Olen ajakirjanikuna ikka kadestanud inimesi, kes Eestis suuri panku juhivad – pilt, mis avaneb selle kohta, mida panga kliendid teevad, see skaala on väga lai, alustades väikeettevõtjatest, saiaküpsetajatest ja raamatupidajatest ning lõpetades suurte energeetikaettevõtetega. Pilt, mis kliendiportfelli käekäigu pealt Eesti või laiemalt regiooni majanduse kohta tekib, võib olla selline, et te näete umbes kolm-neli kuud ette, mis juhtuma hakkab.

Jah, väga hästi aru saadud. See on see võlu, miks ma olen ka pangandusse jäänud.

Tõepoolest on pank vägagi elu keskel, me näeme ja tunnetame, kuidas Eesti ühiskonnal laiemalt ja erinevatel kliendigruppidel kitsamalt läheb. Sageli on tõepoolest niimoodi, et märgid, mida me oma kliendiportfellis näeme, avalduvad statistikas kolme, kuue või üheksa kuu pärast.

Miks meil siis nii halvasti läheb?

Vastupidi, ma ikkagi oleks loomult optimist.

Loomulikult on see pea kolm aastat majanduslangust olnud väsitav, aga kui me vaatame sinna sisse, siis on loogilised põhjused, miks see niimoodi on olnud ja miks me oleme rohkem pihta saanud võrreldes kas või meie lõunanaabritega, kellega meile meeldib end alati väga võrrelda. 

Mina olen igatahes loomult optimist ja arvan, et optimism aitab elus edasi. Seega, kui me vaatame majanduses toimuvat, siis kui valitsevad pessimistlikud meeleolud, tundub kõik must ja hall, aga tegelikult võid sa igale näitajale panna optimistliku või pessimistliku vaate. Nagu on ka meil kõigil, kas inimeste või ettevõtjatena vaade elule.

Mina ütlen täna seda, et jah, meil on seljataga suhteliselt raske periood, aga eelmisel aastal sai Eesti majandus ikkagi jalad põhja ja sellel aastal ma näen, et oleme hakanud vaikselt sellest august välja ronima.

See põhineb sellel, mida te ise pangajuhina näete?

Täpselt, see on see, mida ma näen ja tunnetan klientide pealt.

Näen igapäevaselt, et mõnel meie kliendil on olnud kõigi aegade parim kuu või kõigi aegade parim kvartal, mõnel on aga olnud vastupidi, kõigi aegade raskeim, aga neil mõlemal on raske tunnetada, kuidas see suhestub keskmise statistikaga, mida iga päev kajastatakse. Kuid kui me vaatame neid numbreid koos, sest ma arvan, et üldistusi ja järeldusi peaks tegema koondnumbrite pealt, siis ma ütleksin, et nokk on ülespoole ja keskmiselt läheb meie ettevõtetel täna paremini kui aasta aega tagasi.

On tõsi, et suurematel ettevõtetel läheb keskmiselt paremini, väiksematel on olukord jätkuvalt keerulisem.

Ma arvan, et peamine selgitus sellele on see, et väikeettevõtjad on väiksemate finantspuhvritega, ehk tagasilöögid, mured, probleemid partnerite, hankijatega või kellega iganes mõjutavad neid vahetumalt ja kiiremini. Puhvrid on väiksemad lihtsalt, aga suures pildis me näeme, et ettevõtjate enesekindlus on taastumas.

Uusi projekte on rohkem kui oli aasta aasta tagasi ja see ei ole ainult suurettevõtete poole peal, vaid näeme ka täitsa väikeste, keskmiste ettevõtete pealt, et investeerimisaktiivsus on üle erinevate sektorite.

Kas see ei ole mitte natuke niimoodi, kui me räägime suurematest ja väiksematest ettevõtetest, siis suurematel ettevõtetel, kes tihti kipuvad Eesti-sugusel väiksel turul olema üsna monopoolsed, on lihtsalt lihtsam hinnatõusu, kasvavaid kulusid oma klientide arvetesse edasi kanda, aga väikestel ettevõtetel, kui sa oled juuksur või pagar, ei ole seda nii lihtne teha?

Kohati võib see niimoodi olla ja siin on ka palju räägitud sellest, et ülikiire inflatsiooniperiood on seljataga.

See on jätkuvalt viis protsenti.

See on palju, olen nõus, aga me käisime ära ka 25 protsendi tasemel, mis on kosmos. Kui me olime tõesti nendes nii-öelda inflatsioonimäärade taevastes, siis räägiti hästi palju greedflation-ist.

Ahnusest.

Et on ahnus, sul on võimalus tõsta ja sa tõstad ja kõik räägivad, et hinnad tõusevad ning selle tuules sa lähed sellega kaasa.

Võib olla tõesti niimoodi, et teatud sektorites, monopoolsetes harudes on seda mõnevõrra lihtsam teha, aga ma olen tervikuna vaba turu ja vaba konkurentsi usku ja kui me vaatame, millest meie majandus koosneb, siis see on valdavalt, üle 80 protsendi, eksport. Ehk seda majandustulemust Eesti tarbija hinnatõusu läbi ikkagi ära ei tee.

Selleks, et Eesti majandus kasvaks, et Eesti majandusel oleksid tugevad ja head ajad, peame me olema võimelised oma tooteid turustama väljaspool.

Tahaksin küsida ühe küsimuse, mis on praeguse inflatsiooni ja nullprotsendilise kasvu juures jätkuvalt aktuaalne.

