Kas teie saate aru, mida USA president Gröönimaa küsimuses taotleb ja teeb?

Jah, ma arvan küll, et ma saan aru. Ameerika Ühendriikide president on ühemõtteliselt ja avalikult öelnud juba oma esimesel ametiajal ja nüüd uuesti, et tema soov on omandada Gröönimaa ja liita see Ameerika Ühendriikidega.

Ta soovib selles osas saavutada Taani kuningriigi ja Euroopaga kokkulepet. Ta on korranud seda viimastel päevadel korduvalt, et see on Ameerika Ühendriikide eesmärk.

Selleks kasutatakse üsna tavatuid jõumeetodeid oma liitlastega läbirääkimiseks?

Teie olete diplomaatilisem kui mina. Mitte üsna tavatuid, vaid täiesti tavatuid võtteid. Sellist olukorda pole varem olnud, et üks NATO liitlane esitaks teisele NATO liitlasele nõudmisi ega välistaks ka sõjalise jõu kasutamist tema vastu. Nii et tegemist on pretsedenditu olukorraga.

Milleks USA-le Gröönimaad vaja on?

Ma arvan, et neid põhjuseid selliste poliitikaalgatuste puhul on alati rohkem kui üks. Sõjalised eksperdid on seda väga põhjalikult seletanud, milline on Gröönimaa strateegiline tähendus tema geograafilise asendi tõttu. Viimasel ajal on Ameerika Ühendriikide esindajad viidanud ka sellele, et nende ambitsioonikas plaan luua selline raketikaitse lahendus, mis kaitseks Ühendriike võimalike vaenlaste rakettide eest, et ka selle jaoks on väga oluline Gröönimaa küsimus. Loomulikult ka Gröönimaa maavarad, mis on küll suures ulatuses uurimata, aga seal on olemas suur potentsiaal.

Aga kui see kuidagi kokku võtta, siis ma arvan, et see on ikkagi osa sellest võimalikust vastasseisust või valmistumiseks vastasseisuks Hiinaga. Ei saa välistada, et seal taga võivad olla ka täitsa ratsionaalsed argumendid. Ameerika Ühendriikide kaitseministeerium ja sealsed eksperdid on välja toonud, et juhul kui Hiinaga peaks konflikt kuidagi eskaleeruma, siis on ühel, teisel ja kolmandal põhjusel Gröönimaa küsimus väga oluline. Paistab, et on tehtud järeldused, et Gröönimaa peab kuidagi saama Ameerika Ühendriikide osaks, sest teisiti ei ole võimalik Ühendriikide julgeolekut tagada.

USA-l on praegu Gröönimaal sõjaväebaas, mida ta saab suhteliselt piiramatult kasutada. Mida muudab asjaolu, kui terve saar oleks USA valduses?

Seda peaks Ameerika Ühendriigid ise selgitama. Eks need avalikud selgitused on olnud väga üldsõnalised. Kuni selleni välja, et president on öelnud, et tal on psühholoogiline vajadus või sisetunne, et tagamaks Ameerika Ühendriikide julgeolekut ja üldse maailmarahu, peaks Gröönimaa kuuluma Ühendriikidele.

Donald Trumpil täitus aasta presidendiametis, kuidas teie selle aasta kokku võtaksite? Kas kogu selle negatiivse ja ebaselge välispoliitika ja kaosekülvamise kõrval näete ka midagi positiivset?

Kui tahta tuua välja positiivset, siis kahtlematult see, et NATO tasemel on saavutatud kokkulepe, et Põhja-Atlandi allianssi liikmed suurendavad oma sõjalisi kulutusi 3,5 protsendile ja kokku kaitsele viiele protsendile. See on kahtlematult suur diplomaatiline võit ja seda ei saa keegi eitada.

See on olnud küsimus, mida Eesti on pikalt taotlenud. Aga loomulikult, kui meie seda küsisime, siis suhtuti sellesse mõnevõrra leigemalt kui siis, kui Ameerika Ühendriikide president seda küsima tuli.

