neid põhimõtteid selgitab. Hiinlased tunnustavad harmoonia tähtsust argielus ilma lähemate teadmisteta taoismi või konfutsianismi tekstidest. Kuid õpetatud arusaamade ja argielu vahel on seos ja see on ka põhjus, miks harmoonia, vabadus ja karma mängivad maailma eri piirkondades erinevaid rolle. See, mis on esiplaanil filosoofiates, kaldub olema esiplaanil ka nende päritolukultuurides.

Filosoofia on vajalik ka rahvaste ajaloo mõistmiseks, kuigi see vaade on lääne historiograafias pisut moest väljas olnud. Kuid kuni 19. sajandi keskpaigani eeldati, et filosoofiad ja usuveendumused olid ajastu sotsiaalsete ja poliitiliste mullistuste peamine põhjus. Ideedel oli kaalu ja need võisid ka tapvad olla.

Kuigi India, Hiina ja Kreeka klassikaline filosoofia erinesid, oli neil ka ühisjooni. Igaüks neist alustas eeldusest, et kõik on üks. Kõik, mis selgitab inimese elu peab selgitama ka universumit, loodust ja ka kõike muud.

Inimkonna teadmiste ühtsus oli teljeajastul nähtavam kui praegu. Kreeklastele olid kõik teadused osa filosoofia uurimisest, suuri jaotusi ei olnud teadmistes ka Hiinas ja Indias. Kuid need kolm filosoofilist traditsiooni tuginesid erinevatele teadmiste allikatele.

Ainult Kreekas arendati süstemaatilist mõtlemist tänu loogika arengule suuremas ulatuses. Indias oli rõhk valgustatute poolt kõrgendatud teadlikkuse seisundis saavutatud teadmistel ja pühade tekstide ilmutustel. Hiinas pakkusid ajalugu ja argine kogemus tõe kriteeriume. Buddha jalutas keskteel, öeldes et ainus saadaolev tõend on kogemus, mis muudab spekulatsioonid ülima reaalsuse üle mõttetuks.

Kui filosoofia esimene faas näis kontinentide vahelise liikumisena eemale müütidest ratsionaalsema mõistmise poole, siis edasi liiguti regiooniti juba erinevalt. Läänes tegi filosoofia keskajal sammu tagasi, hakates otsima tasakaalu kristluse ja ratsionaalsuse vahel. Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas omandas suurima mõju mitte filosoofia vaid religioon. Kuigi oli ka islami filosoofia kuldaeg 8.–13. sajandini, kui tõlgiti hulgaliselt kreeka klassikuid.

Lootus filosoofia teoloogiast eemal hoida hääbus. Indias keskenduti iidsete suutrate tõlgendamisele. Kaug-Idas oli liikumine ühtlasem ja kuna polnud religioosset survet, jätkus intellektuaalne areng. Kaasaeg tõi lääne geopoliitilise võimu ja sellega ka lääne filosoofia mõju laienemise. Jaapanis ei olnud muide 19. sajandini üldse terminit filosoofia. Ka Hiinas tekkis sellele eraldi termin umbes samal ajal.

Eraldi teema on kultuurid, kus filosoofiaks loetav kandub edasi suuliselt, põhjustades vaidlusi, kas tegemist on filosoofia või mütoloogia ja rahvapärimustega.

Kokkuvõttes on pilt kirju, kuid maailma mõtlemist tasub näha selle rikkalikkuses. Sellega on nagu keeltega – iga uus keel rikastab inimest ja sama teeb ka teiste kultuuride ning mõttelaadide tundmine.