Nimelt oli mul umbes aasta tagasi huvitav vestlus lahkuva Jaapani suursaadikuga, kes oli viimasel ametipostil enne pensionile minekut, kellele ma rääkisin sama juttu, et mingil hetkel peab ju kasv taastuma, et ei saa olla niimoodi, et kogu aeg on inflatsioon ja majanduslangus. Ta ütles, et vaadake, kui mina lõpetasin ülikooli 1991. aastal, siis pärast seda ma ka mõtlesin, et tuleb aeg, kus majanduskasv taastub, aga Jaapanis oligi umbes 30 aastat olukord, kus kasvu lihtsalt ei olnud, aga oli inflatsioon. Kas meil on ka selline asi võimalik?

No tahaks vähemalt loota, et me sellist asja ei näe. Me ei ole nii suletud majandus.

Jaapan on ka väga eksportiv majandus.

Nii ja naa, nad on muutunud viimasel ajal välisinvesteeringute ja kõige osas hoopis avatumaks, kui nad varem olid, aga ma arvan, et seda meie siiski ei näe, me näeme sel aastal plussmärgiga numbrit. Mitte küll väga tugevat, aga plussmärgiga majanduskasvu.

Meie SEB-s küll usume, et see kasv hakkab järgmisel aastal võib-olla isegi kahe protsendiga või rohkem, aga seda ei usu, et me langeme deflatsioonilisse keskkonda.

Seda on peaaegu kolm aastat juba olnud.

Ma arvan, et eestlase jonn ja ettevõtlik vaim murrab selle langusperioodi.

Räägime sellest, mida teie kindlasti minust paremini teate, ehk kellel läheb hästi ja kellel halvasti.

Juunikuu oli selles mõttes erakordne, et Eesti pangad andsid ligi 270 miljonit eurot eluasemelaenu, mis on läbi aegade rekordiline number. Tõsi, selle taga on kindlasti üks pool see, et meil ei ole kunagi nii kallist kinnisvara olnud, teisest küljest aga see, et 1. juulist jõustus käibemaksutõus, mis tuli uusarenduste, korterite või majade ostjatele üle kanda ja ilmselt see ka õnnestus. Vähemasti õnnestus paljud korterid enne maha müüa.

Aga see tähendab, et kellelgi olid need 270 miljonit kas pangaarvelt võtta või olid need eraisikud nii edukad, et nad said pangast laenu. 270 miljonit on Tallinna ümber suurusjärgus 500-600 eramaja või mitu tuhat korterit. See on ju metsik, nendel inimestel läheb hästi.

Jah, aga siin on väga lihtne selgitus. Vaatamata kõigele on tööturg Eestis jätkuvalt väga tugev.

Meie tööhõive on kõrgemal tasemel, kui ta oli 2019. aastal, mida mina nimetan kuldse kümnendi lõpuks.

Seda on ka nimetatud kaotatud kümnendi lõpuks.

Jah, nii või naa, aga läks hästi, iga aasta läks põhimõtteliselt järjest paremini ja majandus kasvas, paljudes tekitas see illusoorset aimu ja tunnetust, et kõik saabki ainult ühes suunas minna.

Aga meie tööhõive on täna parem ja kõrgem kui aastal 2019. Jah, tööpuuduse numbrid on kuskil 6,5 protsendi peal, aga sisuliselt ütlen ma, et kes tahab tööd teha, on võimeline täna tööd leidma. Me küll ei ole statistilise miinimumi, viie protsendi tasemel, aga...

Tallinnas või tervikuna Harjumaal on see paar protsenti, kui sedagi.

Ma mõtlen üle Eesti kokku. Kokkuvõttes ma arvan, et meie tööturg on väga tugev ja palkade inflatsioon on jah tulnud alla, palgakasv mõnevõrra aeglustunud, aga ta on ikkagi väga-väga kõrge, kui me vaatame mis iganes turgu või riiki väljaspool Baltikumi. Kui me aga vaatame tarbijakindluse numbreid...

Need on väga madalad.

Kui me meie makroanalüütiku Mihkel Nestoriga räägime, siis ta ütleb, et kõik numbrid on nokad ülespidi, ainuke, kus ei ole, ja ta ei saa aru, miks, on tarbijakindlus.

Kas teie teadmise järgi on need inimesed, kes ostavad pool miljonit maksvaid eramuid, mitusada tuhat või vähemalt üle saja tuhande maksvaid uusarenduste kortereid, palgatöötajad?

Ma arvan, et see on läbilõige meie ühiskonnast. Tahan tuua ühe täpsustuse – kui me vaatame nende tehingute iseloomu, siis uusarenduste osakaal on väiksem kui kunagi varem, sest uusarenduste hinnad, olgem ausad, on ikkagi suhteliselt kõrged.

Ma ütleks, et väga kõrged.

Jah ja kui uusarenduste osakaal on täna eluasemelaenude uusmüügis kuskil veerand, siis on hästi.

Kaks kolmandikku vähemalt on meil ikkagi teisese turu tehingud, kus inimestel hakkab hammas peale, aga ikkagi ollakse piisavalt enesekindel, et tahetakse oma elamistingimusi mõnevõrra parandada.

See on läbilõige ühiskonnast. Ei ole niimoodi, et on ainult palgatööline või ettevõtte omanik, me näeme kõike.