Aga ka Eestis on natuke liiga palju sellist "appi, appi, kass läks kappi"-ringijooksmist ümber Trumpi. Me tegelikult ju oleme teda näinud tema esimesel ametiajal. Me ei peaks nii palju üllatuma sellest. Tõepoolest, tegu on aktiivselt sotsiaalmeediat kasutava tavatu poliitikuga, kelle puhul need ootamatused on ootuspärased.

Oma liitlase territooriumi okupeerimise soov on ikkagi üsna ebatavaline.

Te sõnastasite nüüd selle, et on "okupeerimise soov". Antud juhul on rõhutatud, et soov on kokku leppida. Aga tõepoolest, kui keegi oleks küsinud aasta tagasi, et kas midagi sellist võib tulla, siis ma ei oleks osanud seda ette näha. Aga kui te aasta tagasi oleksite küsinud, kas me aasta pärast kokku saades Trumpi esimest aastat arutades leiame, et seal võib olla mingeid suuri ootamatusi või sündmusi, millest on keeruline aru saada, siis jah, loomulikult. See käib Trumpiga kaasas ja kolm aastat on veel ees. Nii et tuleb hoida turvavöö veel kinni.

Kas Trumpi puhul see, mida ta ütleb ja see, mida ta tegelikult mõtleb, on midagi muud?

Seda mina ei tea, mida tema mõtleb.

Kes seda peaks teadma?

Seda teab tema ise.

Mida meie saame vaadata on see, mida president ja teised selle riigi esindajad räägivad ja mida see riik teeb. Ja kui me räägime Gröönimaast, siis ega ei saa välistada ka seda, et see teema lihtsalt raugeb või sellega ei tegeleta edasi.

Selle aasta aja jooksul on olnud ka päris mitmeid kordi, kus on näiteks seatud teatud tähtaegu Venemaale ja need tähtajad on mööda läinud. Ja midagi ei ole juhtunud. Samamoodi siin, see võib ka olla selline asi, kus vaadatakse, mis reaktsioon on kodumaal ja rahvusvaheliselt ning ühel hetkel tõdetakse, et siin ei ole võimalik edasi liikuda ja see teema jäetakse kõrvale.

Meie saame vaadata, mis avaldusi tehakse, mida intervjuudes räägitakse ja milliseid otsuseid tehakse. Ning nende kooskõla. Seda, mis kellegi peas toimub... Isegi kui Eesti välisministeeriumil oleks piiramatu eelarve, ei ole meil aparaati, mis oskab lugeda teiste riikide esindajate mõtteid.

Kuidas poliitilised otsustajad peaksid nendele sõnumitele reageerima? Praegusel juhul on väga suur oht valearvestusteks. Me näeme, et Trumpi ähvardus kehtestada tollid on toonud kaasa Euroopa poolt vastutollide kehtestamise algatuse. Lumepall hakkab niimoodi veerema, et seda ei anna ühel hetkel enam peatada.

Jah. Lahendus on tegelikult see, et sellest olukorrast, kus sa pidevalt reageerid sellele, mida keegi teine teeb, tuleb välja saada. Ja selleks, et sellest välja saada, peab sul enda plaan olemas olema. Oma asi, mida sa ajad.

Vahetult enne Davosi kohtumist andis Soome president Stubb mitu intervjuud. Sealt on selgelt tunda, et Stubbil isiklikult ja Soome riigil on väga selge nägemus, kuhu suunas nemad sooviksid NATO, Euroopa ja maailma asju nügida. Siis on sul oluliselt lihtsam ja sa ei ole iga kord olukorras, et kui midagi juhtub, siis see tuuleiil kannab sind paremale ja vasakule.

Stubb ütles, et tuleb kõigepealt hingata sisse, käia saunas, võtta üks õlu ja siis vaadata edasi.

Ja vannis käia ka oli ta soovitus. See on selline Soome lahendus – minna sauna. Aga põhimõtteliselt olen ma Stubbiga nõus.

Kui parempopulistlikud poliitikud uuesti tekkisid ja avalikkuse ette ilmusid, siis ei ole mõtet iga kord, kui nad midagi ütlevad, erutuda ja ennast käima tõmmata. Eriti kui ütlevad viisil, mis paljudele ei meeldi. Teinekord on mõistlikum, nagu ka Stubb soovitab, korra rahulikult sisse hingata.

