Alustan teemast, millest on viimastel nädalatel väga palju räägitud. Kui vaadata kõrvalt, kui emotsionaalselt on mõned ülikoolide juhid ja rektorid üles köetud ülikoolide halduslepingute ja lähiaastate rahastuse teemal, siis see pole muidugi midagi erakordset, et kõik institutsioonid heitlevad raha juurde saamise nimel. Ülikoolid pole siin ju erand, aga ikkagi on natuke hämmastav kõrvalt vaadata, kuidas kõlab läbi see alatoon: "Andke meile raha, andke meile rohkem raha, andke meile veelgi rohkem raha ja palun ärge küsige, mis me selle rahaga teeme – see pole enam teie õigus."

See akadeemilise vabaduse arutelu või silt on pandud ette sellele arutelule, selle sildiga kaitstakse tegelikult oma õigust raha käsitleda ja kasutada. Nii kaob riigil justkui kõrghariduspoliitika tegemise õigus ära, sest akadeemilise vabaduse argumendiga võetakse see riigilt ära.

Me vaatasime ja analüüsisime bakalaureuseõppe sisseastumisi ehk vastuvõtte ja lõpetamisi valdkondade kaupa. Meil on viimase viie aasta jooksul kõige kiiremini vähenenud vastuvõtt ja lõpetamine tehnika valdkondades ja kõige kiiremini kasvanud humanitaaria valdkondades.

Samal ajal, kui me vaatame OSKA raporteid ehk seda, mida meile ütleb tööturu prognoos, on seal pilt täpselt vastupidine: kõrgkoolides, ja ma ei räägi ainult ülikoolidest, vaid ka rakenduskõrgkoolidest, toimub õpe ja vastuvõtt valdkondades, kus tööturu nõudlus on vähenemas, samas kui vastuvõtt väheneb valdkondades, kus tööturu nõudlus on suurenemas.

Seetõttu on ka praegustes halduslepingutes vähemalt ministeeriumi ja minu poolt kirja pandud, et me peaksime suurendama regulatsiooni, et vastuvõtt oleks seal, kus OSKA raportites on näha kasvuvaldkond ja vähendama vastuvõttu seal, kus kasvuvaldkonda ei ole. See on tekitanud väga suure vaidluse ülikoolidega, kes peavad seda oma akadeemilise vabaduse piiramiseks.

Aga akadeemilise vabadusega kaasneb ka vastutus ühiskonna ees olla ühiskonna jaoks arengumootor. Täna on bakalaureuseõppe korraldus olnud väga stiihiline. Ülikoolidel on olnud väga suur akadeemiline vabadus oma bakalaureuseõpet korraldada, kuid kümneaastane analüüs näitab, et see on läinud väga ad hoc otsustega, mis tihti ei lähe kokku sellega, mis on tegelikult ühiskondlik ja majanduse vajadus.

Kas neid vastutusvaldkondi tehakse ka kuidagi konkreetsemaks? Võtame ükskõik millise ülikooli, siin on räägitud näiteks maaülikoolist, mille selge vastutusvaldkond on veterinaaride õpetamine. Samal ajal me teame, et nad küsivad veterinaaria jaoks kogu aeg raha juurde, see on peaaegu iga aasta niimoodi olnud, aga seal õpetatakse ka palju selliseid erialasid, mille puhul tekib küsimus, miks seda maaülikool peab üldse tegema?

Seal on ärinduse ja halduse vastutusvaldkond, kus maaülikoolil on päris suur hulk üliõpilasi, mis ei ole nende vastutusvaldkonnas õpetatavad üliõpilased. Maaülikooli argument on olnud, et maamajanduse ja põllumajanduse ärindus ja haldus on kuidagi teistmoodi kui üldine ärindus ja haldus ning seetõttu peaks seda õpetatama maaülikoolis. Mina isiklikult seda argumenti väga ei osta. Ma arvan, et ärindus ja haldus tervikuna ja ka põllumajandussektori eripära saab õpetada üldistel ärinduse ja halduse õppekavadel, selleks ei pea maaülikoolis olema eraldi õppekava.

Me oleme ka täna maaülikoolile halduslepingutes teinud ettepaneku, et ärinduses ja halduses võivad nad õpetada, see ei ole küll nende vastutusvaldkond, aga akadeemilise vabadusena me ei saa seda neilt ära võtta. See aga ei tähenda, et nad teevad seda õpet tegevustoetuse eest. Tegevustoetuse eest peab peamine fookus olema ikkagi veterinaariaõppel ja seal tuleks õppekohti tõesti suurendada.