Eluasemelaenuturu aktiivsus algas peale juba eelmise aasta teisest poolest, aga see, mida me oleme näinud, on üllatanud ka meid. Juunikuu, millest te rääkisite, me arvasime ka, et teatav trigger (ing. päästik- toim.) võis olla käibemaksutõus, aga kui me vaatame juulikuu numbreid, siis jätkus ka juulis väga kiire eluasemelaenu uusmüük. Ehk kui vaadata eraisiku vaatenurgast, siis julgus võtta pikaajalisi kohustusi viitab ka kindluse taastumisele.

Kui inimene ostab endale ikkagi aastal 2025 – ajal, kui meie naaberriik peab sõda ja geopoliitiline ebakindlus on väga suur – võiks öelda oma elu suurima ostu siia Eestisse, siis see näitab, et inimestel on väga suur kindlus selles suhtes, et meil läheb kõik hästi igas mõttes, mitte ainult majanduslikus.

See kindlasti peegeldab jah. Kriitikat valitsuse suunal on palju, aga usaldus riigi kui selle püsimise suhtes tundub olevat tõepoolest olemas.

Räägime ka nendest, kellel nii hästi ei lähe. Neid inimesi on kahtlemata rohkem kui neid, kel hästi läheb, see on loogiline.

Ma ei tea, kus teie elate, mina elan lääne pool Tallinnat ja teen õhtuti jalgrattaga pikemaid tiire ning seal on Veskimöldre ja Uus-Veskimöldre, mis on Eesti ühed kallimad elamuarenduspiirkonnad. Üks on tänaseks 20 aastat vana ja teine päris uus. Seal on väga ilusaid maju, mis kindlasti maksavad alates 600 000, kindlasti ka alates 800 000 eurost. Ja siis asub nende Veskimöldrete vahel Rimi pood, mille eripära on see, et seal on kogu aeg neli-viis vaba töökohta. See ei ole suur pood, mis tähendab, et neil on tööjõu voolavus päris suur. Piirkonna elanikuna potsatab mu postkasti Rimi infoleht, kus on loetletud positsioonid, kuhu inimesi tööle otsitakse, ühtlasi on väga ausalt välja toodud palgad. Ma ei kujuta ette, kes on need inimesed, kes saavad sinna tööle minna, sest brutopalgad on kuskil tuhande euro ringis.

Sellise rahaga ei osta endale mitte ainult Veskimöldesse korterit, sellise rahaga ei osta Eestis mitte kuskile korterit. Ehk mingis osas ühiskonnas, kes on küll tööhõives, sest Rimis on inimesed tööl, läheb tegelikult väga halvasti.
Teie näete pangas ju ka inimesi, kel on keset kuud raha otsas.

Oleme hoidnud silma peal ühel näitajal: palju on meie klientide hulgas neid, kellel on enne järgmist palgapäeva kontol vähem kui 100 eurot. See protsent on püsinud üllatavalt stabiilsena, ka läbi kõrge inflatsiooniperioodi.

See protsent on kõikunud sõltuvalt kuust 20 ja 25 protsendi vahel, mis on, ma ütleksin, väga kõrge protsent.

20-25 protsendil SEB eraklientidest on enne kuu lõppu kontol vähem kui sada eurot?

Jah.

See on ikka hämmastavalt kõrge number.

Jah, aga ta on olnud püsiv protsent.

Palju teil erakliente on, kes aktiivselt arveldavad?

Sadu tuhandeid.

Et rahulikult võib öelda, et vähemalt 25 tuhandel inimesel teie klientidest on keset kuud näpud põhjas?

Jah. Ja kui me vaatame ka neid peresid, kes on kiirlaenukontorite tõttu täna jätkuvalt võlalõksus...

Aga tõepoolest, kui me vaatame, et tööturg on tugev, eraisikute säästud on kasvanud, SEB-s on stabiilselt kasvanud kuskil kuus kuni seitse protsenti aastas, mis on päris korralik kasv.

Kokku on eraisikute hoiuseid üle kümne miljardi?

Eestis on kokku suurusjärgus 12 miljardit ja see rahamass kasvab.

See on peaaegu pool Eesti riigi eelarvest.

Aga see ei jaotu ühtlaselt. See on selge.

Kas te teate, kui palju on teie eraklientide seas neid inimesi, kelle säästud iga kuu kasvavad? Mitu protsenti see kliendiportfellist moodustab?

Ma ausalt ei oska sellele vastata, aga arvan, et see on üle poole.

Ikkagi üle poole?

Jah, ja mida me näeme, on see, et need, kel on stabiilselt raske, nende protsent on suhteliselt stabiilne läbi viimase kahe-kolme aasta, aga samas need, kes on alustanud investeerimist või investeerivad, ehk aktiivsete uute investorite arv kasvab.

Kui vaatan oma kodukandis seda kontrasti – rikaste elurajoonide vahel asuvat Rimit näiteks – on mul tekkinud mulje, et äkki on meil viimase kümne aastaga tekkinud olukord, kus sotsiaalset mobiilsust on oluliselt vähemaks jäänud. Me teame, et Erkki Raasuke alustas Lasnamäel Statoili müüjana ja on nüüd jõudnud juhtida vähemalt kaht suurt panka ja teha mida iganes, kindlasti on ka isiklikult väga jõukas inimene. Kas 21-aastasel inimesel, kes on täna Rimis kaubapaigutaja, on lootust olla viie aasta pärast kuskil Eesti suures pangas näiteks laenuosakonna juhataja?

Kas ta just viie aastaga suudab sealt liikuda laenuosakonna juhatajaks, aga edasi liikumise võimalus on kindlasti olemas.

