Olen osalenud mitmes noorteprogrammis, kus sain kaasa rääkida nii oma linna kui ka kogu Eesti probleemide üle. Olles tegutsenud ka kohalikus noortevolikogus, kus olen märganud, et kohaliku võimu silmis on see sageli pigem näiline kui sisuline kaasamisviis.

Noorte arvamust kuulatakse peamiselt siis, kui see sobib otsustajate huvide või avaliku kuvandiga, ning tegelikud mured ja ettepanekud jäävad tihti tähelepanuta. Eriti kurvastav on, kui mõni erakond kasutab noortevolikogu vaid reklaamivahendina, et jätta mulje, nagu oleks noored nende jaoks olulised.

Tegelikkuses peaksid noortevolikogud, õpilasesindused ja teised noorte osalust toetavad formaadid olema iga omavalitsuse prioriteet, mitte kampaaniakaunistus.

Noortele on kõige olulisemad väärtused ausus ja vastastikune arusaamine. Kui kandidaat ei soovi päriselt mõista, miks on oluline toetada noori nende algatustes, olgu see siis terviseraja rajamine või noorteprojektide toetamine, siis ei suuda ta ka noorte usaldust võita. Noored ootavad poliitikutelt inimlikkust ja empaatiat, mitte pelgalt võitlust tähelepanu nimel sotsiaalmeedias.

On tõsi, et poliitikud kasutavad üha enam Tiktoki ja Instagrami, et jõuda noorteni. Kuid kui sisu taandub pelgalt meelelahutuseks, siis ei jäta see usaldusväärset muljet. Lõpuks jääbki kandidaat "üheks naljakaks inimeseks internetist", kellele ei saa oma häält usaldada.

Päriselt noortega arvestamine ei tähenda noorte kasutamist kampaaniates või loosungites viitamist noorte tulevikule. See tähendab päris vastutust ja koostööd. Poliitikud peaksid noori kaasama mitte selleks, et täita nõudeid või jätta kaasamise muljet, vaid selleks, et üheskoos noorte heaks midagi muuta. See ei tähenda noorteparteide loomist, vaid valmidust kuulata ja arvestada noorte mõtetega.

Eriti vajaks noorte hääl suuremat kaalu hariduse ja sotsiaalpoliitika valdkondades ehk seal, kus nad ise on kõige otsesemalt mõjutatud. Kui otsustatakse koolide liitmise või sulgemise üle, tuleks küsida ka õpilaste arvamust. Kui räägitakse vaimsest tervisest, peab arvestama nendega, kes sellega iga päev kokku puutuvad. Sama kehtib ka kohaliku tööturu ja kodukoha arendamise kohta, need mõjutavad otseselt, kas noored näevad oma tulevikku Eestis või otsustavad mujale liikuda.

Sageli räägitakse valimiste ajal, et noored lahkuvad ja ei jää oma kodukohta elama. See on tõsine probleem, mida ei lahenda loosungid ega reklaam. Selleks on vaja astuda tegelikke samme: töökohtade loomist, hariduse ja elukeskkonna arendamist, noortele mõeldud algatuste toetamist.

Kõige olulisem küsimus on, kas ja kuidas noori nende sammude kavandamisse kaasatakse. Minu hüpotees on, et kui me tahame luua elukeskkonda, kuhu noored tahavad elama jääda, siis tuleb neid selle loomisse kaasata.

Praegune poliitiline kultuur jätab sageli mulje, et poliitika on mõeldud eelkõige vanemale põlvkonnale, mitte tulevikule, mida noored kujundavad. See peletab paljusid poliitikast eemale. Ka need jõud, kes lubavad noortele rohkem, jäävad tihti pidama poolel teel – sõnad ei muutu tegudeks. Seetõttu tundub poliitikasse minek noorele sageli ebarealistlik või ebaatraktiivne. Lisaks tekitab hirmu teadmine, et noored kandidaadid ei pruugi saada tõsiseltvõetavalt koheldud vanuse või kogemuste puudumise tõttu.

Noori peletab kõige enam tühjade lubaduste andmine, populism ja vastandumine. Tänapäeva noor valija ei vali loosungite, vaid väärtuste põhjal. Ta oskab eristada, kes räägib päriselt ja kes lihtsalt püüab sotsiaalmeedias meeldimisi koguda.

Minu üleskutse poliitikutele on lihtne: rääkige ausalt, tegutsege järjepidevalt ja ärge kasutage noori kampaaniatööriistana. Kui tõesti soovite, et noortes kasvaks kuuluvustunne, siis looge neile ruum, kus nende ideed saavad ellu viidud. Olgu see kasvõi väike algatus, näiteks noortevolikogu toetamine, vaimse tervise kabineti avamine või vabaajakeskuse loomine. Need on sammud, mis näitavad, et poliitika ei ole ainult müra.