Ehk teie panete halduslepingutesse kirja: Tallinna ülikool peab õpetama õpetajaid ja täitma seda vastutusvaldkonda, mis nendega on kokku lepitud. Kõikide muude kõrvalerialade jaoks ei tohi seda tegevustoetust kasutada?

Mitte kõikide, aga nende erialade puhul, kus me näeme, et OSKA raporti järgi meil suurt nõudlust tulevikus ei ole. Õigusteadust on väga palju. Õigusteadus on ka selline koht, kus tööturul on vajadus, aga tööturu maksevõime selle õppe eest maksta on samuti väga suur. Õpetajakoolituses nii ei ole, õpetajakoolituse maksevõime on väga madal, samas on seal riigi ja ühiskondlik huvi väga suur, et õpetajaid tuleks rohkem.

Tõesti, Tallinna ülikooliga on praegu vaidlus selle üle: keegi ei keela Tallinna ülikoolil õigusõpet pakkuda, neil on õigus seda teha, aga kas selle pakkumiseks tohib täies mahus kasutada tegevustoetust? Meie nägemus on, et ei peaks ja see tegevustoetus peaks minema tegelikult õpetajakoolitusse, kaasa arvatud doktoriõppe kohtade suurendamisesse, sest seal on vajadus väga suur.

Kui te tegevustoetuste osas suudate kokku leppida, kas te olete valmis siis sellest viiest protsendist loobuma?

See viis protsenti oli tegelikult kujundlik näide selle kohta, et riik tahaks vähemalt selle viie protsendi raames suunata vahendeid prioriteetidesse: vähemalt see viis protsenti tegevustoetusest võiks minna õpetajakoolitusse, vähemalt see viis protsenti veterinaariasse. Kuna ülikoolid reageerisid sellele väga valulikult, siis ma taandusin sellest viie protsendi nõudmisest ja ütlesin, et sel juhul on kogu tegevustoetus ju tegelikult laual. Sel juhul me räägime ju kogu tegevustoetuse summast.

Eks ta on läbirääkimiste taktika küsimus. Minu esimene samm oli minna pehmemalt ja öelda, et okei, 95 protsendi ulatuses tegevustoetusest me ei vaidle, teil on akadeemiline vabadus panna see sinna, kuhu otsustate, aga viis protsenti oleks see, millega riik juhib oma prioriteete – õpetajakoolitust, veterinaariat, arstiteadust Tartu ülikoolis.

Kuna aga ülikoolid nägid selles ikkagi poliitilist sekkumist, siis ma tõmbasin ennast sealt tagasi ja ütlesin, et hea küll, aga siis on kogu 100 protsenti tegelikult läbirääkimiste küsimus. Me räägime siis kogu tegevustoetuse prioriteetidest.

Ehk me saame siit praegu ühe väikese uudise, et sellest viiest protsendist olete sisuliselt taandunud, aga te panete tegevustoetusele konkreetsed põhimõtted kõik lauale ja see tuleb ülikoolidel ikkagi vastu võtta. Nad peavad tegelema maksumaksja raha eest nende asjadega, mis on neile pandud vastutusvaldkondades. Kui nad leiavad, et keegi tahab Tallinna ülikoolis ka juurat õppida, siis tehku seda, aga oma raha eest?

See nii range ei ole. Halduslepingud on siiski läbirääkimised, mitte et riik tuleb ja dikteerib. Ülikool esindab täpselt samamoodi ühiskondlikku vaadet ja huve, ei saa öelda, et ainult ministeerium või minister seda esindab. Kuskil on see kesktee, kus lõpuks kokku lepitakse. Ma ei vaata seda niimoodi, et riik tuleb ja ütleb, et nii on. Meil ei ole täna riikliku koolitustellimuse süsteemi, kus riik dikteerib ette ja ütleb, et selle eest me anname raha, ülejäänud asjad on tasulised ja võtke raha üliõpilastelt.

Miks meil seda ei ole? Mis seda takistab, mis selle miinused on?

Selle miinus on tegelikult see, et riik ei ole alati kõige targem. Ei saa öelda, et riik ainuisikuliselt teab, mis on ühiskondlik tellimus ja majanduse vaade. Ülikool tegelikult esindab seda täpselt samamoodi, nii et lõpuks kujuneb see ikkagi kokkuleppel.