Tuleme tagasi selle juurde, millest me alustasime, et milline on inimese vaade elule. Kas see, et ma olen kaubapaigutaja on ühiskonna, valitsuse või riigi süü või olen ma ka ise midagi tegemata jätnud?

Kas selle andeka ja targa inimese leiab ühiskond sealt Rimist üles?

Kui inimene ise seda teadvustab, soovib, vaeva näeb ja on seda eesmärgistanud, siis leiab.

Küsin võlalõksus olevate ja vaeste inimeste kohta. On palju räägitud, et kiirlaenukontorid on need, kes inimestele väga kalli hinnaga laenu annavad, aga kui ma vaatan Eesti pankade krediitkaardi intresse, siis nad on nende kiirlaenukontoritega võrreldavas suurusjärgus. Keskmine krediitkaardi intress on mingisugune 15-16, võib-olla isegi 18 protsenti.

No nende kiirlaenude majade intressid on 70, 80 või 90 protsenti, üle 30 kindlasti.

70 siiski ei ole vist täna enam isegi legaalne.

Ikkagi on need suurusjärgud erinevad. Krediitkaarti väljastame me inimestele, kes kasutavad krediidikaardi laenuosa ikkagi ajutiselt. See ei ole see, et sa jääd sinna igavesest ajast igaveseks istuma. See on perekonna kuu või kvartali rahavoogude tasandamiseks ning ühtlasemaks ja paremaks juhtimiseks. Me ei eelda, et inimesed jäävad seda intressi tasuma pikema perioodi jooksul.

Palju teil seal Rootsi emapangas krediitkaardi intress on? See kindlasti pole 18 protsenti.

Ei oska kommenteerida, aga kui me rihime sinnapoole, kas pankade tasud ja intressimäärad on õiglased, siis ma arvan, et tuleme Eestis selle juurde ilmselt veel tagasi. Konkurents toimib kenasti, et see võrdlus ei ole päris täpne.

Tõepoolest, siin ju panku täitsa on. SEB on vist nii laenude kui ka hoiuste mõttes suuruselt Eesti teine pank.

Täpselt nii.

Kuid kui ma vaatan pankade kasumeid nii sel kui ka eelmisel aastal, siis tundub, et Eestis on pangalitsentsi omamine põhimõtteliselt rahatrükkimise luba. Kõikide suuremate pankade kasumid olid eelmisel aastal sadades miljonites, tõenäoliselt tuleb ka sel aastal summaarne kasum kuskil poole miljardi kanti. Kas ma eksin?

Ma arvan, et pankade kasumlikkust tuleks hinnata pikema perioodi jooksul. Pangandusse sisenemine on väga kõrgete barjääridega ja teiselt poolt, kui me vaatame Eesti panganduse kasumlikkust ja kapitali tootlikkust üle pikema perioodi, siis see on madalam kui Eesti ettevõtete keskmine kapitali tootlikkus.

Nii et pangandus Eestis ei ole kindlasti olnud üle pika perioodi kõige kasumlikum äri.

Kui sinna perioodi panna 2008-2011. aasta, siis kindlasti saab selle numbri alla.

Aga nii peabki panema.

Olen nõus.

Seda pole võimalik vaadata ühe-kahe aasta kontekstis.

Te ütlete, et see, et pangandus saab kriiside ajal väga rängalt pihta ja et headel aegadel teenitakse suuri kasumeid, see ongi normaalsus?

Nagu igas ettevõtluses, tuleb headel aegadel koguda puhvreid keerulisemateks aegadeks.

Mainisite kõrgeid sisenemisbarjääre pangandusturule. Kui panganduslitsentsi saaks Eestis või Baltikumis lihtsamalt, kas siis teie konkurent Swedbank saaks siin mitusada miljonit aastas puhast kasumit teha?

Ma arvan, et pangandus ja finantsturg on tervikuna muutumas. Oleme saanud endale uusi konkurente väljaspool traditsioonilist pangandust.

Mis konkurent Revolut teile ikka on? Ma ei ole küll SEB klient, olen Revoluti klient, aga võrreldes sellega, mida tavaline Eesti suurpank pakub, on nende teenused väga piiratud. Tegelikult nad otseselt ju ei konkureeri.

Aga teatud toodete-teenuste vaates kindlasti konkureerib ja nad on oma tooteportfelli järjest laiendanud.

Ma vaidleks vastu. Üks koht, kus Revolut Eesti turul konkureerib, on näiteks krediitkaardid – saad panna endale telefoni krediitkaardi ja maksta, peaasi, et arvel õigel kuupäeval raha on. Paar päeva tagasi vaatasin, et Eesti suurim pank Swedbank pidas võimalikuks tõsta oma krediitkaartide kuutasu märkimisväärselt. Numbrid on küll väiksed – kui sa tõstad 10 euro pealt 17 euro peale või 1.50 pealt kahe ruro peale, siis tundub, et pole suur tõus, aga kui sa võtad protsentuaalselt ja sul on 100 000 klienti, siis on see ikkagi väga suur raha. Kui see Revolut neile tõeliselt valu teeks, ei saaks nad ju selliseid asju teha.

Ma ei oska kommenteerida.

No Revolut võtab ju ka teie kliente.

Kahtlemata ei saa me ignoreerida uusi tulijaid ja hoiame nende tegemistel väga-väga teraselt silma peal.

Ütlen veel kord, et Eestis toimib pankade vaheline konkurents väga hästi. Kui me vaatame natukene ajas tagasi, siis mis on kadunud – sisuliselt on kadunud väärtpaberite tehingutasud. On kadunud igapäevapanganduse ülekande ja arveldustasud. Rääkisime krediitkaardi järelmaksuintressist, aga kui me vaatame, kus on eluasemelaenude intressid.

