Nii Silveri kui ka teiste vahetute asjaosaliste nimed loos on asendatud pseudonüümidega, kuigi lähemate tuttavatega on mees oma lugu jaganud ja väikeses kohas, kus kõik toimus, on asi tänaseks laialt teada.

Juhtum on mitut pidi eriline ja õpetlik. Ühelt poolt oli tema väärkohtleja vaid viis aastat vanem poiss, teisalt on ilmekas, kuidas aastakümneid kantud saladus lõhkus peresuhteid, nii et kannatasid ka need, kellel asjaga mingit otsest puutumust polnud, ja lõpuks näitab see, kuivõrd keeruline on meesterahval otsida abi seksuaalvägivalla ohvrina.

30 aastat Tartu Laste Tugikeskuses töötanud Lemme Haldre on tegelenud kümnete seksuaalvägivalla ohvritega. Antud juhtumit kommenteerib ta üldistades, kuid mitmed mustrid korduvad. Näiteks uuringud tõestavad, et enamasti on ohver või väärkohtleja pärit katkisest kodust.

Ka Silveri isa lahkub pere juurest, kui poiss oli vaid aastane ja ta kasvas peamiselt ema ning vanaisaga.

Pisikeses asumis andis 1980-ndate lõpul tooni üle Nõukogude Liidu kokku sõitnud kirju kontingent, mis tähendas Silveri sõnul sagedasi ekstsesse nii täiskasvanute kui laste vahel.  Kodu juures liivakastis tutvus Silver endast viis aastat vanema naabermaja poisiga, keda kutsume siin loos Viktoriks.

Ka Viktori emal oli oma poja jaoks vähe aega ja isa viibis peamiselt komandeeringus. Ajapikku siginesid ühistesse mängudesse aga imelikud jooned. "Vanem vend" sundis Silverit kodust varastama ja siis hakkas teda füüsiliselt kasvatama. Selleks viis ta Silveri lähedal asuvasse ehitussoojakusse.

Muuhulgas viis Viktor Silveri naaberkülla mingite meeste koju, kus pakuti magusat ja vaadati pornofilme.

Edasi hakkas Viktor Silveri peal tegema enda sõnul "eksperimente". Kodumaja keldris püüdis vanem poiss ennast noorema ees seksuaalselt rahuldada, järgmisel korral imiteeris juba konkreetselt pornofilmi.

Enda keha tundma õppimine ja seksuaalsuse avastamine on Haldre sõnul osa kasvamisest, kuid kui sinna on segatud sund või ähvardamine, on see selgelt lubamatu. Psühhoterapeudi sõnul on tegu hälbega, millest – kui sellega ei tegelda – võib hiljem kujuneda pedofiilne muster.

Ühelt poolt oli Silver nii väike, et ei saanud toimuvast aru, teisalt puudus turvaline täiskasvanu, kellele juhtunust rääkida. Kokku on Viktoriga kolm seksuaalse väärkohtlemise episoodi, millest kahe puhul esines ka füüsiline kontakt. Esimese episoodi ajal oli Viktor 10-aastane, viimase ajal 13. Kummalisel kombel ärples Viktor Silveri peal toime pandud aktiga omavanuste hulgas ja väiksemat poissi hakati kiusama, mis kulmineerus sellega, et teised kaks vanemat poissi meelitasid ta lähedal metsatukka ja püüdsid vägistada.

Silver karjus ja punnis enda sõnul, kuni nolgid loobusid ja lasid ta lahti.

Alandamine ja ähvardamised jätkusid, aga kõike pole mõtet ümber jutustada. Oma piinajast vabanes Silver tänu sellele, et 9-aastaselt kolis ta emaga ära. Ta lõpetas kooli ja asus tööle, kuid 30 aastat sõi saladus teda seest.

Sandra tutvus Silveriga 14 aastat tagasi. Kui paar abiellus ja perre sündisid lapsed, hakkas mineviku taak ennast ajapikku ilmutama. Sandra ja Silver tunnistavad, et pinged kasvasid üle pea ning kooselu oli lõhkimineku äärel.

Kui Silver umbes poolteist aastat tagasi tõega lagedale tuli, hakkas ta palavikuliselt minevikuga arveid klaarima. Ühelt poolt käis terapeudi juures, teisalt otsis metoodiliselt kontakti kõigiga minevikust, alustades omaaegsetest naabritest ja tuttavatest, lõpetades kuritarvitaja ning tema perega. "Pealtnägija" on näinud suurt hulka kirju, kus inimesed möönavad osaliselt juhtunut, aga ütlevad, et ei teadnud, et asi oli nii hull.

Ühel hetkel tekkisid rajooni isegi väikesed plakatid, kus Viktori täisnimi ja nägu koos hoiatusega – pedofiil! Silver ei tunnista, et need oleks üles pannud tema, aga ta tahab valusast teemast avalikult rääkida, sest tema meelest on kunagine kuritarvitaja siiani ohtlik. Viktor on korduvalt kriminaalkorras karistatud muuhulgas lähisuhtevägivalla eest, kuid seksuaalkuritegude osas mitte. Üks alarmeeriv asjaolu on, et Viktoril on kaudne kokkupuude ka ühe lasteasutusega.

Silver rääkis korduvalt ka PPA lastekaitsegrupiga. Politsei kinnitas kirjalikus kommentaaris "Pealtnägijale", et on "kontrollinud ka tõstatatud kahtlusi, et tema kunagine väärkohtleja võib oma tegevust jätkata" ja "selle kohta ühtegi kinnitust leidnud ei ole."

Juriidiline kokkuvõte on, et kõnealused sündmused toimusid 30 aastat tagasi ja on ainuüksi sellepärast aegunud. Teiseks, mõlemad olid nii noored, et isegi kui see oleks juhtunud eile, ei käiks see paragrahvi alla.

"Pealtnägija" pöördus korduvalt Viktori poole kommentaari saamiseks ja suhtles korduvalt ka tema lähedastega. Nende sõnul mingit sugulist väärkohtlemist polnud, sest mõlemad olid lapsed, ja hoopis Silver ahistab nende pere oma pärimiste ja esinemisega.

Nii politsei kui ka laste tugikeskus toonitavad, et igast – ka aastatetagusest – väärkohtlemise episoodist tasub neile rääkida. Isegi kui selle kohta ei saa menetlust algatada, võib see anda tähtsa infokillu ja kui mitte midagi muud, saab suunata lastemajja või psühholoogilist abi saama.