USA presidendi Donald Trumpi algatatud rahuprotsessis, mille viimased verstapostid olid tippkohtumised Anchorage'is ja Washingtonis, on ilmselgelt esiplaanil kaks põhiküsimust. Territooriumid ja eraldusjoon (vaba Ukraina ja Venemaa poolt okupeeritud alade vaheline de facto piir või kontrolljoon) ning Ukrainale antavad julgeolekutagatised. Muidugi on ka palju muid olulisi küsimusi, mida on vaja järk-järgult lahendada.

Kaudsed paralleelid talvesõjaga on täiesti olemas. Kui ainult Venemaa muudaks oma suhtumist Ukrainasse, mis muidugi nõuab aega. Soome oli "ainult" 108 aastat Tsaari-Venemaa osa ning tal oli siis suurvürstiriigina laialdane autonoomia. See kõik lõppes 108 aastat tagasi, kui Soome iseseisvus täielikult.

Ukraina oli Moskva alam kolm korda kauem, umbes 330 aastat. Kreml ei kohelnud ukrainlasi kunagi soomlastele sarnaselt. Eriti viimastel aastatel on tänu Ukraina visale vastupanule venelaste üldine suhtumine ukrainlastesse hoopis halvemaks muutunud.

Mis muidugi ei tähenda seda, et ei pruugi saabuda mingi murdepunkt, kui venelastele saab selge(ma)ks, et ukrainlased on "ne naši" (mitte omad) ning nad lähevad oma teed. Läände. Talvesõja stsenaariumi narratiivi levitamine pigem soodustab paratamatuse alla neelamist venelaste poolt. Ukrainalased, nagu kunagi soomlased, võitlevad vapralt oma vabaduse ja iseotsustamise eest. Neil on selleks õigust ja jõudu, ka palju sõpru ja toetajaid, ning nad saavutavad oma eesmärgi varem või hiljem. Olgu de facto amputeeritud territooriumi ja rahvaga.

Soome saatus peale 1940. aastat

Stalini Nõukogude Liit ründas Soomet 30. novembril 1939. aastal peale seda, kui Soome ei nõustunud agressori ultimaatumitega, mis nagu tänapäevalgi olid seotud "julgeolekukaalutlustega". Tõsi, toona oli teine maailmasõda juba puhkenud, kuid kes aitas sõda valla päästa? Muidugi Moskoovia, mis sõlmis Natsi-Saksamaaga Molotovi-Ribbentroppi pakti. Nii nagu Putini Venemaa on sõlminud strateegilise partnerluse kokkuleppeid tänapäevaste kurjuse telje riikidega.

Pealegi nägi Soome väga selgelt, mis toimus Poola ja Balti riikidega. Helsingis polnud mingeid illusioone ning soomlased otsustasid vastupanu osutada. Sõda kestis 105 päeva ning lõppes 13. märtsil 1940. aastal.

Selle tulemus oli Soome jaoks ränk, arvestades, et riik sõdis sisuliselt üksi niivõrd ülekaaluka agressori vastu. Nõukogude Liit annekteeris umbes 35 tuhat ruutkilomeetrit ehk üheksa protsenti Soome territooriumist, sealhulgas Karjala kannase, Laadoga-äärseid maid, Salla ja Petsamo piirkonnad, nagu ka (ajutiselt) Hango poolsaart ning saari Soome lahes. 430 000 soomlast pidi kiiremas korras evakueeruma okupeeritavatelt aladelt vaba Soome pinnale.

Seejärel tuli jätkusõda, mis vältas 25. juunist 1941 kuni 19. septembrini 1944. Soome sai küll oma territooriumid tagasi umbes kolmeks aastaks, kuna Nõukogude Liit oli suures hädas Natsi-Saksamaa pealetungiga, sealhulgas Soome kaudu, kuid 1944. aastal sõlmitud vaherahu tõttu pidi Soome taanduma 1940. aasta piirijoonele.

Soome pidi Moskva poolt dikteeritud poliitilisi tingimusi täitma, mida poolhalvustavalt nimetati "soometumiseks", kuid riik säilitas siiski oma iseseisvuse ja – mis peamine – lääneorientatsiooni. Külm sõda sai läbi, olgugi üksnes näiliselt, ning Soomest sai Euroopa Liidu liige (1995) ja lõpuks ka NATO liikmesriik (2023).