Võrreldes 2007. aastaga on nad tegelikult üsna kõrged.

Kui me võrdleme sellega, kust nad on tulnud, siis kui nad on tulnud kahe või kahe koma kahe pealt, siis täna on keskmine intress kuskil poolteist. Kui sul on energiatõhus kodu, siis pakuvad osad turuosalised laenuintressi null koma...

Keegi maksab selle intressi vahe vist ju kinni.

Veel kord, ma arvan, et konkurents on päris aktiivne ja tõhus, pangad on suhteliselt erineva niši ja profiiliga.

On suured Skandinaavia, rahvusvahelise haardega pangad, kellest üks oleme meie, on kohalikul kapitalil põhinevad pangad erineva riskiisu ambitsiooniga.

Konkurents on ja kui me võtame sinna juurde need välised, nii-öelda uue maailma finantsasutused, kelle alla liigitub ka näiteks Revolut, siis ma arvan, et see konkurentsi pilt on päris kirju.

Samas ühtegi päris uut panka sisuliselt tulnud ei ole, need, keda te siin kodumaiste pankadena ilmselt silmas pidasite, on LHV ja Coop Pank, mil on panganduslitsents olnud juba kümneid aastaid olemas. Panganduse riskid tunduvad mulle ikkagi üsna väiksed tänu sellele, et asi on nii ära reguleeritud. Kas see barjäär turule sisenemiseks pole liiga kõrge?

Vastupidi. Üks probleem, millega traditsiooniline pangandus täna silmitsi seisab, ongi see, et meie sektor on väga tugevalt ülereguleeritud.

Aga see vähendab ka teie riske.

Seda ülereguleerimist tunnetavad ka meie kliendid.

See suurendab teie kulusid, aga vähendab riske.

See suurendab kulusid ja kui me vaatame mis iganes kapitali puhvreid või mis raporteerimist meilt oodatakse...

Kui me jällegi võtame üle perioodi, siis paneb küsimärgi pankade investoritele, aktsionäridele, kui kasumlik see äri ikkagi on.

Kas te "Rahamaa" etendust käisite vaatamas?

Ei ole jõudnud kahjuks.

Kahju, minule see etendus väga meeldis, ta maalis Eesti rahapesukriisist ja Eesti pankadest teistsuguse pildi, kui siin paljudele inimestele mulje oli jäänud. Ei olnud päris nii, et mingid kurjad Eesti pankurid pesid siin metsikus koguses raha viisil, mis mingit eetilist ega seaduslikku pilku ei kannatanud. See selleks, te pole etendust näinud.

Aga kahtlemata on rahapesu teema teile tuttav. Te peate kõiki kliente põhjalikult uurima, osa kliente ei tohi üldse jutule võtta ning kõiki tehinguid tuleb vaadata, teil on sadu inimesi tööl, kes ainult sellega tegelevadki. Seda kõike te ju näete.

Kahtlemata. See on olnud ja ka on kõikide pankade väga teravas fookuses.

Lisaks rahapesu vastu võitlemisele on pankade ja finantssüsteemi jaoks uus väga suur väljakutse ja teema kindlasti rahvusvahelised sanktsioonid ja nendest kinni pidamine. Tänasel päeval on see isegi aktuaalsem.

Kui me räägime rahapesu minevikuskandaalidest ja temaatikast, siis see on suuresti, ma arvan, et pankade laenuportfellist täna, kuidas öelda, välja roogitud, eemaldatud. See raamistik on täna vägagi teistel alustel. Aga rahvusvahelised sanktsioonid, ma ei julge peast öelda, mitmenda paketini me jõudnud oleme, arutatakse uut, kas tuleb või tule, aga ka seal on pankadele pandud väga tugev roll ja vastutus.

Mis aastast te panganduses olete?

1995. aastast.

30 aastat. Kindlasti teate te seda perioodi väga hästi, kui Eesti ja Balti panganduses oli olukord erakordselt vaba. Nii pangajuhid kui ka aktsionärid vaatasid asja niimoodi, et kelle iganes raha võtame sisse ja teenime sellega omanikele tulu. Kas nad tegid midagi põhimõtteliselt valesti? Kas nad tegid midagi moraalses mõttes valesti, kui võtsid näiteks Usbekistani, Aserbaidžaani või Vene raha?

Seda selliselt täna küsida...

Ma ei ole isegi kindel, on see õige küsimus.

Ma arvan, et see on õige küsimus, sest me mõistame ju tänaste standardite alusel inimesi hukka asjade eest, mis nad tegid aastal 1998.

Aga kas on õige niimoodi selliselt vaadata?

Aga nii ju küsitakse.

Ma arvan, et kõik ettevõtjad ja pangad on tegutsenud igas ajahetkes tollal kehtivate normide kohaselt. On üritanud neid seadusi tol hetkel maksimaalselt täita. Kui me mõtleme, siis Venemaa oli ju mingil perioodil peaaegu astumas WTO liikmeks. Kui me vaatame seda 30 aastast perioodi, siis see on olnud väga erinev ja väga kiiresti muutuv.

Kui me räägime nendest regulatsioonidest, millest me täna juhindume, kõik need rahapesuseadused ja see temaatika, siis ka see seadusandlik raamistik hakkas tekkima 2005. aastal. Kui me vaatame tänaste normidega minevikku, siis see on alati väga keeruline.

