70-aastane maalriharidusega Helle on Kavastu maanaiste seltsi juhatuse liige ja temast seitse aastat vanem Eve töötab siiani raamatupidajana. Kahte tegusat Tartumaa prouat seob lisaks elukohale ka karm haigus – kopsuvähk.

"Kuna mul on õde surnud vähki, vanaisad-vanaemad, vend, mu isa, siis ma mõtlesin, et nüüd on minu käes järg," ütles Helle.

"Pärast seda ma tunnen, nagu elaks kingitud elu. Igal hommikul mõtlen ikka, et on tore ärgata," lausus Eve.

Kopsuvähk annab endast tavaliselt märku siis, kui on juba liiga hilja, mis tähendab, et üldjuhul lõpeb see surmaga. Kuid Evel ja Hellel vedas. Nende haigus avastati tänu sõeluuringule varakult: Evel esimeses, Hellel teises staadiumis.

"Ma teadsin tänu vennale, kui kaugele ja kuidas see vähk läheb. Ütlesin, et kui muud üle ei jää, siis kops välja. Pole mõtet ju jupikaupa lõigata, kui saab ühekorraga puhtaks ja ongi kõik," sõnas Helle.

"Parema kopsu alumine sagar. Seal on mul see haav, läbi ribide kuidagi seda tehti, ega mina ei tea. Lümfisõlmesid võeti ka mitu tükki ära. Vähk pidi ajama siirdeid väga meelsasti nendesse lümfisõlmedesse," ütles Eve.

Kuigi kopsuvähk on pahaloomuliste kasvajate sageduselt alles neljandal kohal, on see ülimalt eluohtlik. Kurb statistika kõneleb, et haigestunutest ligi kolm neljandikku sureb.

"Arvestades kopsuvähi kõrget esinemissagedust, see ongi umbes 600 inimest aastas," sõnas Tartu Ülikooli kliinikumi toraalkirurg Tanel Laisaar.

"Varases staadiumis kopsuvähil ei ole sümptomeid. Kui meil on selline kolme-, vahel viiesentimeetrine vähikolle kopsus, siis seda inimene mitte kuidagi ei tunneta, sest kopsus puuduvad vastavad retseptorid, mille abil inimene saaks seda tunda. Kops valu ei tunne. Nii et sageli patsiendid ütlevad, et mul kusagilt ei valuta, kuidas mul saab kopsuvähk olla. Kõige spetsiifilisem sümptom, mille puhul igal juhul tuleb tähelepanu pöörata või kahtlustada kopsuvähki, on vereköha. Kui inimesel on rögas verd, siis igal juhul peaks mõtlema ühe võimalusena kopsuvähi peale," selgitas Laisaar.

Kopsuvähi üks peamine riskitegur on suitsetamine. Suitsetajal on 20 korda suurem tõenäosus haigestuda vähki võrreldes inimesega, kes sigarette ei pruugi. Nii Eve kui ka Helle suitsetasid mitukümmend aastat.

"Ma olin 26-aastane, kui hakkasin suitsetama. Kõik tegid ümberringi suitsu, nii hea oli istuda! See on sihuke ajaviide kohe! Niisugune üsna tore ajaviide! Ma ütlen ausalt, nüüd ma ei ole ju suitsetanud kolm aastat, aga vahel ikka unes näen, et teen suitsu," ütles Helle.

"Ülikooli ajal sai hakatud. Eksamisessiooni ajal, siis moe pärast kõik panid ikka suitsud ette. Me olime väga närvilised, aga pärast enam ei saanudki ilma. See sai aga juba ammu-ammu maha jäetud, enne seda kopsuvähki," sõnas Eve.

2021. aastal alustas doktor Tanel Laisaar Tartumaal kopsuvähi sõeluuringu pilootprojektiga. Perearstid otsisid enda nimistust välja pikalt suitsetanud patsiendid vanuses 50–74 eluaastat. Nii langes liisk ka Evele ja Hellele, kes said ühel päeval kõne enda perearstilt, kes kutsus nad vastuvõtule.

"Sisuliselt ühe visiidi või telefonikõnega on võimalik kõik ära teha korraga: hinnata patsiendi riski, rääkida patsiendiga selle sõeluuringu kasudest-kahjudest, anda talle kompuutertomograafia aeg. Praeguste teadmiste kohaselt tuleks uuring korrata aasta pärast uuesti ehk see garantii – kui me saame seda nimetada garantiiks –, et vähki ei ole, kestab üks aasta," lausus Laisaar.

"Doktor Laisaar mulle ikka ütles, et teil oli väga kuri kasvaja, aga mul ei kadunud kunagi usk ära," ütles Eve.