Aga mitte veel jooma hakata, nagu Kaja Kallas soovitas?

See Kaja Kallase avaldus oli minu arvates päris hästi öeldud. See on hea, kui inimene kõrges ametis jääb inimeseks.

Aga kui me räägime Gröönimaast, siis ka USA rahandusminister ütles Davosis eurooplastele, et kuulge, sit back and relax.

Gröönimaa on nii hoomamatult suur. See on 98 protsenti Taani territooriumist, aga seal elab Taani rahvastikust umbes üks protsent. Eestis on ka üks saar, Hiiumaa, kus elab 0,7 ehk ligi üks protsent Eesti rahvastikust. Kui nüüd keegi tuleks meie juurde, rootslased või soomlased ja ütleksid, et meil oleks väga vaja Hiiumaad, siis mis meie reaktsioon oleks?

Et üldjuhul hingame rahulikult, ärme võib-olla liiga erutu, aga see olukord on natuke teistsugune.

Kuidas peaks Eesti poliitilised otsustajad ja välispoliitika kujundajad käituma sellise uue maailmakorra kujunemise lävel?

Võib-olla opositsioonipoliitikust on see pisut tavatu, aga ma ütleksin, et me üldiselt käitume päris õigesti. Loomulikult mingites nüanssides ja mingites olukordades võib-olla saaks teha teisiti. Aga laias laastus, nii nagu Soome ja teised riigid, millest me oleme huvitatud? Me oleme huvitatud sellest, et NATO läheks edasi. Et ta oleks tugev. Me oleme huvitatud, et USA oleks NATO-s sees. Et Atlandi-ülesed suhted ei läheks halvaks, vaid oleksid head ja vastastikku kasulikud. Me oleme huvitatud sellest, et meie piirkonna riigid ja ka teised Euroopa riigid panustaksid riigikaitsesse. Sellega võtaksime võimaluse Venemaal üldse Euroopas midagi sõjaliselt teha.

Ma olen vaadanud ka peaminister Kristen Michali viimaseid seisukohavõtte Gröönimaa küsimuses, nad lähtuvadki sellest põhimõttest.

Kui kuskil tahta opositsioonipoliitikuna midagi ette heita, siis kui palju me ise oskame omalt poolt mingeid lahendusi või uusi mõtteid välja pakkuda? See on meie nõrkus, kui seda Gröönimaa küsimust kainelt analüüsida.

Üks meie liitlane on tulnud ja öelnud, et tal on mingi huvi. Ta soovib midagi. Aga see viis, kuidas ta seda lahendada soovib, on meile vastuvõetamatu. Diplomaatia ülesanne peaks nüüd olema see, et öelda – okei, aga istume maha ja arutame, mida te tahate tegelikult ja mis on see eesmärk. Ning mis on siis teine, kolmas, neljas, viies või kuues variant, kuidas me saaksime selle eesmärgi saavutada viisil, et see austaks Gröönimaa inimeste ja Taani kuningriigi tundeid ja õiguseid. Et see oleks kogu Euroopa jaoks vastuvõetav ja kuidas me seda koos saame teha. Kas me saame seda teha NATO koostööraamistikus. See peaks tegelikult olema koht, kus ka väikeriik võib diplomaatias kaasa mängida. Suures mängus osaleda eeldab, et sul on endal mõtted ja nägemused, mida teha.

Kas Eesti juhtkonnas on olemas inimesed, kes tunnevad Ameerika Ühendriike, selle riigi poliitikat ning suudavad suhelda Trumpi administratsiooniga?

Jah, on küll. Meil on Washingtonis väga tugev saatkond. Meil on väga tugev ja kogenud saadik. Meil on välisministeeriumi majas inimesi, kes on kogenud selles mõttes, et nad on olnud ise Ameerika Ühendriikides või nad on olnud NATO-s , ÜRO-s ja teistes rahvusvahelistes organisatsioonides.