Ma olen nõus. Aga kas me praegusel hetkel ei ole ikkagi selgelt liiale läinud?

Meil on tänasest päevast mitu näidet, mis tekitab paljudes inimestes, tavalistes pangaklientides, terve rea küsimusi. Rahapesu andmebüroo on suutnud riigikogust läbi suruda seaduse, mis köidab vist 11 erinevat riiklikku andmeladu ühte paketti, et teha seal andmekaevet anonümiseeritult, aga kui leitakse mingeid mustreid, on seda võimalik isikustada ja minna panga klientide juurde juba väga ränkade küsimustega, et tegelete siin mingi seaduserikkumise või rahapesuga.

President on jätnud selle seaduse välja kuulutamata, ma arvan, et üsna arusaadavate argumentidega, aga kuidas teile tundub – kas pangasaladus kas või mingil piiratud kujul on tänapäeval üldse olemas? Kas see peaks olemas olema?

Kahtlemata. Ma arvan, et pangasaladus on meie äritegevuse A ja O ja alus.

Samas arvan ma, et igas heas riigis, peavadki olema sisse ehitatud kontrollmehhanismid, mis tagavad selle, et me oma sinisilmsuses neid vabadusi, mida me peame iseenesest mõistetavateks, mille hulgas on ka pangandussaladus, neid ära ei annaks.

Need on tänaseks ära antud.

Ma arvan, et see, millele ka õiguskantsler on osundanud, see küsimuste tõstatamine on väga õige.

Miks te ise karjuma ei hakanud, kui teile tuli, ma isegi ei tea täpselt kes, oli see maksuamet, politseiamet või rahapesu andmebüroo, kes ütles, et teeme nüüd sellise andmevahetusrakenduse, millega eri riigiametite esindajad saavad tulla ja vaadata mingeid kontosid, ilma et teile jääks sellest isegi jälge.

Ma astuksin kaks sammu tagasi. Milline on see keskkond, kus me täna tegutseme? See on digitaalne kiire internetiajastu. Kui me vaatame, kuidas teostada järelevalvet finantskuritegevuse osas, siis üldiselt on kõikides arenenud riikides rahapesubüroo laadsele organisatsioonile antud õigused teha õigustatud kahtluse korral päringuid finantsasutuste kohta.

Seda õiguskantsler suuresti ei vaidlustanud, õiguskantsleri küsimus oli eelkõige, millises kanalis ja mis vormis on järelvalvel neid päringuid õigus ja võimalus teha. Selle poole pealt on tegemist natuke riigi halduspraagiga, on jäetud teatud asjad reguleerimata ja puudub õigusselgus, mis päringuid millistes kanalites on rahapesu andmebürool võimalik teha. Ma arvan, et riik peab selle segaduse likvideerima ja õigusselguse looma.

Aga kui küsimus on selles, kas pangasaladus on meie jaoks püha, siis loomulikult on. Kas riigi järelevalveasutustel või teatavatel organitel peaks olema õigustatud ja põhjendatud kahtluse korral õigus teha päringuid, siis ma ütlen jah.

Kas teil peaks olema mingisugune roll, kus te vaatate päringut ja ütlete, et see on õigustatud, aga see päring ei ole? Sest praegu teil seda rolli enam ei ole.

Meil seda rolli ja kohustust ei ole, aga kas peaksime hakkama hindama, kas peaksime võtma üle rahapesu andmebüroo...

Ei peaks.

Kas peaksime võtma üle maksu- ja tolliameti rolli?

Ei peaks.

Me oleme juba palju rolle võtnud.

Teie olete ju lõpuks seal klientide jaoks.

Jah, aga siis me peaks hakkama teostama uurimist. Uurimist peab teostama riik. Teisalt peab riik looma usalduse.

Ma rääkisin prokuratuuri töötajatega, ei ole näinud seda andmevahetussüsteemi, arvan, et ka teie ei ole näinud, küsisin neilt, kuidas see välja näeb. Põhimõtteliselt on niimoodi, et on mingi rakendus, kuhu saab sisestada inimese või ettevõtte nime ja kirjutada juurde kriminaalasja numbri ning see inimene ja kriminaalasi ei pea omavahel olema seotud. Et põhimõtteliselt ma kirjutasin sinna teie nime ja suvalise kriminaalasja numbri, peaasi, et see kriminaalasi olemas on ning pank väljastab mulle automaatselt teie pangakonto väljavõtte.

Nagu ma ütlen, heas riigis on sisse ehitatud kontrollmehhanismid. Samamoodi nagu igas ettevõttes.

Praegu neid ei ole ilmselgelt.

Igas ettevõtluses on sisse ehitatud kontrollmehhanismid. Meil pangas on kolmetasandiline, kolm kaitseliini.

Pangas ei saa ametnik minna suvaliselt vaatama minu pangakontot. Ma loodan vähemalt.

Meil on kolme kaitseliini süsteem, on äriüksus, vastavuskontroll ja siseaudit, kes raporteerib otse omanikule. Annab omanikule kindluse, et ettevõtte juhtkond tegutseb ette antud õigusnormide ja ootuste piires ja vastavuses. Samamoodi peab olema ka riigi poole peal.

See pool on vaja paika saada, et olulistel asutustel ja järelevalveorganitel, ka nendel on sõltumatu kontroll, mis sisuliselt tagab selle, et need päringud, mis tehakse sõltumata kanalist, on õigustatud. Need ei ole lihtsalt nii, nagu te kirjeldasite, et sisestame kaks numbrit ja ühe nime ja läheb teele. Et enne kui tal on õigus need sisestada, on see õigustatud.