Aga ma kindlasti ei ole nõus ka sellega, et riik ei tohiks üldse haldusläbirääkimistel mingeid tingimusi seada, mida õpetada, mis on prioriteet, kuhu tuleks suunata suurem osa tegevustoetusest. Sellega ma kindlasti nõus ei ole. See on halduslepingute läbirääkimise protsessi elementaarne osa, et me need prioriteedid läbi räägime. Mina arvan, et ühiskond ootab õpetajakoolituse mahu suurenemist, veterinaaride ja tervishoiusektori mahu suurendamist ning tehnikaalade mahu suurendamist.

Tallinna tehnikaülikool on tegelikult kasvatanud sellel õppeaastal väga palju tehnikavaldkonnas vastuvõttu, nii et mingis mõttes need ühiskondlikud otsused realiseeruvad juba ka täna, näiteks vastuvõttudes. Meil on veel neid läbirääkimise kohti ülikoolidega, kus me ei ole kokkuleppele jõudnud.

Kas aastal 2025 on lootusetult hilja küsida ja see on selline vanamoodne ja vana tüli üleskiskumine, et kas meil neid ülikoole ka peab nii palju olema? Kas dubleerimist peab olema nii palju? Ma toon näite oma töövaldkonnast: ma tegelikult ka ei saa aru, miks on vaja õpetada ajakirjanikke Tallinna ülikoolis ja Tartu ülikoolis. Kui võtta parimad õppejõud ja panna nad õpetama ükskõik kummas koolis, siis see tulemus oleks ilmselt parem. Aga mõnel ülikoolil läheb raha vähemaks.

Ma ei ole päris kindel, et see tulemus ilmtingimata parem on.

See on kokkuhoidlikum.

Ta on kokkuhoidlikum, aga ta ei pruugi olla parem. Konkurents iseenesest on tervitatav. See muutub väga ebatõhusaks rahaliselt või üle jõu käivaks, kui ta on väga kallitel erialadel, nagu näiteks arstieriala. See on lihtsalt nii kallis, et seda kahte me Eestis ülal pidada ei suuda.

Ajakirjandus, õigusteadus ja väga paljud sotsiaalteaduste valdkonnad eeldavad seda, et seal on dialoog, et seal on mingi debatt. Eesti õigusteadus peab rahvusvahelisel tasandil loomulikult debatti, aga meie enda põhiseadusliku õiguse tasandil peame riigi sees debatti pidama. Selleks on oluline, et meil oleksid need erinevad koolkonnad, mitte ainult üks Tartu ülikool.

Küsimus on pigem selles, et Eesti on kõrghariduse õppes, eriti bakalaureuseõppe puhul valinud Humboldti ülikooli mudeli ehk õpetame hästi palju akadeemilist bakalaureust. Selle taga on kogu teaduse tegemise masinavärk: et bakalaureusetudengit õpetada, on selle taga kogu teaduskond koos oma teadusuuringute, grantide, professorite ja vanemteaduritega ja see teeb akadeemilise õppe väga kalliks.

Selle teadmise või teaduse pealt saab rakenduskõrghariduses õpetada sama asja, aga seal võetakse kasutusse see teadus, mis ülikoolis tehakse. Meil on aga väga vähe rakenduskõrgharidust. Me õpetame bakalaureusetudengeid päris suure raha eest, päris kallilt ja päris suures mahus, samal ajal kui rakenduskõrgharidust on meil päris vähe.

Jaak Aaviksoo on alati toonud näidet, et Soomes on see pooleks – pooled kõrghariduse omandajad bakalaureuses on pigem rakenduskõrgkoolides ja teine pool on akadeemilistes ülikoolides. Meil on see vahekord 75/25 – 75 protsenti on akadeemilistes ülikoolides. Samal ajal on meil akadeemilistes ülikoolides mahult palju vähem magistri- ja doktoriõpet.

Minu arust peaks meil suurenema doktoriõppe maht akadeemilistes ülikoolides ja suurenema bakalaureuseõppe maht rakenduskõrgkoolides. Rakenduskõrgkool on see, kes võtab teaduse, mis tehakse ülikoolides, ja rakendab seda kõrgharidusõppes, sest väga paljud ei liigu edasi magistri ja doktori suunas, vaid väljuvad rakenduskõrgharidusest otse tööturule. Tööturu ootus rakenduslikuma kõrghariduse järele on Eestis kindlasti olemas.

