Alaska kohtumisest USA ja Venemaa presidendi vahel on nüüd mõned päevad möödunud. Mis mõtteid see teis tekitas ja millised on need infokillud, mis nüüd järgnevatel päevadel selle kohta on välja tulnud?

Väga raske on lihtsalt tervikut sellest kohtumisest enda jaoks välja joonistada, sest tõesti on olemas mingisugused infokillud, mis on kindlasti vastuolulised osaliselt ja torkab ka silma see, et Venemaa pool ei räägi peaaegu mitte midagi selle kohtumise kohta. Nad lihtsalt ütlevad, et on väga rahul, aga kuidagi see Ameerika administratsioon on ise kohati kaotanud kontrolli selle üle, milline info sinna inforuumi läheb ja seetõttu valgub n-ö spekulatsioone, siis mingeid üksikuid infokilde, siis on näha, et president on sellepärast närvis, hakatakse seda klaarima, räägitakse kohati veel hullemaks, et selles suhtes Venemaa pool on väga rahul, et USA presidenti süüdistatakse praktiliselt kõiges nii opositsiooni poolt, nii ajakirjanike poolt kui ka teiste riikide meedia poolt. Samal ajal Venemaa president saab rahulikult sellest pildist eemal olla. Tema nagu ei puutugi peaaegu asjasse.

Kuidas Alaska kohtumine maailmale aga välja paistis?

Välja paistis ta halvem kui tegelikult ehk oli. Üks asi, mida tuleb mõista, on see, mida Ukraina president on ka öelnud, et ilma nendeta ei ole võimalik teha ühtegi kokkulepet. Ma usun, et USA president siin Alaska kohtumise ajal loobus mitmetest oma nõudmistest, mida ta avalikult oli öelnud, et kõige olulisem, et enne vaherahu, siis läbirääkimised - sellest ta loobus. Ta ostis kindlasti ära selle Venemaa n-ö korduvalt öeldud ettepaneku, mis ei olnud nüüd üllatus, millega Venemaa välja tuli, et teeme kohe ja lahendame kõik probleemid ning teeme rahulepingu. See on tegelikult väga suur vahe ja just seetõttu, et kui oleks kohene vaherahu, siis oleks olnud võimalik rahulikus õhkkonnas rääkida selle üle, mis on see lõpplahendus ja USA presidendi ego oleks rahuldatud - ta lõpetas sõjategevuse. Venemaa saab sellest suurepäraselt aru ja saab aru, et siin on väljapressimise koht. Sellele see mäng käib, aga mida ma ei usu, on see, et Trump nõustus mingite Venemaa territoriaalsete nõudmiste ja mingite teiste nõudmistega seal ja nüüd üritab seda täispaketti Ukrainale pähe määrida. Seda ma ei usu, aga mis on tajutav, on see, et ka USA administratsiooni liikmed, ka president, ei ole suutnud nuputada välja mitte ühtegi teist lahendust, kuidas seda sõjategevust peatada, kui see, et peab toimuma mingisugune territooriumite vahetus või siis teatud territooriumite Venemaale loovutamine.

Venemaa ei taha seda rindejoone säilitamist. Venemaa tahaks edasi kogu Donetski oblastit. See tundub mõnes mõttes hullumeelse nõudmisena, et Ukraina taanduks oma kindlustatud liinidelt.

Lugu ongi selles, et ühtegi teist protsessi ei ole ja Venemaal on võimalus neid nõudmisi esitada, kuna Trump on lubanud selle sõja lõpetada ja tegutseb siis oma parimate oskuste äranägemise järgi selles suunas. Ta on sattunud sellisesse olukorda, et Venemaal on võimalik nõuda rohkem. Ei ole osanud USA, ei ole osanud Euroopa ühtegi teist protsessi niimoodi välja mängida ja Ukraina ise ka loomulikult mitte. Kui me mäletame, siis president Bideni ajal ainukene protsess, mis näis nagu natukene toimivat, oli see, et USA administratsioon ütles, et Ukraina ise peab vedama seda rahuprotsessi rahvusvaheliselt ja diplomaatiliselt. Selles mõttes, kui võrrelda poole aasta taguse ajaga, siis sel ajal oli olukord pisut teistsugune, et tol ajal Venemaa ikkagi avalikult nõudis ju kogu Ukraina kapituleerumist. Nüüd on loobutud ka nendes vestlustes mingitest säärastest nõudmistest, et valitsus peab vahetuma, sest saadakse aru, et nii palju ei saa ka enam lauale panna. See on n-ö kukesammu võit, aga ikkagi ei tulene see mitte USA presidendi tegutsemisest, vaid Ukraina armee on suutnud hoida positsioone ja ei ole kokku kukkunud see Ukraina kaitse.

Samas Venemaa president rääkis ikkagi samal kohtumisel Alaskal konflikti algpõhjustest ja mõjusfääridest ja kõike sellist, mida ta rääkis ka sõja alguses. Ta pole justkui millestki taandunud.

Ütleme nii, et see protsess, mis on alanud, on aidanud Venemaal oma agressiooni osaliselt legitimiseerida ja see on paratamatu. Kõik protsessid, mis viivad lõpuks mingi vaherahuni või sõjategevuse lõpetamiseni mingi lepingu läbi, teatud määral legitimeerivad seda agressiooni. Pigem see viga on tehtud selles, et tegelikult oleks Venemaaga pidanud läbi rääkima pidevalt ja kogu aeg ning talle seda survet avaldama, mitte lüüa uks kinni ja siis öelda, et võitleme kuni õiglase rahuni sellesse panustamata.

Mida võis aga Trump peale Alaska kohtumist arvata? Mida esmaspäevaselt Zelenski ja Trumpi kohtumiselt oodata?

Ma olen kindel, et Trump ei olnud selle kohtumisega Alaskal ise absoluutselt rahul, sest tema käitumine peale seda kohtumist oli selline, et ta tegi head nägu, ta ei tahtnud minna Venemaa presidendiga tülli, aga oli näha, et ta ei tormanud mitte midagi vormistama. Ta sai aru, et ta ei ole mitte midagi saavutanud ja tal on ees väga keeruline ülesanne hakata seda väga põikpäiselt käituvat Ukraina presidenti veenma milleski, mis tegelikult ei ole sellisel kujul tehtav.

Ma usun, et esmaspäeval ei kordu see, mis juhtus mõned kuud tagasi ja Ukraina ei jää täiesti üksi.

Millised need USA pakutavad julgeolekugarantiid võiksid välja näha? Korrutatakse seda, et Ukraina ei tohi saada NATO liikmeks, aga kaitse on sarnane artikkel 5-le. Kuidas seda võiks üldse ette kujutada?

Seni kuni seda ei ole paberile kirja pandud ja nende riikide poolt heaks kiidetud, seni ei ole mõtet selle üle liiga palju spekuleerida, sest siin on neid võimalusi tohutult palju.