Mulle siiski tundub, et teie poolt võiks ka olla mingisugune hoolsus kliendi nimel, aga las olla.

Rääkisime pankade vahelist konkurentsist ja siit käis läbi ühe välismaise panga nimi, mis pakub väga piiratud teenuste paketti ja te ütlesite, et juba on näha, et nad saavad endale Eestis kliente. Tõesti, ka minu tutvusringkonnas, mis ilmselt ei ole väga representatiivne, on päris mitu inimest, kes seda pangateenust kasutavad. Teate, mida nad kõik on mulle öelnud, miks nad seda kasutavad seda? Sest ükski Eesti ametiasutus ei saa sinna selliseid päringuid teha. See on väga oluline konkurentsieelis.

Ütleme niimoodi, 99,9 protsenti meie klientidest on seaduskuulekad ja ei muretse selle pärast. Kui sa oled seadusekuulekas kodanik, siis...

See "ausal inimesel pole midagi karta" – sellega ma kindlasti nõus ei ole. Mina olen omast arust täiesti aus inimene, aga olen nõukogude võimu ajal üles kasvanud ja mina kardan, et ametnikud või poliitikud kuritarvitavad võimu.

Seepärast peabki riigi poolt olema tagatud, et ametnikel puudub kuritarvitamise võimalus.

Kõige lihtsam on seda tagada niimoodi, et ametnik üldse ligi ei pääse.

Räägime usaldusest. Usaldus on muidugi panganduses keskne küsimus – kui klient ei usalda panka, siis seda äri pangal ei ole.

Aga usaldus on ka laiem teema. Ütlesite enne, et inimestel tundub olevat usaldus riigi vastu, kas nüüd ka valitsuse vastu, aga riigi vastu kindlasti. Ma olen nõus, sest kuidas teisiti saaks selgitada seda, et meil ei ole suurt väljarännet, vaatamata sellele, et on kõrge inflatsioon ja madal majanduskasv, et meil on jätkuvalt tuhandete kaupa inimesi, kes võtavad laenu või kogutud säästud ja ostavad selle eest kohapeal endale pikaks ajaks kinnisvara, seovad oma elu väga olulisel määral Eestiga, vaatamata kõigile riskidele.

Samas on mingi tükk sellest usaldusest ikkagi kaduma läinud. Võimalik, et seal on oma osa sellel, et inimesed vaatavad, et nende mure näiteks kallimate hindade, väikse palga, väikse sotsiaalse mobiilsuse või vähese tervikliku majandusarengu osas ei leia riigi ja poliitikute poolt selget kaasaelamist. Kuidas teile tundub, kas Eestis on mure usaldusega ja kui palju on seal sees majanduslikku komponenti?

Veel kord, see, et inimesed võtavad laenu, et ettevõtted investeerivad uuesti – puudutasime eraisikute kiiret laenukasvu ja suurt laenuvõtmise valmidust, sama näeme iseenesest ka ettevõtete poolel, kui me vaatame töös olevaid projekte, siis neid on 50 protsenti rohkem kui oli aasta tagasi –, on laiapõhjaline. See pole ainult kaubandus või kõrgematest hindadest tingitud käibekapitali finantseerimine.

Kõige rohkem on esimesel poolaastal kasvanud väikeste ja keskmiste ettevõtete poole peal tööstus, kinnisvara, põllumajandus ja head meelt teeb ka see, mis vahepeal tundus kiratsevat, IT-sektor. Ka nemad on asunud uuesti laenama. Ehk see on suhteliselt laiapõhjaline.

Mis minu jaoks veel näitab usaldust riigi ja selle piirkonna vastu, kus me tegutseme, on see, et suuremate ettevõtete poole peal on päris palju erinevaid ettevõtete oste, müüke.

Aga ostjateks on põhiliselt eestlased?

Jah.

Ja müüjateks välismaalased.

See on mõnevõrra muutunud, näeme ka välisinvestorite tagasitulekut, aga jah, kui me vaatame viimase 12 kuu tehinguid, siis seal on olnud valdavalt müüjaks välisinvestorid, kohalikud on ostnud.

See muidugi kinnitab eestlaste usaldust.

Jah, see näitab usaldust.

Me räägime kaitsetahtest ja kaitseinvesteeringute vajadusest, ma arvan, et kõik kirjutavad sellele alla ning et ka riik on astunud konkreetseid samme, mis tuleb nüüd ära teha, ära finantseerida, tuleb laenu võtta osaliselt selle katteks, aga see kõik näitab, et usaldus ei ole kuhugi kadunud vaatamata geopoliitilistele pingetele, vaatamata sellele, et oleme naabriks Venemaale, kes on olnud juba pea kolm aastat sõjas Ukrainaga.

Jah, on olnud palju ebakindlust, aga mulle tundub, et usaldus tervikuna on säilinud.

Laenu võtmine riigi poolt. Eesti laenukoormus on nii maailma kui ka Euroopa mastaabis erakordselt madal. Kas laen kaitseotstarbelisteks kulutusteks, sest investeeringuteks on seda pisut raske nimetada, on teie meelest õigustatud?

Et nüüd võtta?

Me võtame vist 3,5 miljardit laenu järgmisel aastal selleks, et oma kaitse-eelarvet finantseerida. On see teie meelest õige samm?

Kui see raha läheb sinna, kuhu ta peaks minema, ehk meie kaitsevõimekuse tõstmisesse, siis see on kindlasti õige samm.