Muide, kui Eesti omal ajal taotles ÜRO julgeolekunõukogu kohta, siis paljud ütlesid, et mis meil sellest kasu on. Ma arvan, et täna me näeme, et oli ikka kasu küll. Me teame, kuidas julgeolekunõukogu tegutseb ja töötab, sest oleme seda seestpoolt näinud. See on meile väga väärtuslik.

Meil on ka poliitikute hulgas inimesi piisavalt, kes on Ameerika Ühendriikidega ja sealsete poliitikutega läbi käinud, suhelnud ning teavad ja tunnevad seda riiki ja selle inimesi.

Võib-olla meie probleem on hetkel olnud koordineerimises. Ma arvan, et ka Eesti inimesed tajuvad seda, et eri kohtadest tulevad väga erinevad signaalid.

Meil on välisministeerium ja välisminister, on riigikogu väliskomisjon, on peaminister, ka president tegeleb välispoliitikaga. Ütlete, et nende sõnumid peaks olema omavahel rohkem kooskõlas?

Jah, lisaks ka kaitseministeerium, kes mängib üliolulist rolli, kui räägime kõigest, mis puudutab sõjalist koostööd. Aga mis puudutab mitte ainult kaitsekoostööd NATO raames, vaid ka kaitsetööstuste ja Ameerika Ühendriikide kaitsetööstusega asjaajamist.

Seda koordinatsiooni on kohati olnud vähe või on osapooled ise andnud erinevaid sõnumeid. Selle me peame ise korda tegema. Seda keegi meie eest tegema ei tule.

Tegelikult on mul natuke raske aru saada, miks see nii on kujunenud, sest see ei ole väga keeruline ülesanne Eesti-suguses väikeriigis. Me räägime lõpuks maksimum 40 inimese ühele leheküljele saamisest. See ei tohiks nii keeruline olla.

Kes seda peaks eest vedama?

See on ikkagi välisministeeriumi ja välisministri vastutus lõpuks. Laiemalt valitsuse tasemel ka peaministri vastutus. Praegu oleks see hetk, kus peaks rohkem kaasama laiapindsemalt ka riigikogu opositsiooni, sest seal on ju inimesi, kes on olnud varem olulistel välispoliitilistel kohtadel ning kellel on kogemusi ja teadmisi.

Ja teiseks, meil on ka olemas inimesi, kes on täna tipp-poliitikast lahkunud, aga kes tegelikult väga hästi tajuvad seda maailma. Sellises turbulentses olukorras ei teeks paha, kui me mõtleks selle peale, et tuua neid tarku inimesi Eesti välispoliitika kujundamise juurde tagasi rohkem.

Kas Eesti välispoliitika on sattunud kahvlisse, et tuleb valida seniste väärtuste ja ülima pragmatismi vahel, et kindlustada tugev suhe meie peamise julgeoleku tagaja USA-ga? Me nägime ühte näidet sellest, kui Eesti suursaadik Kasahstanis Jaap Ora kutsuti ametist tagasi, sest ta tegi ettepaneku pehmendada presidendi kõne sõnumeid Kasahstani riigivisiidi alguses seal.

Kui me räägime sellest konkreetsest visiidist, siis mulle tundub, et võib-olla see oli selline küsimus, mida sellisel emotsionaalsel viisil ja avalikkuse ees ei oleks pidanud lahendama. Ma ei arva, et see oli kuidagi väga konstruktiivne ja mõistlik, kui me hakkame riigipea ühe visiidi sõnumite kujundamise küsimust üldrahvaliku arutelu korras käsitlema.

Aga ma tulen tagasi selle mõtte juurde, mis ma varem ütlesin. Sul peab endal olema nägemus ja sul peab endal olema plaan. Et see ei ole päris õige valik, et on olemas pragmaatilised huvid, reaalpoliitilised huvid ja siis on väärtused ja nüüd need väärtused on nende huvide realiseerimisel ees.

Kui me mõtleme näiteks selle peale, jättes korra kõrvale NATO kui terviku, vaid mõtleme korra Läänemere-äärsete riikide ja selle meie piirkonna riikide julgeoleku peale. Mida me tahame on see, et Venemaa siia piirkonda ei püüaks sõjaliselt sisse tungida.

