Eesti 2035 strateegia on seadnud eesmärgi kahekordistada teadlaste ja inseneride arvu erasektoris. Eriti ilmne on vajadus suurendada doktorikraadiga inimeste siirdumist ettevõtlusesse, aga ka muudesse teadusest väljaspool asuvatesse sektoritesse, näiteks selleks, et avaliku sektori protsesse tõhusamaks muuta.

Doktorikraadiga töötajal on uurimistöö kogemus, mis lisab väärtust arendustegevuse kavandamisel või uuringute tellimisel. Ehk lihtsamalt: kui sul endal kogemust pole, ei oska ka teistele asjalikku lähteülesannet kokku kirjutada. 

Ometi on halduslepingute läbirääkimised tõstnud ülikoolihariduse teema debattide fookusse ja toonud kaasa väga erinevaid seisukohavõtte. Murele eestikeelse kõrghariduse jätkusuutlikkusest on lisandunud küsimus, miks teisi riike edestav Eesti hariduse ja teaduse mahu kasv ei ole majandusse jõudnud.

Hea lähtekoht hariduse suunamiseks

Debattides osutatakse, et kõrghariduse pakkumine ei pruugi olla optimaalne tööturu vajaduse seisukohast. Samuti väidetakse, et kuigi halduslepingutega suunatakse ülikoole keskenduma vastutusvaldkondadele ning vältima ületootmist teatud erialadel, on need protsessid aeglased.

Arengud siiski toimuvad. Pealegi on meil varasemast oluliselt detailsem arusaam tööturu vajadusest, seda tänu kutsekoja OSKA ülevaatlikele uuringutele. Koos lõpetajate palganumbritega moodustab see võimsa andmestiku, mille põhjal saab ja tasub kõrgharidust suunata.

Oluline on ka teada, et hariduse ja teaduse mahu kasv viimastel aastatel on sisuliselt varasema alarahastuse poolt tekitatud vajaku täitmine, olukorra likvideerimine, kus loengus istuv magistriõppe tudeng saab tööturul kõrgemat palka kui teda õpetav õppejõud.

Vaid iga kuues suundub erasektorisse

Ülikoolide ja kõrgkoolide suurim mõju majandusse ja ühiskonda avaldub läbi lõpetajate. Kõrgetasemelise hariduse andmiseks on vaja aga doktorikraadiga õppejõude. Juhul kui koolitame doktoreid liiga vähe, jääb neist enamus akadeemilist karjääri jätkama, kõrghariduse järelkasvu kindlustama, ega jõua ettevõtlusse.  

Tehnikaülikool analüüsis, kui palju doktoreid jagub väljapoole akadeemilist sektorit. Viimase kolme aasta andmed näitavad, et 48 protsenti kaitsnud doktoritest jäävad ülikooli tööle kas kohe või peale järeldoktorantuuri. 16 protsenti on läinud erasektorisse ning viis protsenti avalikku sektorisse või mittetulundusühingutesse Eestis. 31 protsenti lõpetajatest on siirdunud välismaale era- või avalikku sektorisse või ülikoolidesse.

Seega on kõige otsesemalt Eesti majanduse konkurentsivõimesse panustajate osakaal, kokku 21 protsenti, tagasihoidlik. Selle suurendamiseks tuleb koolitada rohkem doktoreid, mis ju ka tasapisi toimub. 2025. aastal kaitseb Tallinna Tehnikaülikoolis juba 94 doktorit, mis on oluliselt rohkem kui perioodi keskmine ehk 78.

Eesti aastane siht on 300 uut doktorit

Eestis on olnud eesmärk koolitada igal aastal 300 doktorit. Meie ülikoolid ongi suurendanud doktoritööde kaitsmiste arvu mõne aasta taguselt 250-lt nii, et seatud eesmärgist jääb puudu vaid mõni kaitsmine.

Haridus- ja teadusministeerium näeb vajadust doktorikoolitust suurendada ja kavatseb jagada aastas 50 täiendava doktorikoolituskoha rahastuse kõikide ülikoolide vahel perspektiiviga jõuda 500 doktoritöö kaitsmiseni aastas.

On selge, et Eesti väiksuse tõttu pole meil võimalik kõiki erialasid õpetada ja me ei saa omada kõrgel tasemel teaduslikku kompetentsi kõigis valdkondades. Asjalood on siiski paranenud, sest järjest vähem on kriitilises seisus erialasid, mida ei saaks katta kohaliku järelkasvuga.

Täiendavate kohtade jagamisel on minu hinnangul oluline veenduda, et need tuleksid valdavalt erialadele, mis panustavad majandusse, sest juba praeguste kohtade arvuga on järelkasv piisavalt tagatud.

Doktoriõppe atraktiivsus on väljakutse

Tallinna Tehnikaülikool suudab täita senises halduslepingus seatud eesmärki ehk 77 doktorikaitsmist aastas, aga majandusse panustamise seisukohalt on seda vähe. Viimast näitab mh tööstusdoktorantide, st nende doktorantide arv, kes saavad palka ettevõttest. Tehnikaülikoolis on neid nelja aasta jooksul olnud 51, mis on rohkem kui halduslepingu järgne 46, kuid kasvuruumi on.

Näeme hea meelega, et riik jagaks uusi doktoriõppe kohtasid ülikoolidele, kes on senise eesmärgi täitnud, oma võimekust näidanud. Ülikoolidele on doktoriõppe kohad üliolulised, sest nendega kaasneb riiklik rahastus 2300 euro brutopalga ulatuses. Tõsi, ülikoolid lisavad vastavalt teadusraha võimalustele sellele omalt poolt juurde. Seda tuleb teha, sest meie lõpetajate keskmine palk on doktorant-nooremteaduri omast tuhande euro võrra kõrgem.

Doktorite edukust tööturul näitavad ühe tegurina nende üle 4000-eurosed palgad IT-s ja ehituses. Samal ajal on doktoriõppe atraktiivsus ülikoolide jaoks tõsine väljakutse. Näeme ju jätkuvat välisdoktorantide osakaalu kasvamist, Tehnikaülikoolis on nende osakaal tõusnud 49 protsendini. Välisdoktorandid, eriti aga need, kes eesti keelt ei ole omandanud, siirduvad suurema tõenäosusega välismaale ega panusta Eesti majandusse.

Olukorda on võimalik parandada kahel viisil: rohkem kohalikke doktorante vastu võttes ja välisdoktorantidele eesti keelt õpetades, millesse tuleb nii ülikoolidel kui ka riigil hakata rohkem panustama. Seda tegemata on keeruline õigustada kõrghariduse kulusid, sest kriitikud tahavad halastamatult mõõta hariduse ja teaduse panustamist majandusse.