Küsimus on, kas meil on vaja päeva lõpuks see 3,5 miljardit võtta või on meil – ja millest natukene juba nii-öelda säutsutakse – äkki maksulaekumine sedavõrd parem, et kas ei ole vaja nii palju laenu võtta või kõiki planeeritud maksutõuse teha. See selleks, aga kaitsevõime tugevdamise eesmärgil on laenu võtmine õigustatud.

Kas on veel mõni asi, milleks Eesti riik võiks laenu võtta?

Ma võin öelda, milleks ei tohi võtta. Ei tohi võtta jooksvate kulude katteks.

Juba võetakse.

See on see, mida riik peaks katsuma...

Meil on riigieelarve tulude ja kulude vahemik suurusjärgus kaks miljardit igal aastal, seda me juba finantseerime laenuga.

Osaliselt ilmselt küll jah, aga veel kord, ma arvan, et see millest peab hoiduma, peab olema hästi ettevaatlik võttes laenu jooksvate kulutuste katteks.

Mul on väga hea meel, et ma ei pea tegema poliitilisi otsuseid ja valikuid, mis maksu tõsta või mida langetada, aga kui ma ühe soovituse või mõtte enda poolt anda, mida riik peaks üritama muuta ja vaadata, on ikkagi see, et selline automaatne erinevate kulude indekseerimine – kui ma vaatan ettevõtja seisukohalt, siis see on väga raske ja koormav.

Kui sa planeerid kulusid järgnevaks aastaks, siis sa paralleelselt vaatad, mis on su eeldatavad tulud, sest pikaajaliselt üle oma võimete elada ei ole võimalik.

Mida ma riigimeestelt ootan, on tasakaalustatud lahendus.

Aga kui te vaatate, millised kulud on riigieelarves sellised, mis on indekseeritud näiteks inflatsiooni või muu sarnase asjaga, siis need on põhiliselt sotsiaalkulutused.

Mitte ainult.

Ikka valdavalt. Kui me vaatame rahalises mõttes, siis kõige suurem tükk sellest on pensionid. Vaadake, kui raske on poliitikutel öelda, et järgmisel aastal pension ei tõuse nii, nagu seda on viimased 20 aastat juhtunud. See on ka usalduse küsimus.

Riik peaks siin võtma natuke pikema vaate. Me oleme palju üritanud rääkida ja ühel hetkel mindi pensionisüsteemi lammutamise peale – raha on vaba, iga inimene ise otsustab, mida ta teeb –, aga nagu elu näitas, see reeglina tarbiti ära.

Selle asemel, et midagi lammutada, tuleks vaadata, kuidas seda süsteemi ja inimese sotsiaalset kindlustunnet tulevikus suurendada, üks on näiteks tööandja pension. Miks see ei ole käivitunud? Minu poolt vaadates väga raske öelda.

Ilmselt riik vaatab, et jah, see võib lühiajaliselt tähendada, et maksulaekumise kasv on mõnevõrra väiksem, aga jällegi, kui me vaatame arenenud ühiskondi, siis tööandja pension on üks sammas, mis on meil täna puudu.

See on väike asi, seda ei saa isegi suureks reformiks nimetada, kui see juhtub.

Ma arvan, et pikaajaliselt on see väga oluline reform, sest kui me vaatame Rootsit, siis tööandja pension on üks kolmandik inimese tuleviku...
Küsimus on, mis perspektiivis me vaatame. Kui me vaatame koormust täna igale maksvale kodanikule, siis see koormus järjest kasvab. Meie demograafiline trend on murettekitav.

Kui te nüüd vaatate seda mitte pangajuhina, kellele kindlasti tööandja pension oleks kasulik ärilises mõttes, vaid vaatate seda inimesena, kellel on tänu pangajuhi tööle suur pilt Eesti majandusest, siis äkki teil on pakkuda mingisugune suur eesmärk, mis meil võiks olla. Mina ei oska praegu ühtegi sellist eesmärki kirjeldada, mida kas ühiskond või poliitikud kitsamalt oleks püstitanud. Kuhu me peaksime jõudma, mida me peaksime tegema, mis oleks see asi, mille poole me peaksime pürgima?

Arvan, et esiteks peame vaatama, mis meil hästi on ja peame pürgima selle poole, et me suudame neid asju säilitada.

Mis meil on hästi? Võime öelda, et meil on väike, aga haritud rahvas. Kui me mõtleme sellele, kuhu riik peaks pürgima, siis võib olla on näiteks AI Eesti Nokia. Meil pole suuri maavarasid, meil pole suurt rahvaarvu, aga meil on suhteliselt hästi haritud rahvas. AI tõhusam rakendamine – kui me suudame seda kultiveerida oma kooliõpetes, majanduses, see võiks anda täiendava hoova meie riigi tuleviku perspektiivile, et ka väikerahvas võiks olla suur. Et see võib olla täiendav võimendus.

Küsimus on see, kuhu me ikkagi peaksime panustama, me peame panustama, et Eesti riigis oleks nii kohalikel ettevõtjatel kui ka välisinvestoritel hea toimetada, et meil säiliks me ettearvatav majanduskeskkond, stabiilne maksukeskkond, et siia tahetaks jätkuvalt tulla ja siin tahetakse oma äri püsti panna, hoida ja kasvatada. Kõigepealt peaksid elementaarsed asjad olema korras, siis me saame hakata mõtlema suuremate asjade peale.

"Reedene intervjuu" on Vikerraadios reedeti kell 14.05.