Aga kas me kujutame ette, et meil oleks võimalik Põhjamaadega teha väga pragmaatilist ja tõhusat koostööd, kui me oma väärtustelt ja hoiakutelt põhimõtteliselt viskaksime selle kõik prügikasti. Ütleksime, et see meile ei tähenda enam mitte midagi.

Kui me räägime meie piirkonnast, siis siin on kõige tugevam sõjaline jõud Soome ja teisel pool ka Poola. Kui me räägime Läänemere-äärsetest riikidest ja liita sinna juurde veel ka Ühendkuningriik, siis tegelikult need ühised väärtused on üliolulised. Me ei saa kuidagi vastandada seda.

Väärtuste omamine on välispoliitikas ka väga pragmaatiline. Et kui sul neid ei ole, siis sa muutud partnerite silmis. Siis me oleksime võib-olla Orbani ja teistega ühes rivis, kes ütlevad, et kogu senine rahvusvaheline õigus on mõttetu asi ja sellest pole mõtet rääkida.

Aga kas suursaadik Jaap Ora tagasikutsumine ja tema diplomaatilise karjääri lõpetamine oli õige samm?

Mul on lihtne natuke pugeda selle taha, et kuna ma olen riigikaitsekomisjonis ja see on väliskomisjoni kolleegide küsimus, siis küllap väliskomisjoni kolleegid teavad detaile palju täpsemini.

Mis ma lihtsalt oskan öelda, et võiks mõelda, kuidas mingeid küsimusi lahendada sellisel viisil, et mitte kahjustada omaenda riigipead ja tema usutavust ja tõsiseltvõetavust. Ma tean, et on kolleege, kes arvavad teisiti. Aga minu meelest oleks see mõistlik. Välisministeeriumil on ka enne tulnud ette olukordi, kus inimesega koostööd enam ei jätkata või ei peeta vajalikuks, aga seda on lahendatud viisil, et see pole nii suur küsimus avalikkuse jaoks.

Kas Donald Trump on reetnud NATO ja Euroopa liitlased?

Ei, Donald Trump on selline väga kompleksne kuju, et tema puhul ongi kontrastid väga suured. Kui me räägime tema esimesest aastast, mida ta on saavutanud NATO kaitsekuulutuste tõstmise eesmärgis, siis on see ju Eestile meelepärane tegu. Aga nagu on kogu Euroopa öelnud, siis meie jaoks sellisel viisil asjaajamine, nagu on praegu valitud Gröönimaa suhtes, see meile ei sobi. Ma arvan, et see on okei Ameerika Ühendriikidele ka sellisel viisil välja öelda.

Kui me korraks Alar Karise ja presidendi teema juurde tagasi tuleme, siis kas Eesti vajaks ka nii-öelda oma Alexander Stubbi, nagu mõni aeg tagasi ütles mulle ühes intervjuus Toomas Uibo?

See on juba teine kord, kui me otsime endale Soome eeskujul midagi. Oli ju küsimus, et küll oleks hea, kui meil oleks oma Nokia. Juba siis oli neid, kes juhtisid tähelepanu, et võib-olla ei ole väga, kui sul on üks suur ettevõte, mis omab nii suurt tähtsust majanduses. Sest kui sellega midagi juhtub, siis on see kogu majandusele suur probleem. Nokia küsimuses ma pigem ütlen, et me ju leidsimegi oma Nokia – et need Eesti tehnoloogia ükssarvikud, need ongi meie Nokia või Nokiast veel samm edasi.

Nüüd, mis puudutab oma Stubbi, siis ma arvan, et sellist ülesannet me ei peaks presidendivalimistel endale püstitama. Poliitikas on mingid inimesed, kes lihtsalt oma isikomadustelt on mingis mõttes erakordsed. Ja kui meil oleks oma Stubb olemas, küll ta saab presidendiks ise, ilma et peaksime teda eriliselt kuidagi otsima hakkama.