Ilmselge on see, et arvestades geopoliitilist olukorda, peavad kõik valdkonnad tegelikult pikas vaates arvestama, et raha jääb vähemaks. See ei puuduta ainult haridust, vaid ka kõiki teisi valdkondi, välja arvatud riigikaitse. See ongi laiem küsimus, kuidas neid poliitilisi otsuseid tehakse. Täna võetakse riigikogus vastu riigieelarve ja me näeme, et see on veelgi suurema puudujäägiga kui varasemad. Ühiskonnas ei ole arusaamist, et meil on vaja tegelikult tõmmata asju kokkupoole. Me oleme liikunud kogu aeg ülespoole, meil on kogu aeg olnud natuke rohkem raha igal aastal. Aga nüüd on platoo, millele järgneb ilmselt enamikus valdkondades kukkumine.

Nüüd on platoo, sest kõik muud valdkonnad, olgu see sotsiaalkaitse, haridus, sisejulgeolek mingil määral, teedeehitus, keskkonnaasjad, peavad ennast koomale tõmbama või vähemalt säilitama tänase taseme, mitte ootama kasvu, sest suur ühiskondlik ressurss liigub täna kaitsevaldkonda. Mida aeg edasi, seda rohkem näeme, et ebastabiilsus rahvusvahelisel pinnal aina kasvab.

Me peame aina rohkem olema valmis selleks, et mitte ainult Eesti on võimeline ennast kaitsma, vaid me peame hakkama investeerima ka sellesse, et Euroopa tervikuna oleks võimeline ennast kaitsma. Mina üldse ei arva, et see viieprotsendine kaitsekulutuste lagi on täna lagi.

Kuna Euroopa peab liikuma päris jõuliselt oma kaitsevõime suurendamiseni, sest me ei saa enam sõltuda Ameerika juhitud julgeolekuarhitektuurist, siis me peame oma enda juhitava julgeolekuarhitektuuri Euroopas üles ehitama. Mina ei arva, et see viis protsenti Eestis tegelikult kaitsekulude lagi on. Me peame aina rohkem investeerima kaitsesse Euroopas ja see tähendab, et teiste valdkondade ootused sama sammuga kasvule ei ole täna realistlikud.

Järelikult on väga paljudes valdkondades vaja ümber vaadata, mida me suudame teha ja mida me peame hoidma, kus me ei tohiks alla langeda. Minu arust on kõrgharidus ja tervishoid need valdkonnad, kus me ei tohiks tagasi langeda. Meie ülesanne on hoida neid valdkondi sellel tasemel, kuhu me nad täna oleme viinud.

Aga ootus, et meil on püsiv kasv kuskil kogu aeg, ei ole täna asjakohane ja viib paratamatult pettumuseni, sest seda ei ole võimalik realiseerida. Ma ei näe seda ainult Eesti puhul. Tulin just eile Brüsselist teadusministrite nõukogust. Kõik ministrid kärbivad oma kõrghariduse rahastust või üritavad vähemalt säilitada tänast seisu, aga kasvuootus on kõigil maha tõmmatud. Rahalised vahendid liiguvad täna väga suures osas Euroopas kaitsesse.

Taani on teinud kõrghariduskärbeid, sest nad peavad kaitsekulutusi suurendama. Holland on asunud tegema kõrghariduse kärpeid ja viinud sisse omaosaluse – tudengid maksavad ise oma õppe eest. Suurbritannias on kõrghariduse rahastus väga tugevasti langenud juba ka Brexiti tõttu.

Kõrgharidussektori püsiv ja hoogne kasv, mis on kestnud 20. sajandi teisest poolest ja 21. sajandil, on tänaseks pidurdunud. Euroopas kindlasti ja Ameerika Ühendriikides täpselt samamoodi. Kõrghariduses seisavad ees kvaliteedivaidlused: sama asja rohkema raha eest enam teha ei saa. Me peame tegema midagi teistmoodi, et hoida seda kvaliteeti, mis me kõrghariduses saavutanud oleme.

Lähiaastatel veel seda muret ei ole, et üliõpilaste arv hakkaks kukkuma, aga kui me vaatame pikemalt ette, siis see pilt on ju üsna must, sest lapsi sünnib lihtsalt nii palju vähem. Samas, kui räägime riigi rahakotist, siis vanemaealiste ja pensionäride osakaal meil ju ainult kasvab, nii et selles osas meil ei ole mingit väga roosilist pilti ees.