"Ma ei mõelnud, et on läbi. Ei! Ühe korra võib-olla, kui me arutasime – mul sugulane on onkoloog –, siis ma kaotasin enesevalitsuse. Ma nutsin nii, et mul mehel särk oli eest kõik märg. Siis ma sain sellest kõigest lahti," meenutas Helle.

"Need paar näidet, mis siin on... Nende puhul võib kindlasti öelda, et ilma sõeluuringuta neid inimesi ilmselt täna elus ei oleks," tõdes Laisaar.

Sõeluuringu tulemused olid üllatavad. Esimese ja teise staadiumi kopsuvähkide arv vähenes 73 protsendi ning kolmanda ja neljanda staadiumi vähkide arv 27 protsendi võrra. Sõeluuringus osales ligi 80 protsenti sihtrühmast.

"Selliseid osalusprotsente tõesti kusagil maailmas näidatud ei ole. See on saavutatud ikkagi tänu sellele metoodikale ning perearstide ja -õdede aktiivsele osalusele. Kui me võrdlesime neid nimistuid, kes osalesid, nende perearsti nimistutega, kes ei osalenud, siis neljanda staadiumi vähi osakaal langes osalenud nimistutes kaks korda. Sisuliselt ühe telefonikõnega aastas me saame vähendada neljanda staadiumi vähihaigete osakaalu poole võrra. Midagi efektiivsemat vähiravis ei ole ma arvan võimalik välja mõelda ega ette näidata – see on ülimalt efektiivne ja ilmselt ka kuluefektiivne," lausus Laisaar.

Eve ja Helle taastusid haigusest, operatsioonist ning keemiaravist ligi aasta. Lisaks tuli harjuda ka uue elukorraldusega.

"Läksin aeda ja mul tuli meelde, et kartulid jäid ju pliidi peale, sest mul on mäluga ka vahel probleemid ja siis ma jooksin. Uksel mees raputas mind, et saada mul hing lahti. Ta ütles: "Sa kuradi lollakas, mis asja sa teed?" Ta ehmatas nii ära, sest tõesti ei jaksa, aga niimoodi vaikselt harjutad end natuke kiiremini kõndima. Nüüd kõik sõbrad, tuttavad ja mu lapsed on harjunud, et kui ma midagi teen, siis hakkan hingeldama. See käib nüüd minuga kaasas kogu aeg," kirjeldas Helle.

"Ma olen eluaeg muidu väga kiire käija olnud. Sellega on raske ümber harjuda. Ei tule meelde, et enam ei saa nii. Lähen uksest välja ja hooga minema ning esimese tänavanurga juures on hing kinni. Siis mul tuleb meelde, et ma ei tohi nii kiiresti käia, aga nüüd kasvatan ennast selles suhtes: kui mul aega on, siis jalutan aeglasemalt," rääkis Eve.

Doktor Laisaare sõnul on kopsuvähi sõeluuringu katseprojekt Tartumaa näitel ennast igati õigustanud. Tema arvates oleks vaja projekti laiendada ja sarnase sõeluuringu võiks teha kogu Eestis. Siin on aga takistuseks raha.

"Meil ei ole praegu väga selgelt niisugust otsustust riigi tasandil, mis see järgmine samm peaks olema. Meie teeme oma projekti ikkagi teadusprojektina. See kolmas aasta lõpeb nüüd 2026. aasta aprilliga ära. Selleks, et edasi liikuda, on vaja põhimõtteliselt poliitilist otsust, et seesama sõeluuringu metoodika rakendada üle-eestiliselt," sõnas Laisaar.

Prouad ja nende pered on südamest tänulikud arstidele, kes sisuliselt kinkisid neile uue elu. Nüüdsest pakatavad mõlemad taas energiast ja ka tegemisi jätkub neil igasse päeva.

"Lapsed ikka naeravad, et sa oled hullem kui tööl. Helistavad: "Ema, meil oleks vaja..." ja ma vastan: "Ei, ma ei saa, mul on vaja seda teha või sinna ja tänna minna." Vanasti oli 70-aastane muldvana, aga praegu... Inimesed elavad tegelikult kauem. Meie elujärg on nii palju paremaks läinud," ütles Helle.

"Mina soovitaks küll kõigile, kellel on võimalus – on ju ka selliseid sõeluuringuid, kuhu saab ise registreerida ja minna midagi uurima, on ju siin neid rinnavähi omi ja igasuguseid sorte –, et inimesed peaksid sellesse väga tõsiselt suhtuma," lausus Eve.