Mul oli just võimalus president Karisega olla riigivisiidil Portugalis eelmisel nädalal. Ma nägin president Karist ametikohtumistel Portugali välisministri, presidendi ja paljude teistega. Ja ma ütlen, et minu meelest meie president esindab Eestit nagu väga kindlalt ja kindlameelselt. Seal, kus vaja, ta sekkub ja selgitab meie vaatenurki.

Kõik ei saagi olla nagu Alexander Stubb, see on selge. Aga kuidagi heita ette Alar Karisele, et ta rahvusvahelises suhtluses on nõrk, siis minu kogemus seda küll ei kinnita. Minu meelest ta teeb hästi seda tööd ja ongi huvitav, et stiil on erinev.

Eestis on ju ka neid poliitikuid, kes räägivad ise kogu aja täis ja peavad pikki loenguid ning õpetavad kõigile teistele, kuidas maailmas asjad on. President Karis võib-olla kasutab vähem sõnu, aga selle võrra on need sõnad täpsemad.

Millal teil endal tekkis huvi välispoliitika ja julgeolekupoliitika vastu? Te ei ole alati selle teema valdkonnaga tegelenud.

Sellest ajast, kui ma olin umbes 14–15-aastane.

Aga poliitikuna te ei ole alati nende teemadega tegelenud.

Ma olen lihtsalt piisavalt nutikas ja ma sain sellest väga hästi aru, et kui ma omal ajal läksin munitsipaalpoliitikasse ja olin Põhja-Tallinna vanem, siis sealt oli riigikokku oluliselt lihtsam jõuda kui siis, kui ma oleksin kirjutanud välispoliitilisi artikleid, mida oleks lugenud palju vähem inimesi.

Lihtsalt, midagi pole teha, aga selleks, et teha ükskõik kas välispoliitikat või keskkonnapoliitikat või mingit muud poliitikat, sa pead mandaadi saama. Ja selleks sa pead tegelema nende asjadega, mis ka inimestele korda lähevad. Mistõttu on ka muud teemad kogu aeg olnud minu portfellis.

Kui te ei usu, siis võite minna ja küsida Keskerakonna tipp-poliitikutelt, kellega ma koos 2019. aastal esimest korda kandideerisin riigikokku, et minu huvi oli siis minna riigikokku ja selle väliskomisjoni ja seda ma ka tegin.

Ja sealt ma olen edasi liikunud. Olen olnud Euroopa Liidu asjade komisjoni aseesimees ja riigikaitsekomisjoni esimees ja nüüd olen riigi riigikaitsekomisjoni liige. Seda võib-olla kohe ei märgatud, et ma seda tööd teen. See räägib ka sellest, kuidas käib riigikogus sisuline töö ja see, millest räägivad pealkirjad, need ongi kaks eriasja. Aga poliitikuna sa pead olema nendes pealkirjades ka, midagi pole teha.

Kuidas te tänast Tallinna munitsipaalpoliitikat vaatate, kas linnapea Peeter Raudsepp teeb Tallinnas Donald Trumpi?

Ausalt öeldes, ma võtan seda väga rahulikult. Ta on ametis olnud ülilühikest aega. Vanasti oli traditsioon, et anti inimesele sada kriitikavaba päeva. Tallinn on väga suur linn. Eelarve tugevalt üle miljardi euro, siin elab 400 000 inimest, üle poole Eesti majanduse kogutoodangust toodetakse siin. Kui tuleb tippjuhte, eriti väljapoolt süsteemi ja nad on ametis olnud 30 või 60 päeva, siis selle põhjalt mina küll mingeid järeldusi ei kiirustaks tegema. Et ma annaks talle kindlasti aega. Ja teiseks ta pole ju selliseid suuri strateegilisi otsuseid teinud, mille põhjal saaks hinnata, mis siis asjadest arvata.

Eesmärgid on ta ikkagi välja toonud: roheteemade lõpetamine ja mitme asutuse kinnipanemine. Teie enda erakonnakaaslased on Raudseppa teravalt kritiseerinud. Miks teie selle kriitikaga ei ühine? Ei tunne oma koduerakonnaga enam ühist olemist nii tugevalt nagu varem?