Aga meil on ka täiskasvanuid, kes tegelikult peaksid jõudma kõrghariduse diplomini. Üks asi on gümnaasiumi lõpetavad noored, nende arv lähema viie-kuue aasta jooksul ülikoolides kasvab, aga meil on ka täiskasvanud elanikkonna seas päris suur hulk inimesi, kes sooviksid oma kvalifikatsiooni tõsta ja jõuda kõrgharidusdiplomini. Nii et prognoos näitab, et kõrghariduses õppurite arv kasvab järgmised kümme aastat kindlasti. Maht kasvab.

Küsimus on, mida me õpetame. Kas me õpetame tõesti ainult sellel Humboldti tasemel, akadeemilise bakalaureuse tasemel või suurendame täiskasvanute õppemahtu näiteks rakenduskõrghariduses. Tervishoiuvaldkonnas on nõudlus väga suur. Nii et kõrghariduse arutelu ei ole ainult see, et andke raha juurde, vaid teine arutelu on see, mida ja kui palju me selle raha eest tegelikult teeme.

Aga see on ikkagi poliitilise otsustamise koht. Me mõlemad oleme hariduselt humanitaarid, aga me peame ütlema, et mingeid valdkondi humanitaarias tuleb jõhkralt kärpida. Ma ei näe seda inimest, kes seda ütleks.

Kas humanitaarias kärpida või tehnikavaldkonnas vastuvõttu väga märkimisväärselt suurendada. Meil on tegelikult üliõpilaste arvu kasv. Kui me selle kasvu paneme humanitaaria peale ja jätame tehnikavaldkonna jätkuvalt kahanema, siis ülikoolid ja kõrgkoolid ei täida ühiskondlikku ootust.

Ühiskondlik ootus on täna tehnikavaldkondade kasvatamisel ja tervishoiuvaldkonnas õppemahtude suurendamisel. Selle võrra humanitaaria osakaal üliõpilaste arvust kindlasti kahaneb, kuid see ei tähenda, et humanitaarias peaks vähendama vastuvõttu, aga tema osakaal kahaneb.

Te olete kindlasti jälginud ka seda vaidlust ja presidendi otsust, et ta saatis riigikogule tagasi eelnõu, millega oleks sisuliselt kaitseväest vabastatud 400 ajateenijat aastas, kes lihtsalt ei oska eesti keelt. Kuidas see tegelikult üldse riigikogus niimoodi realiseerus, et keegi tähele ei pannud? Kellelgi ei tekkinud küsimust, miks me teeme soodustusi ühele grupile, miks me ei mõtle läbi mingit skeemi, et neile, kes tahaksid kaitseväkke tulla, aga eesti keelt piisavalt ei oska, võiks teha eraldi kursusi? Seda ei pea rahastama võib-olla kaitseministeerium. Miks ei arutatud nende suunamist asendusteenistusse? See otsustati lihtsalt tuimalt ära, see on praak?

Ei oska vastata, miks ei arutatud. Riigikogul on muidugi mandaat kõiki asju muuta ja valitsus tegelikult seda ettepanekut oma eelarve eelnõus ei teinud. Meie valitsus seda ei arutanud, see tuli riigikogu arutelude ajal. Aga ma olen ka tõesti seda meelt, et kõige lihtsam on need inimesed lihtsalt ühiskonnast välja lükata ja öelda, et meid ei huvita, õppige eesti keel ära.

Iseenesest on see koolihariduse praak, millega kaitsevägi on pidanud väga pikka aega tegelema, aga ta on teinud seda väga edukalt. Fakt on see, et seda koolihariduse praaki on kaitsevägi 30 aastat väga edukalt täitnud. Need noored inimesed on sealt keele selgeks saanud ja saanud selgeks Eesti riigi toimimise, mida nad koolist ei ole saanud.

Mul haridusministrina on muidugi piinlik öelda, et kooliharidus on praaki tootnud, aga ma olen eksperdina omal ajal seda 20 aastat rääkinud. Üleminekuga eestikeelsele õppele loodetavasti me seda praaki kogu aeg vähendame, aga sellega läheb veel aega. Nii kaua, kui meil ei tule koolist lapsi, kes saavad aru, mis asi see Eesti tegelikult on, mida nad põhiseaduse järgi kaitsma peaksid ja ei oska eesti keelt, oli kaitseväe võime seda teha päris hea.

