Tervisekassa töötajatel keelati suvepäevadest iitsatada ja sotsiaalmeediasse juba jõudnud pildid kustutati skandaali tekkides kärmelt ära. Asutuse juht ja kommunikatsiooniosakond aga vassisid pikalt selle maksumusega, et polevat ikka veel teada. Aga vaevalt avalikus sektoris "lahtise arvega" üritusi tehakse, eelarve on ju paigas, millest tuleb lähtuda. Aga küllap loodeti venitamisega aega juurde osta ja selle tulemusel huvi maha jahutada või mõelda välja, mida vastata.

See tervisekassa pidu pole erandlik. Alles pool aastat tagasi uurisin ministeeriumitelt ja nende allasutustelt jõulupidude kohta ja ega nende ürituste maksumused tervisekassa suvisele pillerkaarile oluliselt alla ei jäänud. Ent asi pole ju selles.

Me peame rääkima kommunikatsioonist. Paljud asutused soostusid "vääritimõistmiste" vältimiseks vastama ainult kirjalikult. Maksumust nimetades puigeldi ja toodi paljusõnalisi õigustusi. Suve- ja talvepäevi nimetatakse valdavalt suve- ja talveseminarideks, et maskeerida nende peamiselt meelelahutuslikku olemust töisemaks. Ja eks kõik seesama on ju kordunud aastast aastasse, ei midagi uut.

Ent kui muidu tuleb neist asutustest pressiteateid suuremate või väiksemate töövõitude kohta söögi alla ja söögi peale, siis selle kohta, et ministeerium või allasutus selle ja selle summa eest tänuüritust või talveseminari peab ning juhtme kaheks päevaks seinast välja tõmbab, ei tule mitte ridagi, mitte kelleltki. Seda infot tuleb päringute kaudu kui tangidega välja kiskuda. Ometi kaasneb summa väljakangutamisega ka rohkesõnaline selgitus, et tegemist on hädavajalike üritustega meeskonnavaimu turgutamiseks. Aga milleks neid sellisel juhul ise maha salata, pisendada ja maskeerida? Kuulutatagu neist siis sama uhkelt kui ministri visiidist naabermaakonda!

Arvestades, kui palju on kommunikatsiooniinimesi ja hangete kaudu veel ka majaväliseid kommunikatsioonipartnereid, ei saa küsimus olla ometi suutlikkuse puuduses, et ei jaksa pressiteadet töötajate suvise tänuürituse kohta koostada. Asi on valikutes.

Ühisest maksurahast ülal peetavad riigieelarvelised asutused lihtsalt ei taha, et avalikkus nende sisemistest üritustest ja maksumusest midagi teaks. Sest äkki mõistaks ühiskond neid üritusi sel juhul vääriti, eriti praeguses majanduskeskkonnas. Kas pole see mitte esimene indikaator, et ehk tasuks neid üritusi teha tagasihoidlikuma eelarvega, et ei peaks neid häbenema?

Tervisekassa puhul, kus enamik inimesi kodukontoris töötab, aitaks ehk meeskonnavaimu turgutada seegi, kui kolleegid ühel heal päeval kõik kontoris (uue uhke veekraani ümber) kohtuksid ja nägupidi tuttavaks saaksid. Ja kui toreda pressiteate koos ühispildiga sellest saaks! Kõik mõistaksid ja noogutaksid mõmisedes kaasa: hea kaasamine!

Me kuuleme mantrana, kuidas riigil pole raha selleks ja tolleks. Ei jätku raviraha, ei saa ajalehti kodusesse postkasti toimetada, tuleb puudeotsuseid vähendada, millega kaob toetusraha. Aga kui on vaja töötajatele tagada kraanist voolav mullivesi, mis ise märku annab, kui on vaja süsihappegaasi lisada, siis selle raha ikka leiab; või kui kusagil on riigifirmat mustav sotsiaalmeediagrupp – Omniva näitel –, siis pole probleemi see umbes 10 000 euro eest (täpset maksumust me ei tea, see on ju salastatud) üles osta, et sealset sisu kontrollida.