Ei-ei, selles pole üldse asi. Ma olen märganud pealkirju, et on oldud tema esimeste otsuste osas kriitilised. Aga mina ei ole veel tundnud, et peaksin praegu kuidagi uue linnapea suhtes mingisuguse hoiaku kujundama. Minu meelest on ta liiga vähe aega linnapea olnud. Ja selliste esmaste hinnangutega, ma olen juba nii vana inimene, et mäletan näiteks, kui Andrus Ansip tuli peaministriks ja kuidas siis tehti nalja. Reaalsus on see, et ta oli väga pikka aega peaminister ning sai valimistel peaministrina ja hiljem muus poliitilises karjääris väga palju hääli. Tal oli rahva toetus olemas.

Ma mäletan ka, kui Kaja Kallas sai Reformierakonna esimeheks. Esimeste kuude jooksul räägiti, et täitsa lõpp, kõik on väga halvasti ja Reformierakonnast küll enam asja ei saa. Reformierakond võitis Kallase juhtimisel kahel korral valimised ja ta moodustas mitu valitsust.

Võib-olla see, et ma olen keskikka jõudnud inimene ja saan aru, et osad asjad võtavad natukene kauem aega. Võib-olla kevadel-suvel võiks hakata rääkima sellest, kuidas Peeter Raudsepal linnapeana läheb.

Miks te kohalikel valimistel ei kandideerinud?

Sellepärast, et ma tegelen hoopis muude teemadega.

Aga et oma erakonda toetada?

See on alati kaalukas argument. Kui erakonnale on seda tuge vaja ja oleks väga küsitud, siis loomulikult tuleb aidata. Aga kui ma vaatan kasvõi seda, kui palju ma olen välislähetustes ja Eestist ära, siis ma ei suudaks usutavalt teile silma vaadata ja öelda, et Tallinna linnavolikogu liikmena olen ma väga hästi kursis, mida kõike Tallinnas tehakse. Et olen Tallinna eelarve läbi töötanud põhjalikult ja suutnud süveneda Tallinna haigla küsimusse. No ei ole mul seda aega. Midagi ei ole teha, kõike ei jõua elus teha.

Aga järgmistel riigikogu valimistel plaanite osaleda?

Minul on küll plaan Eesti poliitikas edasi olla nii pikalt, kuni Eesti inimesed mind selles toetavad. Nii et riigikogu valimistele vaatan ikka selle pilguga, et loomulikult olen ma huvitatud kandideerimisest ja oma töö jätkamisest.

Millest avalikkus võib-olla üldse ei tea, ma olen Eesti kaitsetööstuse toetusrühma juht riigikogus. See on mulle väga südamelähedane teema ja valdkond ning ma tahaks kindlasti tegeleda nende küsimustega edasi.

Aga kuidas te oma poliitilist tulevikku näete? Ikka sellesama erakonna ridades?

Kindlasti. Selles ei ole absoluutselt mitte mingit kahtlust ega kõhklust. 2019. aastal ma sotsiaaldemokraatidega liitusin. Siis oli nende toetus mingitel kuudel nelja-viie protsendi ümber. Ehk see kindlasti olnud minu puhul mingi pragmaatiline valik, et ma sain midagi vastu, sest neil ei olnud mulle mitte midagi pakkuda. Nad olid sügaval opositsioonis. See oli väga selgelt maailmavaateline valik ja selle juurde ma jään.

Ma võib-olla ei ole nii kriitiline inimeste suhtes, kes on erakondi vahetanud. Erakond on mingis mõttes nagu platvorm, kes peab pakkuma inimestele võimalust ennast poliitikas realiseerida ja kui erakond seda ei suuda või mõne inimese unustab ära, siis need inimesed vahetavad erakondi. Ja see on okei.

Aga mulle endale tundub, et kui sa oled ühe korra elus mingitel põhjustel olnud sunnitud seda tegema, nagu mina olin sunnitud Keskerakonnast ära tulema ja liituma sotsidega, siis seda rohkem selles elus teha ei saa.

Nii et sotsiaaldemokraadiks jään ma surmani. See on kindel.