Kui tõesti tundub, et keeleoskuse puudumine segab ajateenistuse väljaõppeprogrammi, siis tuleks neile noortele mõelda välja alternatiivne programm ajateenistuses, seesama asendusteenistus. Aga see ei tohiks olla asendusteenistus, kus Eesti riigi toimimist, põhiseaduse kaitset ja riigikaitset sees ei ole.

Nende noorte puhul ei ole tegemist ainult keeleoskusega. Nende puhul on tegemist laias mõttes patriotismi kasvatamisega ja selle tegematajätmise ärategemisega. See on hästi oluline. Mina ei poolda seda, et me nad lihtsalt välja tõstame, vaid seda, et me leiame alternatiivsed lahendused, kuidas nad tuua nii keeleoskuse kui ka Eesti kodanikuks kasvamise juurde.

Samas teie erakonnakaaslane Kalev Stoicescu, kes juhib riigikaitsekomisjoni, oli ülimalt ärritunud, kui president sellise otsuse tegi. See tundus üsna kummaline kõrvalt vaadata: olete rääkinud, et tuleb leida lahendusi, mitte öelda, et muutmata kujul saadame presidendile tagasi.

Tuleb leida lahendusi. Olen Kaleviga rääkinud. Kalev seisis muidugi selle eest, et see keeleoskuse nõue oleks rangelt sees. Inimestel ongi väga erinevad arvamused ja selleks riigikogu on, et seal need eriarvamused lõpuks konsensusena kokku leppida.

Olen Kaleviga rääkinud, et tuleb leida tegelikult lahendus. See, et me nad välja tõstame, ei ole lahendus, sellega ei ole ka mina nõus, aga meil ei ole tegelikult koalitsioonis ka suurt toetust sellele lahendusele. Küsimus on, milline on alternatiivne lahendus neile noortele, kes peaksid põhiseadusliku kohustusena riigikaitse läbima, kuidas neile seda võimaldada ja ühtlasi toetada nende eesti keele oskust.

Lisaks põhimõttelisele vaidlusele oli seal ka detailne vaidlus, mis see B1 taseme tõendamine üldse tähendab, kuidas see käib. Kui sa oled põhikooli lõpus eksami läbi kukkunud ega ole B1 taset ära teinud, kas sa peaksid siis minema gümnaasiumi lõpus riigieksamit tegema, et üldse kaitseväkke minna? Või piisab sellest, et oled gümnaasiumi läbinud, mis justkui eeldab B1 omandamist? Seal oli tehnilisi vaidlusi, mis olid täiesti lahendamata – mille alusel kaitsevägi üldse ütleb, et see inimene oskab või ei oska eesti keelt.

Ühesõnaga seadus tuleb ümber teha.

Mina arvan, et seaduses tuleb täpsustada see, mis saab nendest noortest, kes eesti keelt ei oska.

Räägime koalitsiooni tervisest ka. Eesti 200 on praegu täitsa kuldses olukorras koalitsioonis, kui kõrvalt vaadata. Reformierakonnal, kes on harjunud koalitsioonipartnereid välja vahetama siis, kui neile tundub, et on õige aeg ja nad saavad oma positsioone parandada, ei ole enam võimalusi. See tähendab seda, et Kristen Michal peab täitma peaaegu kõik soovid, mida Eesti 200 lauale paneb.

Võimalusi ei ole ka meil ehk selles mõttes võib öelda ka seda, et Reformierakond on väga heas positsioonis. Ka meil ei ole võimalust. Koalitsioonid on alati kokkuleppe teema ja need kokkulepped tulevad alati väga raskelt.

Ma olen küll lühikest aega poliitikas olnud, kaks ja pool aastat, aga olen kolmed koalitsiooniläbirääkimised läbi teinud ja need ei ole üldse kerged. Vaidlused, erimeelsuste lihvimine, lõpuks kompromissi kokkusaamine. Alati jääb keegi saadikutest, kes ei ole rahul, kes tegelikult ei tahaks nii hääletada. See on alati niimoodi olnud, tänane seis ei ole erandlik.

Mina pigem ütlen, et tänane koalitsioon toimib ladusamalt. Meil on mõned väga suured maailmavaatelised vaidlused laualt ära kukkunud sel hetkel, kui sotsiaaldemokraadid koalitsioonist ära läksid.

