Euroopas ja teistes läänemaailma ülikoolides on tööstusdoktorantuurist kujunenud kiiresti kasvav õppe- ja koostöömudel, mille keskmes on akadeemilise uurimistöö ja ettevõtete tegelike vajaduste lähendamine. See ei ole juhuslik trend, vaid märk laiemast muutusest kõrghariduse kolmandal astmel: klassikalise akadeemilise karjääri kõrval on üha olulisem ülikoolide panus majandusse ja haldusesse ehk laiem ühiskondlik mõju. Tööstusdoktorantuur kehastab seda kõige selgemal kujul.

Sama suund on levimas ka Eestis, aga mitte veel küllalt kiires tempos. Üks põhjusi on siin ka vähene avalik tähelepanu sellele unikaalsele võimalusele.

Korraga mitu plussi

Sisuliselt tähendab tööstusdoktorantuur seda, et ettevõtte või asutuse mõni tegelikult lahendamist vajav probleem saab doktoritöö keskseks teemaks. Doktorant on samal ajal ettevõtte töötaja, saab sealt palka ning pöördub pärast kraadi kaitsmist n-ö tagasi.

See erineb oluliselt tavapärasest doktorantuurist, mis tähendab sageli 4–5 aastat pühendumist ülikoolile ja ehk ka mõningast sissetuleku kaotust võrreldes tööturule suundunud eakaaslastega ning ebakindlust pärast kraadi omandamist. Tööstusdoktorant ajab süsteemselt "oma asja", lahendab päriselulist probleemi, kasvatab kompetentsi ning tõenäoselt pretendeerib nii ametikõrgendusele kui ka palgatõusule. Ometi pole neid näiteid just üleliia. Milles siis asi?

Tallinna Tehnikaülikooli kogemus näitab, et tegu ei ole marginaalse nähtusega. Kümme aastat pärast selle õppimisvõimaluse käivitamist on 29 doktoranti oma töö kaitsnud ja 51 praegu õpib. Tänavune prognoos näitab juba kümmet kaitsmist aastas, mis tähendab, et ligikaudu iga kümnes doktorikraad võib tulla tööstusdoktorantuurist.

Kuigi absoluutarvud ei ole veel suured, on kasvutrend selge ja stabiilne. See omakorda kinnitab, et Eestis on piisavalt päriselu probleeme, mille lahendamine vastab ühiskonna ootusele kõrghariduse ja teaduse rolli suhtes. Tööstusdoktorantuur on tulnud selleks, et jääda.

Juhivad inseneeria ja IKT

Tööstusdoktorantide valdkondlik jaotus peegeldab hästi Eesti majanduse struktuuri ja vajadusi. Kõige enam on neid inseneerias ja IKT-s, järgnevad keemia, biotehnoloogia ja toit, majandus ning rakendusfüüsika ja matemaatika, meditsiin ja geenitehnoloogia. Samas on näha, et just tehnikateadustes ja IKT-s on potentsiaali veelgi tõhusamaks kasvuks, kuna seos teadus- ja arendustegevusega ettevõtluses on seal kõige tihedam.

Miks pole kasvupotentsiaal veel realiseerunud? Üks põhjus on, et paljude ettevõtete jaoks on magistritöö seni olnud piisav arengumootor ning doktoritaseme võimalustele lihtsalt ei mõelda. Ometi näitab senine praktika, et ka avalikus sektoris ja majanduse strateegilistes valdkondades leidub rohkelt süsteemseid probleeme, mis vajavad just doktoritasemel lähenemist.

Tööstusdoktorantuur ei ole siiski igale ettevõttele. Kvartaalse vaatega, lühiajalist kasu otsivale organisatsioonile on see liiga pikk ja vaevanõudev investeering. Sobiv partner on selge arenguvisiooniga ettevõte, kes mõistab, et kasu sünnib järk-järgult, sageli küll juba aasta jooksul konkreetsete rakendatavate lahendustena, kuid täiel määral siiski 2–5 aasta vaates.

Tõeliselt strateegiline investeering

Kui otsida midagi tööstusdoktorantuuri miinuspoolele, jääb see lahter tühjaks. Pigem lisandub plusse, sest see on ju korraga teadusprojekt, arendustegevus ja strateegiline investeering, kus teadus on küll enamasti rakenduslik ja probleemipõhine, ent toetub siiski rangetele teaduslikele meetoditele.

Mitmed näited kinnitavad selle mudeli väärtust, näiteks mikroplasti eraldamine reoveepuhastites, elektri õhuliinide seisundi hindamise metoodikad, digitaalsed kaksikud tootmises, põlevkivituha ja aheraine taaskasutus, kaugkütte ja -jahutuse ühendamise analüüs, lambavilla väärindamine uuteks tekstiilmaterjalideks või kasutatud liitiumioonakude grafiidi ringlussevõtt. Need on otsese mõjuga lahendused.

Sama väljendus ka doktorantuuri koostööpartnerites, kolm neljandikku neist on erinevate tegevusalade ettevõtted, lisaks mitmed ministeeriumid ja avaliku sektori asutused. Ükski sektor ei domineeri selgelt, mis viitab, et tööstusdoktorantuur on paindlik koostöövorm kogu majanduse ulatuses. Samal ajal on ka käibelt suuri majandusharusid, mis pole veel kaasatud, seega on laienemisruumi palju.

Hea põhjus Eestisse jääda

Oluline on ka praeguse trendi laiem mõju. Tööstusdoktorantuur aitab vähendada teadlaste lahkumist Eestist, sest tavadoktorant liigub sageli edasi välismaale, näiteks postdoktorantuuri, ja ei pruugi enam naasta. Samal ajal ei välista tööstusdoktorantuur selle lõpetaja akadeemilist karjääri, huvi ja võimaluse korral saab ka ülikoolis jätkata.

Tööstusdoktorantuur on vähem kui kümne aastaga kujunenud arvestatavaks sillaks teaduse ja majanduse vahel, kasvatanud nii innovatsiooni kui ka tööjõu taset. Selle osakaal võiks järgmise 5–10 aasta jooksul kahekordistuda ja jõuda 20 protsendini kõigist doktorikaitsmistest. Potentsiaali on tootmises, ehituses, energeetikas, IT-s, aga ka tervise- ja toidutehnoloogiates. Kasvu kiirendamiseks on vaja eelkõige ettevõtete huvi ning riigi toetust sektorite vahelisele mobiilsusele.

Kui Eesti soovib olla nutikas, kestlik ja teadmistepõhine majandus, on tööstusdoktorantuur hädavajalik investeering nii riigi konkurentsivõimesse, ülikoolide mõtestatud rolli kui ka inimeste karjääri, kes tahavad oma teadmistega päriselt midagi ära teha.