Kui välireklaamifirmade esindajad välja arvata, ei tea ma kedagi, kes teaks kedagi, kes ei sarjaks valimisplakateid. Isegi poliitikud ise tõdevad, et suurte nägude üles riputamine on valituks saamiseks vajalik, kuid sisutühi. Sisu pidavat olema programmis.

Samal ajal on kohalike omavalitsuste valimiste programmid, vähemalt Viljandimaal, muutunud peaaegu sama sisutühjadeks kui valimisplakatid.

Lubadused, mida seal antakse, ja seisukohad, mida väljendatakse, kirjeldavad peamiselt lihtsalt seda tööd, mida omavalitsus niikuinii tegema peab, olgu võimul kes tahes. Kõige radikaalsemad seisukohad puudutavad seda, mida tõotatakse mitte teha – näiteks maamaksu tõstmine ja tuulikute valda lubamine –, aga kuna praktiliselt ükski poliitiline jõud niikuinii ebapopulistlike otsuste poolt olla ei julge, puudub igasugune eristumine siingi.

Aktiivsust on programmides umbes sama palju kui sellel arhetüüpsel Eesti müügimehel, kes kontoris istub ja agressiivselt kõnesid ootab. Viljandi linna programmide enim kasutatud tegusõna on nendel valimistel "toetame", millele järgneb "jätkame" ja kolmandana "tagame".

Sakala korraldatud Viljandi linnapeade debatil väitis üks esinumbritest küll, et "tagame" on väga tugev tegusõna, aga enamasti lubatakse tagada ainult seda, mis juba niikuinii olemas. Head kandidaadid, kui teie peamiselt toetate ja jätkate, kes siis teevad?

Mõnes mõttes võib muidugi öelda, et isegi kui lubadused on nii udused, et nende täitmist pole võimalik nelja aasta pärast kontrollida ja eelkõige keskendutakse olemasoleva peenhäälestamisele, näitavad programmid ikkagi teatud suundumusi.

Kui räägitakse palju lastest, ju siis pöörab see nimekiri neile ka rohkem tähelepanu. See loogika eeldab samas, et programmides eksisteerivad mingid eelistatud valdkonnad ja teistest kõneldakse vähem. Paraku kipuvad isegi need, kes lubavad kindlate prioriteetide seadmist, kohe seejärel üles lugema enam-vähem kõiki ülesandeid, mida paneb valdadele ja linnadele kohaliku omavalitsuse korralduse seadus.

Kohalike omavalitsuste võimalused kardinaalseid pöördeid teha pole muidugi suured. Lõviosa eelarvest on riik andnud sihtotstarbeliselt nagu õpetajate palgafond ja toimetulekutoetuse raha, või lihtsalt möödapääsmatu kulu, näiteks teehoolduse jaoks.

Kui Tallinn ning veel mõni suurem ja jõukam välja arvata, on kohalikud valimised nagu kaasava eelarve hääletus, kus inimesed saavad saata volikokku neid poliitikuid, kes lubavad just neile olulise teejupi, bussipeatuse või lasteaia esmajärjekorras korda teha.

Eks kohalikel valimistel otsustataksegi kohalikke asju ja see on juba suur asi, kui lubadustes on välja toodud konkreetsed objektid. Nii saab valija märksa paremini aru, kelle ja mille poolt ta hääletab kui loosungite "Parandame teid ja tänavaid" või "Tagame lastele hea hariduse" kaudu.

Loomulikult peavad nii riik kui ka omavalitsus toimima terviklikult, kuid kui kõik on esmatähtis, siis pole päriselt tähtis midagi. Kas Eesti on tõesti valmis saanud, et saame edaspidi ainult toetada ja jätkata? Sel nädalal pandi Viljandis nurgakivi veekeskusele, mida on siin oodatud juba 23 aastat, nii et nüüd ei saanud poliitikud isegi seda enam rahvale lubada. Ometi vajame me teeremontide ja katusevahetuste kõrvale hädasti suuri ja konkreetseid eesmärke, sest ilma selge sihita seisame lihtsalt paigal või, veel hullem, libiseme tagasi.

Kui Eesti poleks iseseisvuse taastamise järel võtnud kindlaks nõuks pürgida Euroopa Liitu ja NATO-sse, vaid jäänud pendeldama ida ja lääne vahele lootuses lõigata kasu mõlemalt poolt, poleks me praegu siin, kus me oleme. Heal juhul oleksime lääneliku tee alguses nagu praegune Moldova, halval juhul tugevalt Vene mõjusfääris, nagu see sama Moldova alles veidi aega tagasi.

Omavalitsustel ei tule õnneks valida selgelt hea ja halva vahel, kuid kui linn või vald jääb eeslina mitme heinakuhja vahele seisma, nilpsates kord siit, siis jälle sealt, saab temast lõpuks üsna lahja loom. Aga just niimoodi seisavad paljud eeslid üle Eesti, sest nad ei tegutse mitte oma eesmärkide järgi, vaid lähtuvad sellest, mille tegemiseks riik või euroliit toetust pakub. Ehk nagu üks Eesti tippjuht hiljuti kohalike valimiste puhuks ette võetud lugemisvara resümeeris: "Valla arengukavaga võib jaanituld teha. Sellele pole reaalsusega mingit pistmist."

Loomulikult ei saa väita, et üheski programmis midagi konkreetset ega edasiviivat pole. Mõnel pool ikka leidub. Seda on lihtsalt nukralt vähe. Hea, kui omavalitsuse peale on ükski natuke lennukam idee, võistlevatest visioonidest ei julge enam unistadagi.

Seejuures pole peaaegu ühegi kasvava kulurea tasakaalustamiseks öeldud, kust selle jaoks raha võetakse, sest millegi arvelt millegi tegemine oleks ebapopulistlik. Ent põhjatute taskutega saame me kulutamisega kõik hakkama. Juhtimisoskust näitab eelkõige see, millest sa oma eesmärgi nimel loobud. Kui loobuda ei julge, jäävad ka unistused pahatihti kättesaamatuks.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.