Valdavalt energeetika teemas, kus meil oli valitsus väga kaua täiesti otsustusvõimetu. Ütleme ausalt, energeetika valdkonnas olime täiesti otsustusvõimetud, vaatamata sellele, et meil oli vaja väga kiiresti otsuseid teha, sest energeetikas valitses ja valitseb jätkuvalt kriis. Need teemad on meil nüüd edasi liikunud, me oleme energeetikas väga palju otsuseid teinud.

Te olete teinud otsuseid, aga endiselt me ootame põnevil otsust, kas maismaatuuleparkide toetusmeede siis tuleb või ei tule.

Seal on kaks teemat, mida on ka kliimaminister ise tõstatanud energiamajanduse arengukava esitamisel riigikogus. Ta tunnistas, et maismaatuule vähempakkumiste tegemisega peab natuke ootama, sest meil ei ole täna kohalikes omavalitsustes arendusi, kuhu neid tuulikuid ehitada. Arenduste asi on muutunud kriitilisek, vähempakkumisi ei ole praegu mõtet välja kuulutada, sest meil on vaja näha, kuhu need tuulepargid peaksid teoreetiliselt tekkima.

Teine mure on see, et kuna meil ei ole suuremahulist salvestust, siis juba täna on väga palju tunde, kus tuuleenergiat on nii palju, et seda võrku enam müüa ei saa ja eksportida ei saa. Tootjad keeravad tegelikult tootmist maha, sest tuult on nullihinnaga väga palju. Kui me seda salvestada ei saa tol hetkel, kui kõik toodavad ja tarbimine ei tule järele, siis tuulevõimsuse lisamine ei anna mingit hinnaefekti turul. Seetõttu on vaja meil suuremahulise salvestuse kokkulepe ja ehituse plaan paika saada ning koos sellega teha ka tuulikute vähempakkumine.

Ehk see tähendab seda, et seda ei juhtu enne kui 2026. aastal?

Ei, juhtub ikka. Ükskõik, kas see on suuremahuline salvestus, tuumajaam või meretuuleparkide ehitamine, seal on vaja välja töötada seesama laenukäendusmeede. Kliimaministeerium lubas seda minu teada jaanuari alguseks.

Kui see meede saab kokku lepitud, mismoodi suuremahulist salvestust saab turule tuua, et tipuhetki salvestada ja sellega hindu taandada, siis saab ka tuule vähempakkumised välja kuulutada. Aga jällegi, selleks hetkeks peaks olema ka aru saada, kuhu need tuulikud tulevad.

Olete mõelnud ka, mis siis ikkagi läks valesti, kui vaadata tagasi 2023. aasta koalitsioonilepingule? Kas te tunnistate, et seal oli väga palju ideoloogilisi punkte, mida mindi tegema heast tahtest, aga eksperte võib-olla väga palju ei kuulatud? Kas või seesama, et me toodame taastuvenergiast sada protsenti selles mahus, mida tarbime, aastal 2030. Eksperdid ütlesid, et see on võimatu, liiga kallis ja mõttetu eesmärk. Need olid lihtsalt ideoloogilised eesmärgid, mis istusid teil jala küljes, kuni sotsiaaldemokraadid visati välja ja saite aru, et üldine sentiment on ühiskonnas muutunud ja rohejutuga enam valijaid ei köida?

See ei ole mitte rohejutt, vaid see on puhas majandustarkus või ökonoomika – sa ei saa füüsikaseadustele vastu.

Kas 2023. aastal ei olnud teadmist, et füüsikaseadused kehtivad?

Oli ikka teadmine. Meil olid väga teravad ja valusad ideoloogilised võitlused meretuuleparkide ja tuumajaama teemal valitsuses, kuna koalitsioonis olid väga suured lõhed selles sees, eriti, mis puudutab meretuuleparke, sest Eesti 200 seisis väga pikalt selle vastu, et me teeme meretuuleparkidele hinnagarantii.

Ükskõik mispidi eksperdid neid arvutusi meile kabinetti tõid, meretuul ei mahtunud turule sellise hinnaga, mis oleks tarbijale tegelikult soodus. Aga kuna sotsiaaldemokraadid olid väga tugevasti kinni meretuules ja kategooriliselt keeldusid ükskõik millist energeetikaotsust edasi liigutamast, kui meretuule osa ei ole kokku lepitud, siis see venis.