Talvesõja paralleel Putini Venemaa agressiooniga Ukraina vastu on küll ajastute ja vastavate tingimuste tõttu paljuski teoreetiline, kuid ajaloolises perspektiivis, arvestades Moskoovia poliitika jätkuvust, siiski küllalt inspireeriv. Ajalugu kipub korduma uues kuues. Ukraina võimalik saatus kaasajastatud talvesõja stsenaariumi puhul tasub igal juhul kaalumist. Iseasi, kas tuleb ka jätkusõda või mitte.

NATO-sse ja EL-i kuuluv vaba Ukraina on võimalik

Talvesõja ja Venemaa Ukraina vastase agressiooni (veebruar 2014–...) tingimused on muidugi paljuski erinevad. Neid ei ole tarvis pikemalt lahti kirjutada ja mõtestada, sest 1939. aastal polnud NATO-t ja Euroopa Liitu, mis oleks võinud Stalinit ohjata ning Soomele laialdaselt sõjalist ja muud abi anda. Rääkimata sellest, et tolles NATO-s ja EL-is oleks olnud ka Balti riigid, Poola ja teised maad ning Hitleri Saksamaa oleks olnud demokraatlik ja seisnud Venemaa agressiooni vastu.

Küll aga väärivad kaalumist need aspektid, mis puudutavad põhiküsimusi: territooriume ja rahvastikku ning julgeolekutagatisi. Soome oli lõpuks siiski sunnitud taanduma Venemaale loovutavatelt aladelt, vaatamata visale vastupanule, kuid Ukraina ei ole täna (ilmselt ka mitte homme ja ülehomme) taolises seisundis, et ta peaks veel taanduma.

Küsimus on Venemaa poolt juba okupeeritud territooriumidega leppimisest faktiliselt, mitte juriidiliselt. Umbes nii, nagu terve hulk lääneriike aktsepteeris omal ajal tõsiasja, et Nõukogude Liit okupeeris Balti riike, kuid juriidilist tunnustust sellele ei antud. Soome oli sunnitud juriidiliselt aktsepteerima oma territooriumide kaotust 1945. aastal.

Venemaa võttis Soomelt üle sisuliselt tühjad maad, sest praktiliselt kogu elanikkond oli kiiremas korras evakueeritud vaba Soome pinnale. Ukraina ei jõudnud seda teha, sest meenutagem, et veebruaris ja märtsis 2022. aastal suutis agressor Venemaa hõivata väga suure osa Ukraina piiri- ja mereäärsetest aladest mõne nädalaga. Õnneks suutis Ukraina agressorid välja tõrjuda paljudest kohtadest, sealhulgas Kiievi alt. Ukraina ei suutnud kahetsusväärselt evakueerida oma elanikke, keda oli koos Krimmiga umbes 5–6 miljonit. Need inimesed jäid jõhkrate okupantide meelevalda.

Soomel ei olnud 1945. aastal muid valikuid, kui aastakümneteks "soometumine", kuid Ukrainal on väga selge perspektiiv ja võimalused, olgugi need Moskvale vastumeelsed. Venemaa oli 1940. aastatel Soomega sisuliselt üks ühe vastu vastasseisus, kuid Ukraina-vastase agressiooni ja rahuprotsessi kontekst on väga erinev. Sellesse on kaasatud kümneid riike, sealhulgas maailma juhtivad riigid.

Kokkuvõttes peab narratiiv sisendama Venemaale, kuid ka palju laiemalt, et kaasajastatud talvesõja stsenaarium on võimalik. Ilma jätkusõjata ja Ukraina "soometumiseta". Kui Ukraina on valmis leppima okupeeritud territooriumide de facto Venemaa valdusse jäämisega, siis Venemaa peab leppima vaba Ukraina täieliku iseseisvuse ja iseotsustamisega.

Kui Ukraina rahvas soovib Ukraina liitumist NATO ja Euroopa Liiduga, siis Moskva peab ukrainlaste valikuga leppima. Relvarahu ja rahulepe, mis ei paku Ukrainale parimaid võimalikke julgeolekutagatisi, ei ole vastuvõetav. Venemaa pakutav Hiina osalusega Budapest-2 ei lenda.