Merilin Pärli kirjutas hiljuti ERR-i portaalis ilmunud arvamusloos avaliku sektori unistusest jõuda vaikivasse ajastusse, kus "välja paistaks vaid klanitud ja kontrollitud ehk enda kasuks moonutatud pilt tegelikkusest" ja "kõik augud, kust negatiivset infot võiks välja tilkuda, oleks kinni topitud või üles ostetud".

Selle kommentaariga haakus samal päeval avaldatud Ragnar Kondi lugu sellest, kuidas Valga vallavalitsusest toimetustele saadetud kirja kohaselt tuleb edaspidi kõik meediapäringud saata ühele e-posti aadressile, teenistujate ja hallatavate asutuste juhtide meiliaadressidele saadetud päringud ja telefonitsi esitatud küsimused jäävad vastuseta.

Kas Valgast ongi saamas koht, kus kõnealune "kulukas unistus" on reljeefselt teostumas? Vaatlen antud juhtumi näitel eelkõige küsimust, kuivõrd on ametnike otsesuhtlust piirav ja "keskselt koordineeritud" meediasuhtlus kooskõlas seadusega ja milline on selle praktiline tagajärg.

"Meediapäringud" võivad sõltuvalt nende sisust olla teabenõuded avaliku teabe seaduse (AvTS) tähenduses või selgitustaotlused märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse (MSVS) tähenduses. Päringud, milles küsitakse selgitusi riigi või kohaliku omavalitsuse tegevusega seotud asjaolude kohta, on reeglina selgitustaotlused.

Selgitustaotluse esitamine: nii adressaadi kui selgitustaotluse esitamise viisi valib pöörduja

MSVS järgi võib selgitustaotluse adressaadiks olla nii asutus tervikuna kui ka konkreetne ametnik või töötaja. Seejuures peavad ametnike telefoninumbrid ja e-posti aadressid olema avalikud. Pöörduja ise valib, kellele ta oma päringu adresseerib ja milliseid avalikustatud kontaktandmed ta seejuures kasutab.

Ametnikele või töötajatele selgitustaotluste adresseerimise keelamine või neile ainuvõimaliku vormi kehtestamine ei ole lubatud. Seega juhul, kui kõnealust kirja meediamajadele käsitleda keeluna saata päringuid konkreetsete ametnike avalikele e-posti aadressidele või helistada nende avalikele telefoninumbritele, on see keeld ilmselgelt õigusvastane.

Selgitustaotlusele vastamine: vastama peaks konkreetne ametnik või muu pädev isik, suulised pöördumised tuleks neile kohesel mittevastamisel registreerida

Selgitustaotluse adressaat on kohustatud sellele vastama. Seega isiklikele meiliaadressidele saadetud või telefonitsi esitatud meediapäringutele vastamata jätmine tähendaks seaduses sätestatud vastamiskohustuse rikkumist.

Selgitustaotlusele võib adressaadi asemel vastata sama asutuse või organi teine pädev ametnik või töötaja. Kohtupraktika järgi on asutustel avar kaalutlusruum määramaks, kes konkreetsele selgitustaotlusele vastab. Seega kui "valedele e-posti aadressidele" saadetud päringuid lihtsalt ei ignoreerita, vaid tagataks neile vastamine "keskselt koordineeritud" moel, siis on see vähemalt formaalselt kooskõlas seadusega.

Ent sellise lahenduse mõju pole Valga vallavalitsuses loodetud "koormuse vähenemine". See lootus on esiteks vastuolus MSVS-i asjaomase regulatsiooni täpselt vastupidise eesmärgiga vältida vastamiskohustuse konkreetsele ametnikule või töötajale jätmisega asutuste juhtide üle koormamist.

On ülimalt ebausutav, et kogu avaliku suhtluse keskne koordineerimine ja mikromanageerimine oleks efektiivsem kui pädevate ametnike ja töötajate endi poolt oma tegevuse mõistlikus mahus selgitamine.

MSVS ja AvTS regulatsioon koosmõjus selgelt ka eeldab, et see kuulub ametnike tööülesannete hulka. Neilt vastavate ülesannete äravõtmine ning kas asutuse juhile või kommunikatsioonijuhile või -osakonnale delegeerimine on mitte niivõrd märk avaliku sektori ja meedia vahelise usalduse vähenemisest, kui märk avaliku sektori enda sisese usalduse puudumist.

Lisaks ei paista Valga vallavalitsus aduvat, et registreerida tuleb ka suulised selgitustaotlused ning sellest vabaneb vaid siis, kui küsimusele antakse kohe suuline vastus. Valdava osa meediapäringuid saab dokumendiregistris registreerimata jätta just tänu neile koheselt suuliselt antavatele vastustele. Kui aga suulisele selgitustaotlusele koheselt ei vastata, lasub telefonikõne saanud ametnikul või töötajal kohustus selle käigus esitatud selgitustaotlus hiljemalt järgmisel tööpäeval registreerida.

Niisiis tõstab suulisest vastamisest loobumine hüppeliselt meediapäringute vastamisega seotud töökoormust, kuna lisandub tohutu hulk registreerimisega seotud bürokraatiat, samuti võib eeldada korduv- ja täiendavaid päringuid põhjusel, et suuliselt esitatud küsimus ei pruugi päris täpselt registreeritud saada.

Kui suulise vastamise korral on võimalik vastavad arusaamatused või möödarääkimised kiirelt järelküsimustega kõrvaldada, siis kirjaliku vastuse korral võib oodata sagedasi vaidlusi küsimuse tegeliku sisu üle, samuti sellega seotud uusi päringuid.

Suulise selgitustaotluse registreerimise kohustust ei saa vältida ka telefonile mittevastamise või kõne katkestamise, kui selgub, et telefoni otsas on ajakirjanik. Telefoninumbri avalikustamise kohustus oleks mõttetu, kui sellega ei kaasneks kohustust olla sel telefonil (vähemalt teatud aegadel) kättesaadav ning kuulata ära telefoni teel esitatud küsimused.

Kokkuvõttes on "meediapäringute keskne kontroll" Valga versioonis selgelt ebaseaduslik. Selle formaalselt õiguspäraseks muutmine oleks küll võimalik, ent läheks vastuollu asjaomaste õigusaktide eesmärgiga tagada kodanike ja avaliku sektori töötajate vaheline otsesuhtlus ning tähendaks ülimalt ebaefektiivset ressursikasutust.

Analoogse korra kehtestamisega avalik sektor ei "hoia" oma töötajaid, ega "kaitse" neid meedia eest, vaid eelkõige annab märku, et ei usalda neid (ametiasutustes kommunikatsioonitöötajate vohamine ning suhtekorralduse suured kulud on ilmselt märk sellise usalduse puuduse laialdasest levikust). Iga avaliku asutuse juht võiks hästi läbi mõelda, kas ja miks ta peab vajalikuks oma töötajate sellisel viisil avalikku umbusaldamist.