See venis 2023. aastal, see venis 2024. aasta alguses. Me justkui jõudsime mingile kokkuleppele, aga siis tegime arvutusi ja need ei pidanud. Eksperdid tõid seitse korda näiteid, et meretuul ei mahu turule sellises mahus ja 2025. aasta alguses päädis see kõik lõpuks sellega, et koalitsioon läks selle pealt tegelikult lõhki.

Järgmisel aastal toimuvad Eestis presidendivalimised. Kas praegune koalitsioon on arutanud, kes võiks olla kandidaadid ja kas praegune president võiks jätkata?

Ei ole arutanud, me ei ole veel koalitsioonis seda arutelu pidanud.

Kas praegune president on andnud kuidagi märku, et ta sooviks Kadriorus edasi olla? Ta teeb nüüd krüptilisi postitusi sotsiaalmeedias. Täna on valitsuse õhtusöök temaga, nagu ma aru saan.

Täna on valitsus presidendi juures õhtusöögil. Mina ei ole isiklikult presidendiga sel teemal vestelnud, kuigi ma arvan, et võiksin. Ma ei tea, et peaminister ka oleks, nii et me ei ole seda arutanud. President on läbi intervjuude krüptiliselt vihjanud, et ta ei pruugi tahta uuesti teiseks ametiajaks mandaati küsida. Nii et ma arvan, et täna on veel kõik lahtine.

Te ise pooldaksite, kui härra Karis tuleb avaldusega, et ta tahaks jätkata, Kristina Kallas kirjutaks sellele avaldusele alla?

Minule väga sümpatiseerib see, et Alar Karis on võtnud hariduse teema endale südameteemaks. Tark rahvas on olnud tema presidendiaja peamine teema. Minul on temaga olnud väga hea koostöö ja ma arvan, et ta on seda teemat väga hästi lükanud, näiteks seesama TI-hüppe algatus, mille patroon ja algataja ta on. See on ülimalt tänuväärne. Ma arvan, et mitte kõigil ei ole ühesugune arvamus presidendi tööst, nii et minu arvamus üksinda loeb siin üsna vähe.

Ma ei taha rääkida sellest veebikasiinode vaidlusest, mis terve eelmise nädala ajakirjandust täitis, aga kas selle võimaliku raha eest, mis tulemas on – see suur rahalaev – kas see suurürituste hall peab tulema Tallinnasse või Tartusse?

Kui te küsite Tartu inimese käest, siis loomulikult peab see tulema Tartusse.

Aga omavahel on olnud ka mingisuguseid vestlusi koalitsioonipartneriga sel teemal?

Ei ole.

Arvestades, et Reformierakond ei ole ka Tallinnas enam võimul, siis pole mingit põhjust seda hakata Ülemistele ehitama?

Kui meil kõik suured olümpiaobjektid, nagu ujula, trekk, suurhall tulevad Tallinnasse, siis kogu elu koondub aina rohkem Tallinnasse. Täna veab seda suurhalli ehitust eest hoopis olümpiakomitee ja kuna ma olen ka käsipalliliidu president, siis ma olen sellega väga tihedalt seotud.

Me käime neid erinevaid suurhalle vaatamas ja väga paljudes riikides asuvad need väga väikestes linnades. Näiteks Taanis, kus on jaanuaris käsipalli EM-i finaalturniir, asub see linnas nimega Herning, kus elab 50 000 inimest. Seal on hiiglaslik hall 15 000 pealtvaatajale. Nii et ei ole mingit eeldust, et see hall peab asuma pealinnas.

Ta peaks asuma lähedal transpordiühendustele. Tartus on olemas lennujaam, loodetavasti saab ka kiire rongiühenduse. Tartu linna arengu jaoks on selle suurhalli tulek sinna kordades võimestavam kui Tallinnas. Tallinnas kaob ta muude tegevuste sisse ära ja nii suurt majandushoogu juurde ei anna, aga Tartule annaks ta väga suure majandushoo sisse.

Ma tean, et täna kandideerib sellele ka Pärnu. Ka Pärnu on saatnud väga selge kirja nii olümpiakomiteele kui ka valitsusele, et nemad sooviksid seda halli, sest Pärnusse tuleb Rail Baltic ja seal on olemas lennujaam. Aga minu arvates kõige olulisem on see, et see suurhall lõpuks tuleks, sest meie majanduses on päris märkimisväärne tükk puudu, mis meie majandust käivitaks.