Summa summarum väikesed summad, ent kõik taandub ühiskondlikule valulävele ja õiglustundele, mille need varasemad valulised otsused on teravaks ajanud. Ja kui asutuste juhid või kommunikatsiooniosakonna töötajad või raha eest sisse ostetud kommunikatsioonibüroo töötajad sellest aru ei saa, siis ei aita ka veel suurema summa eest kommunikatsiooniteenuste sisseostmine, sest nii palju raha lihtsalt ei ole olemas, mis kogu selle varasemast tegevusest tekkinud vastiku ebaõiglustunde mingite maagiliste sõnadega positiivseks tagasi siluks.

Kui juba jutt kommunikatsioonihangetele läks, siis siin valitseb klassi võrra uhkem pidu ja pillerkaar kui suve- ja talvepäevade eelarvetes. Siin juba raha ei loeta. Kommunikatsiooniga otsitakse igasugusele riigi propagandale, olgu tegemist kui suure või väikese, olulise või ebaolulise algatusega, majavälist partnerit, kes mõtleks välja kellad ja viled, mille abil ajakirjanduse ja avalikkuse tähelepanu pälvida.

See pole mõistagi odav töö, kuna tähelepanu saavutamine on keeruline, eriti kui midagi sisulist öelda ei ole. Selleks tuleb igasugu trikke ja nippe välja töötada alates hüüdlausetest ja lõpetades logodega, korraldada kaasamisi ja ellu kutsuda taskuhäälinguid, mida eriti ei kuulata, aga on tore teha. Milleks kogu see aur? Aga küllap on see mõne osakonna mõõdikuna edust kusagil kirjas.

Kas aga riik peab iga oma programmi alamtegevust, mis ehk kuigi oluline või huvipakkuv ei ole, veri ninast väljas, turundama ja kommunikeerima? On see mõistlik kulu ajal, mil seesama riik üha tõstab makse, nii et elukallidus tõuseb tuntavalt mitte aastate ja kuude, vaid päevadega?

Nende kommunikatsioonihangete laiem eesmärk on saavutada seis, et ajakirjandus ja avalikkus räägikski ainult nendest "positiivsetest algatustest", "positiivsetest nügimistest", mis ei ole alati olulised ehk inimeste elu märkimisväärselt muutvad, mitte aga probleemidest, vigadest, inimeste elu halvendavatest otsustest, milleks ehk just oleks hea vaim varakult valmis panna, või kohati täiesti sõgedast üle jõu elamisest maksumaksja rahaga.

Just seetõttu on üha enamatele ministeeriumites valmivatele dokumentidele löödud templid "asutusesiseseks kasutuseks", et jumala eest avalikkus haisu ninna ei saaks, mida selle kontrollitud infovoo varjus tegelikult küpsetatakse. Olulised inimeste elu muutvad otsused tuleb avalikkusest eemal hoida, seda tähendab see "valmisolek kriisikommunikatsiooniks", mida erasektorist agaralt hangitakse.

Niisiis saame kõigi nende miljonite eurode eest, mida eriti ei loeta, üha läbipaistmatumat riiki, üha enam vaid ühes suunas tasase vulinaga voolavat tähtsusetut infojuga, mis vaigistaks kriitilist meelt ja milles kõik augud, kust negatiivset infot võiks välja tilkuda, oleks kinni topitud või üles ostetud.

See on unistus vaikivast ajastust, kus avalikkus teaks üksnes ministrite targal juhtimisel neis asutustes ellu viidavast "positiivsest programmist". Kuniks meil on tugevad ajakirjandusväljaanded ja leidub südametunnistusega kodanikke, kes ei suuda kinniste uste taga vaikselt tehtavaid sigadusi enda teada hoida, see ei õnnestu. Kuid avaliku sektori pingutused selle unistuse täitmiseks on maksumaksjale üha kulukamad.